Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kellega Kapitonil tuli naituda, ja miks proua käsk valitseja segadusse viis.

      Tatjana, kes pidas meie poolt juba eespool mainitud pesija-ametit (muide anti tema kui osava ja õppinud pesija hooleks ainult peen pesu), oli umbes kahekümne kaheksa aastane naisterahvas – väike, kõhetu, heledajuukseline, sünnimärkidega vasakul põsel. Sünnimärke vasakul põsel peetakse Venemaal halba ennustavaks tunnuseks – õnnetu elu ettekuulutuseks… Tatjana ei võinud oma saatusega kiidelda. Varasest noorusest peale oli teda karmilt koheldud: ta tegi kahe inimese töö, ühtki lahket sõna aga polnud ta iial kuulnud; riides käis ta viletsasti, palk oli tal üsna väike; omakseid tal peaaegu polnudki – keegi kõlbmatuse pärast maale jäetud vana aidamees oli ta onu, ja veel teisigi onusid leidus tal talupoegade seas, ja oligi kõik. Kunagi oli teda kaunitariks peetud, aga ta kaunidus oli väga ruttu haihtunud. Loomu poolest oli ta üpris vaikne või õigemini – kartlik; iseenda suhtes oli ta täiesti ükskõikne, teiste ees oli tal surmahirm; ta mõtles ainult sellest, kuidas saaks töö õigeks ajaks valmis, ei rääkinud iial kellegagi ja värises juba proua nime kuuldes, kuigi too peaaegu ta nägugi ei mäletanud. Kui Gerassim maalt linna toodi, pidi Tatjana õudusest peaaegu minestama tema hiiglasekogu nähes, püüdis igati vältida kokkupuutumist temaga, pigistas isegi silmad kinni, kui tal juhtumisi tuli majast pesukööki rutates Gerassimist mööda joosta. Gerassim ei pööranud temale algul vähimatki tähelepanu, pärastpoole aga lõi muhelema, kui Tatjana ta teele sattus, hakkas teda seepeale vaatlemagi ning ei pööranud temalt viimaks üldse silmi ära. Tatjana sai talle armsaks; kas leebe näoilme või liigutuste arguse tõttu – jumal seda teab! Kord hiilis Tatjana läbi õue, harevile aetud sõrmede otsas ettevaatlikult kandes proua tärgeldatud ööjakki… kui äkki keegi tal tugevasti küünarnukist kinni haaras; Tatjana pööras pead ja lausa karjatas: tema selja taga seisis Gerassim. Rumalalt naeratades ja hellitlevalt ümisedes pakkus ta Tatjanale kullatud saba ja tiibadega prääniku-kukke. Tatjana tahtis keelduda, kuid Gerassim pistis kuke talle vägisi pihku, vangutas pead, läks minema ja ümises tagasi vaadates veel kord midagi väga sõbralikku. Sellest päevast peale ei andnud ta tüdrukule enam asu: kuhu Tatjana ka läheb – Gerassim on kohe seal, tuleb temale vastu, naeratab, ümiseb, vehib kätega, tõmbab äkki põuest paela ja topib talle pihku, pühib ta eest luuaga tolmu. Vaene tüdruk lihtsalt ei teadnud, kuidas olla ja mis teha. Varsti teadis kogu maja tumma kojamehe tempudest; Tatjana pihta sadas pilkeid, naljatusi, teravaid sõnu. Gerassimi üle siiski igaüks irvitada ei julgenud: tema nalja ei armastanud; Tatjana jäeti tema juuresolekul rahule. Tahes või tahtmata sattus tüdruk tema kaitse alla. Nagu kõik kurttummad, oli Gerassim väga taiplik ja sai väga hästi aru, kui tema või Tatjana üle naerdi. Kord lõunalauas hakkas pesuvardja, Tatjana ülemus, Tatjanat, nagu öeldakse, nöökima, ja läks nii kaugete, et vaene tüdruk ei teadnud, kuhu oma silmad panna, ja peaaegu nuttis pahameelest. Gerassim tõusis äkki, sirutas oma tohutu käe välja, pani selle pesuvardjale pähe ja vaatas talle nii sünge tigedusega näkku, et naine lausa vastu lauda kooldus. Kõik jäid vait. Gerassim võttis taas lusika ja hakkas jälle kapsasuppi helpima. «Vaata tumma kuradit, metsasortsi!» pomisesid kõik poolvaljusti, pesuvardja aga tõusis üles ja läks ära tüdrukutetuppa. Teisel korral märkas Gerassim, et Kapiton, toosama Kapiton, kellest äsja juttu oli, Tatjanaga kuidagi liiga armastusväärselt lobiseb, viipas mehe näpuliigutusega enda juurde, viis ta tõllakuuri, haaras nurgas seisva aisa otsast kinni ja ähvardas teda sellega pisut, kuid tähendusrikkalt. Pärast seda ei kõnetanud juba keegi enam Tatjanat. Ja kõik see andestati Gerassimile. Tõsi küll, pesuvardja minestas, niipea kui tüdrukutetuppa oli jõudnud, ja korraldas asja üldse nii osavasti, et proua juba samal päeval Gerassimi toorest käitumisest teada sai; aga tujukas vanaeit puhkes vaid naerma, sundis pesuvardjat selle äärmiseks pahameeleks mitu korda näitama, kuidas Gerassim teda oma raske käega vastu lauda koolutas, ja saatis Gerassimile teisel päeval rubla raha. Ta pidas kurttummast kui ustavast ja tugevast valvurist lugu. Gerassim pelgas teda kuid lootis siiski tema heldusele ja valmistus juba tema juurde minema palvega, et ta teda Tatjanaga naituda laseks. Ta ootas vaid uut kaftanit, mille ülemteener talle oli lubanud, et proua ette viisaka välimusega ilmuda, kui äkki tolsamal proual pähe tuli Tatjanat Kapitonile mehele panna.

      Lugeja saab nüüd ise hõlpsasti aru selle segaduse põhjusest, mis ülemteener Gavrila pärast kõnelust prouaga oma võimusesse võttis. «Proua,» mõtles ta akna juures istudes, «muidugi peab Gerassimist lugu,» (Gavrila teadis seda väga hästi, ja oli mehe vastu seepärast ise järeleandlik), «siiski on ta tumm olend; ei saa ometi prouale ette kanda, et näe, Kapiton mehkeldab Tatjanaga. Ja lõpuks: õige see ju on – mis mees ta olekski? Aga teisest küljest, niipea kui see – issand, anna andeks! – metsasorts teada saab, et Tatjana Kapitonile antakse ta ju – tõesõna – lõhub majas kõik pilbasteks. Temale ei saa ju midagi selgeks teha; temast, sihukesest kurivaimust – oh ma patune ei saa ju kuidagi jagu… Suisa tõsi…»

      Kapitoni tulek katkestas Gavrila mõtisklustelõnga. Kergemeelne kingsepp astus sisse, heitis käed selja taha, toetus sundimatu rahuga ukse kõrval seina esiletungiva nurga vastu, asetas parema jala risti üle vasaku ja raputas pead. Et siin ma olen. Mida te vajate?

      Gavrila vaatas Kapitonile näkku ja hakkas sõrmega vastu aknaraami trummeldama. Kapiton ainult pilutas natuke oma väikesi tinajaid silmi, kuid ei langetanud neid, isegi muigas kergelt ja äigas käega üle oma valkjashallide juuste, mis igas suunas turris olid. Ei, no mina jah, – mina. Mis sa vahid?

      «Ilus oled,» sõnas Gavrila ja vaikis hetkeks. «Ilus – pole midagi öelda!»

      Kapiton kehitas ainult õlgu. «Nagu sa ise parem oleksid,» mõtles ta endamisi.

      «No vaata ennast, no vaata,» jätkas Gavrila etteheitvalt. «No mis nägu sa oled?»

      Kapiton heitis rahuliku pilgu oma kulunud ja räbaldunud kuuele ja paigatud pükstele, vaatas erilise tähelepanuga oma auklikke saapaid, eriti seda, mille nina vastu nii keigarlikult toetus ta parem jalg, ja jäi taas ainiti ülemteenrile näkku vahtima.

      «Mis seal’s puudub?»

      «Mis puudub?» kordas Gavrita, «Mis puudub? Sa ütled veel: mis puudub? Oled kuradiga sarnane, oh, ma patune, patune – näe, kellega sa ühte nägu oled.»

      Kapiton hakkas kiiresti silmi pilgutama.

      «Sõimake aga sõimake, Gavrila Andreitš,» mõtles ta jälle endamisi.

      «Sa olid ju jälle purjus,» alustas Gavrila, «olid ju? Aa? noh, vasta ometi.»

      «Tervise nõrkuse pärast tõesti olin sunnitud sisse võtma alkohoolseid jooke,» vastas Kapiton.

      «Tervise nõrkuse pärast!.. Vähe sind karistatakse – vaat mis. Ise veel Piiteris õppimas käinud… Õppisid seal küll palju. Ainult ilmaaegu sööd leiba.»

      «Ses suhtes, Gavrila Andreitš, on mul üksainus kohtumõistja: issand jumal ise – ja mitte keegi muu. Tema üksi teab, mäherdune inimene ma siin maailmas olen ja kas ma tõesti ilmaaegu leiba söön. Mis aga puutub joomise küsimuse mõistmisse, siis sel juhul pole süüdi niivõrd mina kui keegi seltsimees; meelitas mu ära, ise aga sai poliitikaga hakkama, see tähendab, läks minema, mina aga…»

      «Aga sina, hani, jäid tänavale. Ah sind pöörast inimest! Noh, aga mitte see pole tähtis,» rääkis ülemteener edasi, «vaid vaat mis. Proua…» ta vaikis hetke, «proua soovib, et sa naise võtaksid. Kas kuuled? Nemad arvavad, et sa aru pähe võtad, kui naisemeheks saad. Mõistad?»

      «Miks ei mõista.»

      «Nojaa. Minu arvates oleks parem sind hästi käsile võtta. Noh, aga see on juba nende asi. Kuidas siis jääb? Kas oled nõus?»

      Kapitoni nägu läks laiale muigele.

      «Naisevõtmine on inimesele hea asi, Gavrila Andreitš; ja mina omalt poolt olen kõige suurema СКАЧАТЬ