Arvo Kukumägi. Alasti elu. Evelin Kivimaa

Чтение книги онлайн.

      “Ideaalmaastik” tõi Nõukogude Liidu Oscari

      Kui põllumaa on veel nii märg, et ei kanna masinaidki, kuid rajooni juhtkond nõuab külviplaani täitmist, siis mida peab tegema kolhoosi saadetud nooruke kevadkülvi volinik? Kellel on “õigus”?

      Režissöör Peeter Simmi film “Ideaalmaastik” (1980) ei anna mustvalgeid vastuseid. Peategelane, kevadkülvi volinik Mait Kukemeri alles otsib oma teed. Puhas ja siiras nägu, pikad mõtlikud pausid – ja seda vaadates ei hakka igav! Vastupidi.

      1982. aastal Tallinnas peetud XV üleliidulisel filmifestivalil hinnati “Ideaalmaastikku” kõrgelt: Kuku sai parima meesnäitleja auhinna ning Peeter Simm parima režissööridebüüdi auhinna.

      Sain kevadkülvi voliniku rolli pool aastat ette valmistada, sellesse süveneda. Ma ise pakkusin välja sellise liini, et las see volinik olla jalgpallur. Miks ta kogu aeg ainult telefoni otsas ripub ja vingub! Lõppkokkuvõttes on see filmis päris huvitav ja oluline teema.

      Võtete alguses pidin jooksma ja lööma jalgpalli eemalt kaamera suunas. Operaator Arvo Iho kaameraga lamas maas ja filmis hästi madalalt, et poriloigu veepeegeldus jääks näha. 20 meetri kauguselt lõin, koba peale. Pläraki! Otse vastu kaamerat.

      Iho nokkmüts ja kaamera kompendium – plekist kate, mis varjab objektiivi otsese päikesevalguse eest – lendasid mudaauku. Mõtlesin, et nüüd, kurat!, lõin kaamera pooleks, ja mul tuleb see, kurat!, kinni maksta! Aga katki ei läinud midagi, tuli ainult porist puhastada.

      “Ideaalmaastikus” oli palju improvisatoorset. Mis aga pähe tuli, seda filmisime. Ei läinud päris Karl Helemäe stsenaariumi järgi. See oli liiga punane.

      Ma ei pea “Ideaalmaastikku” oma parimaks rolliks. See tuli mul ludinal ega valmistanud mingit raskust. Improvisatoorselt, lõbuga pooleks. Hea kambavaim oli.

      Filmimise ajal elasime paar kuud Vihula mõisa lähedal kohalike inimeste kodudes. Mina elasin koos Peeter Simmi ja Arvo Ihoga toreda memme juures, kes küttis meile sauna. Kogu aeg olime kolmekesi ninapidi koos. Sundisin Simmi ja Ihot metsajooksu tegema. Vabal ajal korraldasin seal igasuguseid spordivõistlusi, näiteks kuulitõuget. Simmiga tegime jalgrattatuure, käisime Viitna kõrtsis tantsu löömas ja tüdrukuid taga ajamas.

      Tore aeg oli, aga mulle kohutavalt raske. See oli 1980. aastal, mul oli nii kahju, et ei näinud olümpiamänge. Mul oli topeltkoormus: kino oli vaja teha ja teatris käisime ringreisil diplomietendustega. Sõitmist oli jõle palju. Teatrietendus lõppes õhtul kell üksteist, siis sõitsin mitu tundi kuskilt Võrust või Viljandist sinna Rakvere taha Vihulasse, sain paar tundi magada ja pidin juba triklis olema. Klopiti üles ja tuli võttele minna. Tihtipeale pidin päeval kella nelja ajal jälle etendusele sõitma.

      Bussijuht oli härra Peebel, hüüdnimega Rase Part, kuna ta oli meeter viiskümmend pikk ja hästi suure kõhuga. See oli legendaarne bussijuht, tal oli medal: 30 aastat sõitmist ilma ühegi avariita. See oli nii kurnav, et ta kogu aeg rääkis. Ma oleksin tahtnud magada, mul oli järgmine päev võte, aga ta ei lasknud, kogu aeg lobises, mingeid roppe lugusid ja… see oli piinade piin! Talle võis öelda, et lase magada, aga ei, ikka lobises. Täpselt iga tunni aja tagant tegi ta pausi. Pidas masina kinni, toksas kinganinaga kõik kummid läbi, võimles viis minutit ja sõitis siis edasi, umbes 30–40 kilomeetrit tunnis. Tagantjärele on see kõik nii naljakas.

      “Ideaalmaastiku” eest sain Nõukogude Liidu aasta parima meesnäitleja preemia. Mina olen selle preemia kõige noorem laureaat läbi aegade. Nõukogude Liit oli tollal nii rahvaarvult kui pindalalt suurem kui Ameerika, nii et see oli tohutu tunnustus.