Armunäljaste festival. Evelin Kivimaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Bändimagnet. “Lillel on sulle huvitav küsimus.”

      Arhivaar pöördub küsivalt Lille poole.

      “Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas Armunäljased kokku said?” pärib Lill.

      “Miks sellega nii kiire oli, et te mu telgi kokku lasite?” imestab Arhivaar.

      “Ah, see oli lihtsalt mängu ilu pärast,” naerab Bändimagnet ja õhutab: “Räägi nüüd ometi!”

      “Kui paned telgi uuesti üles, siis räägin,” nõustub Arhivaar, silitades peopesaga lõua otsas turritavat kitsehabemetuusti.

      Bändimagnet näitab mehele keelt, aga asub siiski tumerohelist telki püstitama.

      “Paljud koolipoisid proovivad bändi teha, aga enamikul läheb see tahtmine kiiresti üle,” alustab Arhivaar. “Geeniusel ei läinud. Ma elasin ülikooli ajal temaga samas ühikatoas. Kogu aeg ta plõnnis kitarri, öösel ja päeval! Kõvamees elas meie kõrval ja röökis vahel naljapärast kaasa laulda, olgu siis meie toas või läbi seina. Eks me kõik pidutsesime ka päris kõvasti ja… Ühesõnaga, meid visati ühikast välja. Üürisime siis kolme peale tudengikorteri vanas majalobudikus, mille ümber oli mõnus suur aed.

      Külalisi käis meil palju. Peamiselt üliõpilased nagu Filosoof ja Kirjanik, kes vaidlesid juba siis kogu aeg omavahel. Suitsu tegime suvel aias ning talvel köögis, nii et enamasti kogunes rahvas just sinna. Ühel hommikul koogutas köögilaua taga Kitarrist, keda keegi ei tundnud. Ta ise ka ei mäletanud, kuidas ta meie poole oli sattunud. Lill, oled sa üldse kuulnud, kui fantastiliselt Kitarrist mängib?”

      “Ei ole,” tunnistab Lill. “Geeniuse mängu ka mitte.”

      “Ah, Geeniusel viskas kitarrimäng üle ja ta hakkas hoopis käsitrumme mängima. Ja seejärel maalima. Temal tuleb ju kõik hästi välja, sellepärast ta ongi Geenius,” tähendab Arhivaar. “Igatahes lõpuks vaimustus Geenius mootorratastest ning mingi motomeeste pundiga sattus meie kööki ka Maarja. Pidutsesime hommikuni ning koidikul kutsus Maarja viimased vaprad koos endaga aeda päikesetervitust tegema.”

      “Misasja?” imestab Lill.

      “Päikesetervitus on joogaharjutus,” muigab päevitav Maarja ennast nõtkelt sirutades. “Ma teen seda igal hommikul. Kui tahad, siis võin sullegi õpetada.”

      “Ühesõnaga, just nii lihtne see Armunäljaste seltskonna kogunemine oligi,” lõpetab Arhivaar. “Üks ülikoolilinn, üks köök, palju noori inimesi ja hulgaliselt vaba aega. Läksime kambakesi esimesele muusikafestivalile, siis järgmisele, siis tulid kolmas ja neljas… Nii see algas. Mõned inimesed on vahepeal lisandunud ja mõned kadunud, aga Armunäljaste festivali tuumik liigub aina edasi.”

      “Aga Raisakotkas ja Kiibits? Kas neid tunnete samuti tudengiajast?” uurib Lill.

      “Ei, nendega sattusime lihtsalt ühtepuhku festivalidel kokku,” vastab Arhivaar. “Kui näed viimaste telklaagrist lahkujate hulgas alati samu nägusid, siis hakkad ikka suhtlema.”

      “Palun, härra jutuvestja!” sõnab Bändimagnet, osutades telgile, mille ta on vahepeal uuesti üles sättinud. “Võta töö vastu!”

      Arhivaar tunnistab pika pilguga oma musti sokke, mis on laotatud telgi katusele.

      “Miks see sokinäitus vajalik on?” imestab Arhivaar.

      “Selleks, et kogu ajalooline tõde päevavalgele tuua!” naerab Bändimagnet, vilgutades roosat keelt, mis on otsast terav nagu maialt vahukoort limpsival kassipojal.

      Suuremast suurema algustähega Kunst

      Nõudlus hennamaalingute järele on sel päikeselisel festivalipäeval kõrgem kui kunagi varem. Lesbilised kaasad Elo ja Eha katavad soovijate nahapinda ruutmeetrite kaupa – või nii neile vähemalt tundub –, ent järjekord aina kasvab.

      “Nagu lohega võitlemine, raiud ühe pea maha, kaks uut kasvab asemele,” muigab Elo.

      Ta märkab eemal sihitult lonkivat Geeniust ja viipab kutsuvalt. Mees ei pane tähele. Vesipiibutelgi kõrval oma kahe ema silma all mängiv plikatirts Eva lippab abivalmilt Geeniust kutsuma. See mees – nagu kõik Armunäljased hästi teavad – saab tahtmise korral hakkama mistahes ülesandega. Lihtsamaid hennamaalinguid, mida võib nahale kanda šablooni järgi, on Geenius varemgi teinud. Seegi kord sukeldub mees varmalt töösse. Ent järjekorralohele kasvavad üha uued pead.

      “Ma võin aidata,” pakub ühtäkki seltskonna kõrval seisatanud Maarja.

      “Kas sa siis oskad?” imestavad Elo ja Eha nagu ühest suust.

      “Hennaga pole proovinud, aga kõik tikandid mu riietel on enda tehtud,” sõnab Maarja. Mootorratta- ja joogafännist neidise pehmeid pruune nahkrõivaid kaunistab fantaasiaküllane tikand, kus ükssarvikute ja teiste mütoloogiliste olendite ümber põimuvad lilled ja ornamendid.

      “Selle tegin samuti ise,” lisab Maarja, paljastades parema õla. Nähtavale ilmub peopesasuurune tätoveering, kus sulavad kokku erinevad värvitoonid: roosad, oranžid ja punased. Mis on pildil? Vastus on muutlik, sest eri nurkade alt vaadates näeb erinevat kujundit: lill, süda… ehk veel midagi?

      “Kui raske see hennaga töötamine ikka on?” küsib Maarja lõpetuseks.

      Elo, Eha ja Geenius silmitsevad Maarja õlga ja riideid kaunistavaid keerukaid värvilisi mustreid. Ilus! Tõepoolest ilus! Hennamaalijad vahetavad omavahel pilke ning jõuavad sõnagi vahetamata samale järeldusele.

      “Kes tahab tasuta pilti saada?” hõikab Elo järjekorra poole. “See tätoveerija-tüdruk teeb hennamaalingut esimest korda elus.”

      Soovijaid on rohkem kui üks. Maarja valib välja jässaka nahktagis mehe, kes on kriitikameele tagataskusse joonud. Isegi kui tema elu esimene hennamaaling peaks ebaõnnestuma, püsib see peal ju vaid mõne nädala.

      “Tee midagi… sünget,” annab jässakas mees Maarjale vabad käed. “Eks vaata ise!”

      Nii Maarja teebki. Alguses küsib veel Elolt-Ehalt mõnd tehnilist nippi, ent midagi keerukat siin tõesti pole: hennapasta tuleb peene pintsliga lihtsalt nahale kanda. Seejärel süüvib Maarja täielikult loomise lummusesse.

      Minutid mööduvad. Geenius vorbib šabloonide abil hieroglüüfe ja muid pisikesi pilte, Elo ja Eha tegelevad nõudlikumate töödega. Väike Eva unustab end üksisilmi jälgima Maarja tegevust.

      “Valmis!” teatab Maarja lõpuks lummusest ärgates.

      Ta astub sammukese tagasi, et lõpptulemust hinnata. Ka teised hennamaalijad katkestavad hetkeks töö ja kogunevad tema selja taha.

      Lohe! Jässaka mehe õlavarrelt on lendu tõusmas seitsmepäine lohe, igal peal oma ilme ja iseloom. Lihaseliste jalgade küünised on surutud sügavale nahka, kust immitseb verd, mis tundub nii ehtne, et plikatirts Eva tunneb kiusatust seda katsuda, sirutabki juba käe välja…

      “Ära puutu,” lükkab Elo lapse uudishimulikud sõrmed maalingust eemale, “ajad henna laiali.”

      Rohkem ei ütle keegi midagi. Sõnatult imetlevad nad Kunsti, suuremast suurema algustähega, mis on sündinud siinsamas nende kõrval, festivaliplatsi melus.

      Vaikuse katkestab väike Eva, kes hakkab plaksutama. Spontaanselt СКАЧАТЬ