Название: Armunäljaste festival
Автор: Evelin Kivimaa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789949470976
isbn:
“Ei see enne hommikut ärka!” naerab üks kolmest lähenevast mehest.
“Tõstame ta tee pealt eemale, siis ei sõida keegi talle otsa,” teeb Raisakotkas ettepaneku ja sasib meelemärkuseta lamaja õlgadest kinni. Teised mehed haaravad kehast ja jalgadest ning – üks, kaks, kolm, korraga! – tõstavad nad oimetu rokkari maanteest mitme meetri kaugusele.
Pilku tõstes märkab Raisakotkas mäenõlval lebasklevaid Armunäljaseid. Ta viipab hüvastijätuks kolmele möödujale ja ronib sõprade kõrvale. Justkui polekski midagi erilist juhtunud.
“Sa oled ikka tõeline…” Lill tunneb, et tal napib sõnu, “…tõeline Raisakotkas! Nii lihtsalt ei tehta! Rokkar ei tee mitte kunagi teise rokkari taskuid tühjaks!”
“Kuidas nii?” trotsib Raisakotkas, kelle tavaliselt emotsioonitul pokkerimängija-näol virvendab midagi häirituselaadset. Igatahes peab napisõnaline Raisakotkas pikima filosoofilise tiraadi, mida Armunäljased on eales tema suust kuulnud. “Mida sina, plika, ka tead! Mina olen rokkar. Olin seda juba siis, kui sina polnud veel sündinudki. Ja ma teen omasuguste taskuid tühjaks. Järelikult ei ole sul õigus: rokkar tühjendab küll teisi rokkareid. Pealegi…” Raisakotkas teeb väikese pausi, et süüdata sigaret äsja saagiks saadud lössis pakist, “ma toimetan tee peal magavad tüübid alati kõrvale. Ohutusse kohta. Nii et ma olen nagu elupäästja või nii. Ja Armunäljaseid ma ei puutu. Mitte kunagi!”
Lill raputab pead. Midagi selle loogika juures tundub mäda, aga… Ah, ükskõik! Lill tunneb, et ta on liiga purjus, et moraaliapostlit mängida.
“Anna üks suits!” küsib tüdruk hoopis.
Lill jälgib mõnuga, kuidas teistelt suitsu norima harjunud Raisakotkas peab endaga sisemist võitlust, kuni – pärast pikka viivitust ja tõrksa käega – kougib taskust priske koni ja ulatab selle Lillele.
“Ma ei taha su konisid, anna terve suits!” protestib Lill.
“Neid on mul endalgi vähe!” uriseb Raisakotkas nagu koer oma konti kaitstes.
Lill pahvatab naerma. Raisakotkale iseloomulikku ihnust ei kõiguta miski, isegi mitte röövimiselt tabamine! Rohkem sellest vahejuhtumist ei räägita.
Pidu jätkub, kuni viimane viinalonks kõrist alla valgub. Seejärel kulgeb seltskond edasi telkla poole. Paigale jäävad vaid Lill ja Raisakotkas. Kuueteistaastase neiu viimane selge mälestus on see, kuidas ta hoiab mehe varrukast kinni ja seletab midagi… midagi, mis tundub sel hetkel väga tähtis… midagi…
Varahommikul ärkab sealsamas mäenõlval unne kustunud Lill selle peale, et Raisakotkas on tema peal… ja sees?! Täie hooga nikkumas.
Keppi või keeksi?
“Mida sa, raisk, teed?” kähiseb Lill joomaunest virgudes.
Raisakotkas peatub hetkeks ja kehitab õlgu: “Aru ei saa või? Siis sa oled ikka päris täis.”
“Idioot!” ägab Lill, pohmellist liiga jõuetu, et meest enda pealt eemale tõugata. “Ma mõtlen, miks sa mind nikud? Ise just öösel ütlesid, et sa Armunäljaseid ei puutu.”
“Ma mõtlesin sellega, et ma ei tee Armunäljaste taskuid tühjaks,” tähendab Raisakotkas. “Nikkuda ikka võib.”
Mees rammib hoogsalt edasi. Lill – jätkuvalt pohmellinõrk ja võimetu vastu hakkama – hakkab tundma, et selline äratuskell polegi kõige hullem. Saab vähemalt natuke sooja. Pealegi, millal see oligi, kui ta viimati korralikult keppi sai? Kas see juhtus…? Ai! Meenutamise pingutus paneb pea veel hullemini valust lõhkuma. Niisiis loobub Lill igasugustest ponnistustest ning laseb end lõdvaks. Mõneminutilise pumpamise järel jõuab Raisakotkas orgasmini. Mees sikutab endal püksid üles, tõmbab Lillele hõlsti peale ning pöörab minekule.
“Maga edasi, praegu vist sadama ei hakka,” tähendab Raisakotkas sõbralikult viibates ja läinud ta ongi.
Pärast sellist äratust on Lille uni lõplikult kadunud. Neiu ajab ennast istukile, õige aeglaselt, et valutavat pead mitte ärritada. Ta otsib väikesest seljakotist veepudeli, niisutab lonksuga suud ja tõmbab märja käega värskenduseks üle näo. Keelega katsudes hambad justkui kleebivad ja suus on nii vastik maitse, nagu oleks jaaniussikesed suhu sittunud. Lill võtab nätsu ja mälub aeglaselt. Suus hakkab levima värskendav piparmündimaitse. Nüüd tunneb ta ennast piisavalt tugevana, et otsida välja meigikott ja vaadata taskupeeglisse.
Mulle ei meeldi see, mida ma peeglist näen. Hommikuti pean ennast lausa sundima, et peeglisse vaadata. Aga selline ma olen. Punnpõsed, mille kohal silmad tunduvad pisikesed nagu põrsal. Võdisev topeltlõug. Öäk!
Ja tänane hommik – kas selline siis ongi rokkarielu? Elu, millest ma olen kogu aeg unistanud?
Vaheldumisi unistusega, et mul oleks oma poiss nagu sõbrannadel ja klassiõdedel. Mitte et neil oleks kogu aeg peigmees olnud, aga vahel ikka. Kõigil peale minu.
See on nii ebaõiglane, et mul ei ole kunagi kallimat olnud! Sest mis on selles halba, kui inimene tahab keppi ja keeksi?
Mõlemat?
Öeldakse, et igaühe jaoks on kuskil keegi. Seega võiks ju kusagil olla selline poiss, kellele ei meeldi ainult saledad tüdrukud. Poiss, kellele võiks sobida ka paksuke, kui sel plikal on juhtumisi kihvt iseloom. Aga kus see poiss on?
Miks on nii, et kui sulle juhtumisi maitseb keeks – ja küpsised ja kommid ja koogikesed ja võileivad, millel juustuviil on paksem kui leib –, siis kahanevad drastiliselt sinu võimalused keppi saada?
Miks peab elus alati valima: kas tahad keppi või keeksi?
Kuigi minu eest on valik ära tehtud. Juba ammu. Nii kaua aega tagasi, et ma ei mäletagi teistsugust elu kui paksuna. Isegi lasteaiafotodel olen ma ümaram kui teised plikatirtsud. Ema küll ütleb, et ma kujutan seda endale ainult ette. Et laps on laps. Aga ma ju näen, et olen piltidel teistest pontsakam! Kas või kriipsuvõrra, aga ikkagi.
Hea küll, aitab halamisest! Selline ma olen. Olen eluaeg olnud.
Tegelikult – kus mu silmapliiats ongi? –, kui võõpan silmad sünkmustaks, on pilt juba parem. Ja kui värvin ka suu mustaks, on tulemus veelgi efektsem.
Üleüldse, see rokkaristiil, mille olen välja arendanud koos Armunäljastega ringi rokkides, on täitsa hea. Keeleneet ja kulmurõngas. Ergavaks lipupunaseks värvitud juuksed. Keha on küll nagu tünn, aga seda varjab must lehviv hõlst sügava dekolteega. Võimas rinnapartii on ka ainus, millega ma olen oma keha juures tõepoolest rahul. Rohked kaelaehted meelitavad loodetavasti kõigi pilgud just dekolteele.
Vaat nii! Pole ju paha tulemus? Eriti kui arvestada, et algmaterjali õieti polegi. Et mitte öelda: seda on masendavalt suur kuhi.
Ah, kuhi ma olen ja selleks ka jään. Paraku. Kehakaalu kahandamise katsetest olen ammugi loobunud. Vaeva kui palju, ja tulemus? Kaugel mägede taga. Samas kui keeks on iga päev käeulatuses.
Ja keppi – no seda väikest asja ikka vahel saab!
Huuhh! Liiga palju mõtteid ühe pohmellihommiku kohta! Lill püüab end ettevaatlikult püsti ajada ja tunneb mööda СКАЧАТЬ