Armunäljaste festival. Evelin Kivimaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Keset valget päeva mõjuks kogu see etendus naeruväärse palaganina, kuid ööpimeduses pääseb mõjule hauatagune meeleolu.

      Lillele ei meeldi see masendav bänd põrmugi. Liiati on tal külm: päeval mõnusalt soe ilm keeras öösel ootamatult jahedaks ning tal on seljas liiga vähe riideid. Pealegi on tal olnud juba nädalaid nohu ja köha, soojal ajal täiesti kohatu seisund. Haigutades vaatab tüdruk kella. Esinemine on kestnud vaevalt pool tundi. Siin ma nüüd olen, mõtleb Lill, nina tatine, kurk köhane, öösel kehvasti maganud; seisan ja külmetan, kuulates muusikat, mis mulle põrmugi ei meeldi. Kas see ongi siis lõbutsemine?

      Viitsimata kontserdi lõppu oodata, hakkab Lill astuma telklaagri poole. Pärast päev läbi kestnud kontserte on kõrvad valjust muusikast kurdivõitu ja viimati kuuldud loo rütm kõlab peas edasi. Tee peal kõnnib Lill mööda kiitsakast nolgist Kiibitsast, kes meelitab järjekordset üksikut naist: “Lähme minu telki. Mul on saia ja sulatatud juustu.”

      Lill purskab neid sõnu kuuldes laginal naerma. Mõelda vaid, ka tema ise on läinud täpselt sama jutu õnge! Tegelikult alles mõni nädal tagasi, kuid neiule tundub, nagu oleks sellest ajast möödunud terve igavik.

      Mitte et Lill seda õngeminekut tagantjärele tarkusega kahetseks. Vastupidi: just sedakaudu sattus ta ju Armunäljaste festivali loojate hulka. Tema, kes tollal oli lihtsalt suvaline paks plika lohmakas mustas T-särgis; üks neist paljudest, kellesugustest kubisevad kõik muusikaüritused.

      Tõsi, ärgates tookord Metallica kontserdile järgneval hommikul võõras telgis, oli Lille esimene mõte: miks ma siin olen? Neiu vaatas enda kõrval magava Kiibitsa vinnilist nägu ja kontkõhna tätoveeringutega kaetud keha ning sattus veelgi suuremasse segadusse: mis ime läbi õnnestus sellel tolgusel ta kaasa meelitada?

      Ausa selgituse oma keppisaamise-tehnika kohta andis Kiibits umbes nädalakese hiljem. Läbi Lille pea vilksab meenutus sellest sajusest päevast, mil enamik Armunäljaseid oli pressinud end Kõvamehe ruumikasse suure eeskojaga telki ja vahetas laisalt eelmise päeva muljeid.

***

      Armunäljaste jutu katkestas väljast kostev hõige: “Me tahame nikku!”

      Pead pöördusid avatud telgisuu poole, kust oli näha, kuidas kaks verinoort kõhna poissi tuiasid kergelt tuikudes läbi telklaagri.

      “Me tahame nikku!” hõikas üks poiss.

      Teine üürgas kaasa: “Me tahame keppi!”

      Kiibits muigas ja tähendas: “Loomulikult ei saa need jobud mitte midagi. Kas teate, miks?”

      “Me oleme üks suur kõrv,” ironiseeris Filosoof.

      Kiibits jätkas häirimatult: “Kõigepealt pead sa ise kepiks valmis olema! Nende nägudelt on näha, et nad ei usu ise ka, et see võiks päriselt teoks saada. Lisaks peavad olema sobivad tingimused. Kui sa jagad telki kolme lällava sõbraga, kus siis veel romantikat harrastada?“

      “Milles peitub siis sinu saladus, oo seksiguru?” uuris Lill. “Saias ja sulatatud juustus?”

      Kiibits vaatas juurdlevalt Armunäljaste tüdrukuid ning jõudis järeldusele, et nende peal ei saaks ta oma metoodikat nagunii kasutada. Seega, miks peaks ta keelama endale väikest lõbu hoobelda?

      “Ma ei saa ise ka lõpuni aru, miks tibid selle lause õnge lähevad,” tunnistas Kiibits. “Aga nii see on. Alati. Muidugi tuleb järgida teatud tingimusi…”

      “Hakkab tulema!” naeris Kõvamees. “Kiibitsa kümme kepikäsku!”

      “Täpselt nii!” sõnas Kiibits, kummardas teatraalselt veiderdades pead ning alustas entusiastlikul konferansjee-toonil: “Mu daamid ja härrad, ainult teile, ainult täna, Kiibitsa kepikäskude kuulus esikümme!

      Esiteks: parim aeg tüdrukule läheneda on festivalipäeva lõpul, kui viimasel bändil on ees veel umbes veerand esinemist. Siis pole vaja plikaga liiga kaua jahmerdada ega tema jootmisele raha kulutada. Samas jääb niimoodi mulje, et tahad koos temaga aega veeta, mitte niisama ära lohistada.

      Teiseks: kui kontsert on nii hea, et sa ei raatsi mitte ühtegi nooti plikade peale raisata, siis lähene pärast kontserdi lõppu. Sel juhul ütle kindlasti, et sa vaatasid teda juba ammu, aga ei julgenud varem nii kenale tüdrukule läheneda.

      Kolmandaks: vaata välja üksildane tüdruk.

      Neljandaks: hea, kui ta on inetu.

      Viiendaks: noh, mitte päris inetu, sellise peale ju ei tõusekski, aga paksuke või prillidega või midagi taolist. See näitab, et tõenäoliselt pole ta poiste tähelepanuga just ära hellitatud.

      Kuuendaks: soovitatav, et tüdruk oleks mõnevõrra purjus.

      Seitsmendaks: hea, kui ta silmanähtavalt külmetaks.

      Kaheksandaks: tegutse! Ilmu sobiva tüdruku juurde ja viska tagihõlm kaitsvalt üle tema külmetavate õlgade.

      Üheksandaks: naerata.

      Kümnendaks: ütle võlusõnad “Lähme minu telki. Mul on saia ja sulatatud juustu.”

      Lihtne ja elegantne! Toimib alati!”

      Kiibits kummardas oma ettekande lõpetuseks pead ning nautis silmanähtavalt Armunäljaste naeru. Lill naeris kaasa, tundes sisimas siiski kihvatust. Ah siis niisuguse loogika järgi tuligi Kiibits temaga tutvust sobitama?! Üksildane ja inetu – no aitäh, kallis sõber!

***

      Lill muigab endamisi, meenutades Kiibitsa kepikäskude ettekannet. Huvitav, kas ta on vahepeal neid reegleid ka edasi arendanud. Lill vilksab üle õla tagasi vaadata ja itsitab, nähes Kiibitsat talle vargsi rusikat näitamas.

      Kiibitsa järjekordne jahisaak – oot, kas see ei ole mitte seesama kontorihiireke, kes paari päeva eest mulle paki taskurätte viskas, jahmub Lill – laseb end leplikult telklaagri poole tüürida, poisi tagi püünisvõrguna ümber mähitud.

      Lill tunneb ühtäkki, et on väsinud ja kurb. Jälle läheb ta oma telgi poole ihuüksinda! Kuhu küll kadus see armas poiss, kellega koos nad üle-eelmise kontserdi ajal ennastunustavalt rokkisid, ah? “Lähen õlle järele,” oli tüüp lahkudes öelnud.

      Nii nagu poisid enne ärakadumist tavaliselt ikka ütlevad.

      Persse! Vähemalt kaissu võiks kellegi võtta… Ükskõik kelle! Kas või selle lokkispäise kuti, kes kõnnib pisut eespool. Lill teeb paar kiiremat sammu, asetab käe poisi õlale ja naeratab. Poiss läkitab vastu udusevõitu naeratuse, pilgutades pikkade ripsmetega vasikasilmi, ja paneb lihaselise käe ümber neiu töntsaka piha.

      Niisama lihtsalt tulebki Lille ellu Poisu.

      Kuidas Armunäljased kokku said?

      Ujumispüksid, käterätik ja vahetussärk – see on Poisu musta seljakoti kogu sisu. Päeval oli ju soe ja ta mõtles tulla muusikafestivalile vaid päevaks-paariks.

      “Mõtlesin, et küll ma kuskile ikka ööbima saan,” seletab Poisu järgmisel hommikul Lillele. “Ja näe, saingi.”

      Poisu naeratab kõikevallutavalt. Ta lebab selili tüdruku telgis, lihaselised käed pea all risti, heledad lokid sassis, silmad kutsuvalt imesinised. Paarikesel on selja taga kirglik öö ja napilt mõni tund und. Hommikul ärgates eeldas Lill, et kõik läheb nagu tavaliselt: poiss tõmbab püksid СКАЧАТЬ