Dracula. Bram Stoker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Krahvil oli kongus – tugevasti kongus – ning erakordselt suurte sõõrmetega kullinina ja kõrge võlvitud laup; juuksed olid tal tihedad, ainult meelekohtadel olid nad hakanud harvenema. Tema puhmaskulmud olid väga lopsakad, ninajuure kohal peaaegu kokku kasvanud ja käharad nagu juuksedki. Huuled, niipalju kui vägevad vurrud mul neid näha lasid, olid õhukesed ja suujoon üsna kalk, lumivalged ja tavatult teravad hambad ulatusid huulte vahelt esile, erepunane suu aga osutas, et mees oli oma ea kohta üllatavalt elujõuline. Kõrvad olid tal kahvatud ja kõrvalestade tipud teravad, lõug lai ja tugev, ning kuigi tema nägu oli kõhetu, olid põsed pringid. Näojume oli erakordselt kaame.

      Kui ma ennist kaminatule valgel silmitsesin tema käsi, mis lebasid rüpes, siis näis mulle, et nad on kahvatud ja peened; neid lähemalt vaadates märkasin, et nad olid pigem kohmakad – laiade kämmalde ja töntside sõrmedega. Kummaline küll, tema peopesad olid karvased, küüned pikad ja teravad. Kui krahv end minu poole kallutas ja mind puudutas, ei läinud mul korda väratust tagasi hoida. Võib-olla sellepärast, et tema hingeõhk lehkas, hakkas mul süda pööritama ning ma ei suutnud seda varjata. Krahv ilmselt märkas seda, tõmbus eemale ning kibedalt muiates, nii et väljaulatuvad hambad veel rohkem nähtavale tulid, istus taas oma toolile teisel pool kaminat. Me mõlemad vaikisime natuke aega, ning aknast välja vaadates nägin esimest õrna hahetust; hakkas valgeks minema. Kõikjal valitses kummaline vaikus, ent kui ma terasemalt kuulatasin, näis, nagu kuulnuksin alt orust hundikarja ulgumist. Krahvi silmad välgatasid, ta ütles:

      «Kuulake neid – öö lapsi. Millist muusikat nad teevad!» Ning arvatavasti märgates mu näoilmes võõrastust, lisas ta:

      «Ah, söör, teie, linnainimesed, ei mõista jahimehe tundeid.» Siis ta tõusis ja lausus:

      «Aga te olete kindlasti väsinud. Teie magamistuba on valmis seatud ja homme võite puhata nii kaua kui tahate. Ma olen lõunani kodunt ära, nii et magage hästi. Kauneid unenägusid!»

      Viisakalt kummardades avas ta oma käega mulle kaheksanurkse toa ukse ja ma läksin oma magamistuppa…

      Olen imedeookeanis. Ma kahtlen, ma kardan, mul tuleb veidraid mõtteid, mida ma iseendalegi ei tihka tunnistada. Kaitsku mind Jumal, kasvõi ainult nende pärast, keda ma armastan!

      7. mail. Jälle on varahommik, aga ma olen nüüd terve ööpäeva puhanud ja tunnen end hästi. Magasin kaua ning tõusin siis, kui ise tahtsin. Riietunud, läksin sinna tuppa, kus olime õhtustanud, ning leidsin laualt külma hommikueine; kohvikann oli kaminasimsile pandud, et ta ei jahtuks. Laual oli kiri:

      «Pean mõneks ajaks kodunt ära minema. Ärge oodake mind. D.»

      Istusin lauda ning sõin kõhu kõvasti täis. Seejärel tahtsin teenritele märku anda, et olen söönud, kuid ei leidnud kõlistit. Imelik küll, et majas, kus kõik mu ümber kõneleb erakordsest rikkusest, ei ole säärast vajalikku asja. Laual on puhtast kullast ja imekaunilt töödeldud, kindlasti ilmatu kallis serviis. Tugitoolide ja diivanite katteriided ning mu voodi kohal rippuv baldahhiin on kõige kallimatest ja kõige kaunimatest riidesortidest ning pidid juba nende valmistamisajal muinasjutuliselt palju maksma, sest nad on sajandeid vanad ja siiski suurepäraselt säilinud. Olen näinud nendetaolisi Hamptoni lossis, kuid seal olid nad kulunud, luitunud ja koiauke täis. Ent üheski toas pole peeglit. Isegi tualettpeeglit pole mu laual; pidin otsima oma kohvrist tillukese habemeajamispeegli, et saaksin habet ajada ja juukseid kammida. Ka pole ma siin veel näinud ainsatki teenrit ega kuulnud lossi ümbruses kellegi häält peale huntide ulgumise. Veidi aega pärast seda, kui olin söönud (ma ei tea, kas nimetada seda hommiku- või lõunaeineks, sest sõin kella viie ja kuue vahel), vaatasin, kas leian midagi lugemiseks, ma ei tahtnud krahvilt luba küsimata lossi ümbrusse uitama minna. Siit toast ei leidnud ma ühtki raamatut, ajalehte ega ka kirjutustarbeid, seepärast avasin kõrvaltoa ukse ning avastasin, et seal on midagi raamatukogu taolist. Katsusin ka minu toa ukse vastas asuvat ust avada, kuid see oli lukus.

      Raamatukogust leidsin oma suureks rõõmuks terved riiulitäied ingliskeelseid raamatuid, ajakirjade ja ajalehtede köidetud aastakäike. Toa keskel seisvale lauale on kuhjatud Inglise ajakirju ja ajalehti, kuid kõik nad on üsna vanad. Siin on raamatuid kõikvõimalikest valdkondadest – ajaloost, geograafiast, poliitikast, poliitökonoomiast, botaanikast, geoloogiast, õigusteadusest; kõik nad käsitlevad Inglismaad, inglaste elu, kombeid ja harjumusi. On isegi niisuguseid teatmikke nagu «Londoni teejuht», «Punane raamat», «Sinine raamat», Whitakeri almanahh, maa- ja mereväeohvitseride nimestik ning üks trükis, mille nägemine rõõmustas mu südant – seaduste kogu.

      Parajasti kui ma raamatuid silmitsesin, avanes uks ning tuppa astus krahv. Ta teretas mind südamlikult ning ütles: ta loodab, et puhkasin hästi välja. Seejärel jätkas ta:

      «Mul on hea meel, et leidsite tee siia tuppa, sest kindlasti on teile siin palju huvitavat. Need» – ta pani käe paarile raamatule – «on mu head sõbrad, nad on mulle juba hulk aastaid, sestsaadik kui mul tuli pähe Londonisse kolida, paljude, paljude tundide vältel meeldivateks kaaslasteks olnud.Nende abiga olen tutvunud teie suure kodumaa, Inglismaaga, ja kes teda tunneb, hakkab teda armastama. Ma igatsen uidata teie vägeva Londoni rahvarohketel tänavatel, viibida suures sagivas inimsummas, jälgida selle elu, muutumisi ja surma – kõike, mis teeb inimesi inimesteks. Aga paraku olen ma teie keelt õppinud ainult raamatutest. Teie abiga, mu sõber, loodan seda ka rääkima õppida.»

      «Krahvihärra,» ütlesin, «te ju oskate ja räägite inglise keelt täiuslikult!»

      Dracula noogutas väärikalt.

      «Tänan teid, mu sõber, hea hinnangu eest, aga ma ei vääri seda. Kardan, et olen alles oma tee alguses. Tõsi küll, ma tunnen grammatikat ja tean sõnu, kuid ei oska neid hääldada.»

      «Kuidas nii,» vaidlesin vastu. «Teie hääldus on suurepärane.»

      «Kaugeltki mitte,» tõrjus krahv. «Ma tean küll, et kui liiguksin teie Londonis ja räägiksin inglastega, ei peaks keegi mind võõramaalaseks.Aga mulle sellest ei piisa. Siin olen ma bojaar, suurnik; lihtinimesed tunnevad mind – olen nende isand, käskija. Võõral maal aga olen ma võõras, mind ei tunta, ja keda ei tunta, sellest ei hoolita. Lepiksin ehk sellegagi, kui sarnaneksin teistega, nii et keegi ei peatuks mind nähes ega katkestaks omavahelist jutuajamist, kuuldes mind rääkimas. «Ha-ha-ha! Näe, võõramaalane!» Olen nii kaua härrasmees olnud, et tahaksin ka edaspidi käsutada või vähemalt et mind keegi ei käsutaks.Te ei tulnud mu juurde mitte ainult mu sõbra, Exeteri maakleri Peter Hawkinsi esindajana, et tutvustada mulle mu uut mõisat, mis asub Londoni lähedal. Ma usun, et jääte minu juurde, kuni ma teiega vesteldes inglise keele häälduse täiesti selgeks saan; tahan, et parandaksite mind, kui kuulete mind pisimatki hääldusviga tegemas. Palun vabandust, et olin täna sunnitud nii kaua kodunt eemal viibima; ma usun, et annate mulle andeks – mul on ju nii palju tähtsaid asju ajada.»

      Loomulikult kinnitasin, et püüan teda aidata, ning küsisin, kas ma tohin siia tuppa tulla millal tahan. Dracula vastas: «Aga muidugi,» ning lisas:

      «Te võite lossis minna kõikjale, kuhu iganes soovite, ega pääse ainult neisse tubadesse, mille uks on lukus, kuid sinna te kindlasti ei kipugi. Siinsel elukorraldusel on omad põhjused ning kui näeksite asju minu vaatevinklist ja teaksite, mida mina tean, siis saaksite sellest ehk paremini aru.» Vastasin, et kindlasti saaksin, ning ta jätkas:

      «Me viibime Transilvaanias, ja Transilvaania pole Inglismaa. Meie kombed erinevad teie omadest ja paljud asjad tunduvad teile imelikud. Juba seegi, mida te mulle oma reisielamustest jutustasite, viitab, et olete oma silmaga näinud, milliseid kummalisi asju siin juhtub.»

      Meie jutuajamine jätkus, ja kuna oli ilmne, et krahv lihtsalt tahab rääkida, esitasin talle hulga küsimusi kõiksugu asjade kohta, mis minuga juba СКАЧАТЬ