Arvo Kukumägi. Alasti elu. Evelin Kivimaa
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Arvo Kukumägi. Alasti elu - Evelin Kivimaa страница 4
Название: Arvo Kukumägi. Alasti elu
Автор: Evelin Kivimaa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949470211
isbn:
Indiaanlane. 16aastasel Kukul on peas parukas, käes õhupüss. “Sellega lasime tüdrukutele pepusse!”
Õde Ilme Piirisalu:
Arvo kooliajast mäletan ma ainult head. Ta ei olnud pätt ega kraade, ei joonud ega suitsetanud, ei kakelnud. Hinded olid neljad-viied, kuigi õppimist eriti näha ei olnud. Vahel ei toonud ta koolikottigi koju, ütles, et tal on juba kõik tehtud.
Klassiõde Ene Talas, Männiku turismitalu pidaja:
Keskkoolis kutsuti teda Kuku – ja vist ka Kuks. Ta oli väga armas inimene. Ebaõiglust ei kannatanud. Kuku oli lõbus, tegi alati natuke tsirkust. Nagu on need Tootsi tüüpi poisid, kes pälvivad alati õpetajate ja kaasõpilaste tähelepanu. Tegime koos näitemängu “Mardileib”, kus Kuku ja Indrek Raudsepp olid väga säravad.
Kuku 9. klassi poisina.
Ära lase ennast kaks korda lüüa!
Minu elufilosoofia on suhteliselt lihtne: ära tee teisele inimesele haiget ja siis on sinuga ka kõik hästi. Aga kui sulle tehakse haiget, siis ära lase ennast kaks korda lüüa. Piibel seletab, et keera teine põsk ette, aga minu filosoofia on see, et siis tuleb juustest rabada ja hambad sisse lüüa.
Ma pole kunagi ise tülinorija olnud, aga teist põske ma ette ei keera. Kooliajal käisime Venemaal külapidudel, läksime ikka kampas koos. Teinekord tuli mitu kilomeetrit venelaste eest ära joosta, muidu oleks peksa saanud. Igasugu külataplusi oli, nagu ikka noortel kukkedel. Kui vaja, siis tõmmati maast aiateivas ja anti vastu pead. Omal jalal tuldi ikka koju, mõnikord oli kellelgi silm sinine. See kuulus selle kultuuri juurde.
Setumaal on niisugune komme, et kui keegi teeb mingit kurja, siis hoiatatakse teda kümme korda, et ära enam nii tee. Üheteistkümnes kord on ahing seljas ja ta lendab Piusa jõge pidi alla Peipsi poole.
Ma olen küll õblu, aga ma ei karda midagi. Konservatooriumi ajal sain mitu korda peksa, kui Toompealt erialatundidest alla tulin, ja rahakott võeti ära. Läksin Setumaale, kruvisin ühelt vanalt küünilt uksehinge maha ja panin portfelli. Üleni ei mahtunud, sest see oli hästi pikk, keerasin siis ülemise otsa ajalehe sisse. Keegi enam kallale ei tulnud, nii et ma ei pidanud seda kordagi kasutama.
Siis hakkasin karatet treenima. Ükskord oli Kinomaja baaris mingi lollakas nii juua täis, et rebis mul kõik nööbid eest ära. Lõin ta üle leti, nii et pudelid kukkusid kolinal puruks, suur paks mees oli, ja ütlesin: “Sina maksad!” Maksis ka.
Ma ei poolda vägivalda. Aga kui elu viskab ette mingid konfliktid, siis ma võitlen, kuni viimane rakk veel liigub.
Professionaalse traktoristi tunnistus: keskkooli ajal pidi traktoristikursused läbima kogu Kuku klass. Ka need tüdrukud, kes oleksid pigem eelistanud heegeldada.
Traktoriroolist näitlemiskooli
Lavakunstikateedri sisseastumiseksamitele tulin koos klassivend Indrek Raudsepaga. Tema tahtis väga näitlejaks saada. Nüüd on ta kooliõpetaja. Mina tahtsin geoloogiks saada.
Tallinnas olin teist korda elus. Mu tädi oli suvilas, sõbraga elasime Mustamäel tädi kahetoalises korteris. Seal käisin elus esimest korda vannis. See hakkas mulle nii meeldima, et käisin vannis mitu korda päevas.
Sisseastumiseksamite esimeses voorus kästi mul teha etüüdi “Igavus”. Mängisin seda läbi tegevuse: hakkasin endal nööpe eest ära kiskuma ja uuesti ette õmblema. Olin nagu udu sees, ei saanud aru, kus ma viibin. Siis lugesin Juhan Viidingu luuletusi, mis mul peas olid. Mul kästi setu laule laulda, jorutasin niipalju, kui ma teadsin.
Pääsesin esimesest voorust edasi. Anti kodused ülesanded, õppisin pähe mingi proosakatkendi, tegin jälle etüüde ja lugesin luuletusi. Sain ka teisest voorust läbi ja suured näitlejad tulid õlale patsutama, Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu ja Juhan Viiding. See tekitas niisugust õõva. Nad ei olnud komisjonis, aga oli komme, et kõik kunagised lõpetajad võivad sisseastumiseksameid vaatama tulla. Terve saal oli rahvast täis.
Kolmandas voorus tegime näitemängukatkendeid. Tegin ühe etüüdi ära ja siis tuli üks õpetaja ja ütles, et “ära sina närveeri, sina oled sisse saanud”. Konkurss oli kõva. Mul ei olnud erilist krampi, kas saan sisse või ei saa.
Pärast viimast vooru pandi sissesaanute nimekiri välja hilja õhtul, kui oli juba pime. Vaatasin, et minu nimi oli ka seal kirjas. Mõned sissesaanud, Tallinna inimesed, hakkasid siis pidusid korraldama. Mina lonkisin öö läbi mööda linna ringi ja mõtlesin, kuidas minusugune maamühkam selles koolis hakkama saab. Kõik oli nii võõras ja õõvastav. Nagu noorel poisil, kes avab esimest korda litsimaja ukse.
Järgmisel päeval sõitsin kella kolmese bussiga koju, õhtul kell üheksa olin kohal. Võtsin mootorratta ja kihutasin terve öö mööda Setumaa kruusateid. Niisugune vabanemistunne!
Mõne päeva pärast ütlesin vanematele, et olen komejandikooli astunud. Ma ei julgenud neile varem öelda. Isa tahtis ikka, et ma põllumeheks hakkaks ja talu mulle jääks. Ema jälle tahtis, et minust saaks koduküla papp: “Vana Dubrovin on juba vana, varsti sureb ära, sa käid koolis ära, tuled siia koju ja hakkad meile jumalaarmu andma ja jumalateenistusi pidama. Matad ja paned paari. Papil on kerge elu, võtad endale ilusa-toreda naise, kõik baabad toovad sulle parte ja kanu.”
Isa oli isegi uhke, et poeg läheb niisuguse peenikese ameti peale. Aga ema ütles, et see ei ole mingi töö, janditavad lava peal. Võtad naise ja pead siis teisele naisele laval suud andma – see ei ole õige asi!
Pärast sisseastumiseksameid läksin pooleteiseks kuuks traktori peale tööle. Teenisin hiigelpalka, 400–500 rubla kuus. Traktoristile maksti väljalüpsi pealt ja suvel annavad lehmad palju piima.
Hommikul kell kuus hakkas tööpäev peale. Iga päev. Pühapäevahommikud olid rasked, mootorrattaga otse peolt töökotta traktori järele, tunked või puhvaika selga, ja töö läks lahti.
Seal oli kaks suurfarmi, kummaski paarsada lehma. Minu asi oli loomadele toit ette anda, jahu ja haljassööt. Käsitsitööd ei olnud, liikuv lint raputas sööda sõimedesse. Kella kahest-kolmest päeval olin prii.
Tallinna tulin üks päev enne kooli algust. Seljas nailonmantel, mida keegi enam ei kandnud, nii et olin nagu valge vares. Kuigi muidu olin ma juba siis moodumees, jalas platvormkingad ja nii laiad püksid nagu seelikud.
Alguses see linnavärk kohutavalt väsitas. Mulle oli kõik nii võõras. Mõned head kursusekaaslased panid õla alla. Ülle Side, praegune Kaljuste, oli mu patroon. Ta oli nii ilus naine nagu Brigitte Bardot, ja hästi südamlik.
Kursusekaaslane Ülle Kaljuste, Eesti Draamateatri näitleja:
Kuku erines teistest kursusekaaslastest. Ta oli nagu teisest maailmast, selline säde Setu metsade vahelt. See surakas oli tal selline… Tal ei olnud poolvärve, vaid kõik liigutused olid teravad. Ta oli hirmus ergas. Linnalikkus teeb inimesed pehmemaks, aga tema oli nagu žiletitera. Ja tema reaktsioonid! Kui ta ikka vihastas, siis silmist lõi sädemeid ja ta oleks vist läinud läbi halli kivi ka.
Ta СКАЧАТЬ