Arvo Kukumägi. Alasti elu. Evelin Kivimaa
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Arvo Kukumägi. Alasti elu - Evelin Kivimaa страница 5

Название: Arvo Kukumägi. Alasti elu

Автор: Evelin Kivimaa

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Биографии и Мемуары

Серия:

isbn: 9789949470211

isbn:

СКАЧАТЬ mind tõsta, on mul tunne, et “appi-appi, ärge tõstke, ma olen nii raske!”. Kukul käis see nii ootamatult ja kergelt, et ma ei jõudnud isegi ehmatada.

      Ta oli äärmiselt tundliku natuuriga. Ta oli närvitseja, ega teatrilava olnud talle mingi kodu. Kõige paremini pääses ta mõjule ikka filmides. Tõepoolest, suures plaanis mängivad kõik väiksemadki lihased.

      Kuku muutus päris kõvasti pärast esimest kursust, kui ta tegi suvel Simmiga “Tätoveeringu” filmi. Kui ta tuli sügisel kooli, siis oli nagu täiskasvanumaks saanud, ta oli midagi suurt juba ära teinud. Oli üllatus, et just tema ja kohe esimesel aastal. Siis vaatasime teda õpilasliku konkurendi pilguga. Vaatasime isegi väikese üleolekuga, et selline maakas. Praeguses eas oskan hinnata tema iseloomuomadusi ja tema erinevust meist teistest.

      Sõber Kuku portree “Teineteist nad vastastikku nuhutasid” (1979) on kunstnik Ilmar Kruusamäe üks esimesi maale.

      Portreel “Võõrsil” (1984) on Kuku taustal kaks maastikku: Setumaa ja Tallinna tornid. “Vastandamine – looduslapse linnasolek,” kommenteerib maali autor Ilmar Kruusamäe.

      Kes mängib Hamletit, kes hoiab hellebardi?

      Lavakunstikateedris oli kursus hommikust õhtuni ninapidi koos. Olime omavahel nagu läbikasvanud peekon. Nagu elus ikka, olid oma sümpaatiad ja antipaatiad. Anne Veesaarega pidime abielluma, kas eelviimasel või viimasel kursusel, aga ma magasin sisse. Tõsiselt! Tema ootas ja ootas, aga mind ei tulnud.

      Kursusekaaslane Anne Veesaar, näitleja ja lavastaja:

      Mina ei mäleta! See võis olla kas lõõbiga jutt või nägi ta seda unes sel hetkel, kui sisse magas. Ma pidin kooliajal umbes 17 korda abielluma. Kui ma oleksin temaga abiellunud, siis oleksin ennast ammu üles poonud. Minu meelest ei ole võimalik temaga elada. Mingid naised ikka elavad aeg-ajalt, aga mina küll ei kujuta seda ette. Ta on täiesti hull!

      Kukul olid tohutud fantaasiad kogu aeg. Ta rääkis, et ükskord me läheme temaga Hispaania kiltmaadele ratsutama. Mina mõtlesin, et täitsa segane: me ei saa ju Nõukogude Liidustki välja. Aga tema rääkis, et viib mu maailma lõppu. “Usu mind, kõik see on võimalik ühel päeval!” Eks ta ise on nüüd käinud seal.

      Alati peab olema tugevamaid ja nõrgemaid üliõpilasi, sest on üks, kes mängib Hamletit, ja ülejäänud, kes hoiavad hellebarde. Ei saa nii, et õpib ainult kaks üliandekat. Peab olema ka see mass, kellega tööd teha. Meie kursuse häda oligi see, et meil ei olnud massi. Kõik tahtsid Hamletid olla. Sellest tuli ka palju konflikte. Muidugi, kui diplomitöödes jagati kätte konkreetsed rollid, siis igaüks sai aru, et see ongi tema hetk laval.

      Kukule oli lubatud rohkem kui teistele. Ta sai “Tätoveeringuga” filmistaariks. Film õnnestus ja siis hakkasid need filmirollid üksteise järel tulema. Tal ei olnud veel näitlejadiplomitki käes, aga ta oli juba megastaar.

      Näiteks erialatunnis ähvardas Merle Karusoo joonlauaga, et kõik istugu reas ja tekst olgu täpne. Kuku võis magada laua peal, sest tema oli tulnud filmivõttelt. Ma arvan, et see ei ole õige. Nii ei tohi teha.

      Miks ma ei näe Kukut praegu mängimas? Miks ta joob nii palju? Milles asi? Ta sai liiga kiiresti kõik kätte. See ei tähenda, et me teda kadestasime. Meie tegime ikka oma koolitöid: “Lutsepp, õpi!” Lutsepp õppis ja on nüüd Draamateatris esinäitleja.

      Kursusekaaslane Ain Lutsepp, Eesti Draamateatri näitleja ja Eesti Teatriliidu esimees:

      Esimene kohtumine Kukuga oli naljakas. Läksin kursusekaaslasele Villu Tarile ühiselamusse külla. Astusin tuppa, rääkisime Villuga tükk aega juttu ja siis ta ütles: “Kuku on ka siin.” Mina ei pannud teda algul tähelegi, ta oli nii väike ja nii kõhn seal voodis linade vahel, ainult nospel paistis välja. Siis Kuku tõusis, pani suitsu ette ja hakkas rääkima meestejuttu.

      Ta oli vist kõige noorem meie kursusel. Kooliajal ta veel kasvas, sõna otseses mõttes. Viis-kuus sentimeetrit, kui mitte kümme.

      Tagasi vaadates tundub, et meie kursus oli väga iseseisvate mõtlejate kooslus. Kuku oli selles seltskonnas erandlik, sest ta tuli kaugelt Setumaalt. Kui suuri raskusi võis tal olla linnas kohanemisega! Mikk Mikiver ütles ühes proovis, et “sa oled üks igavene setu, aga sinu puhul on see pigem kiituseks”.

      Kukut iseloomustasid eelkõige nurgelisus, tahe ja vitaalsus. Laval ta ei valetanud. Ta oli krobeline, kandiline, aga täis energiat.

      Tema lavakõne eksam tubaka kahjulikkusest oli midagi erilist! Usun, et kõik saalis olnud mäletavad seda – suurelt mängitud väike inimene.

      Kaks esimest kursust õppisime Kaarli puiesteel, siis läksime Toompeale. Kursus kogunes pidevalt, olid lõbusad õhtud. Tööd tehti ka pikalt. Kuna meil oli kursusel inimesi, kes pürgisid lavastajaks, siis iseseisvaid töid tehti ööni välja. Hommikul kell üheksa tulid ja õhtul viimase või eelviimase bussiga said koju. Mitte alati, aga kui olid tulemas erialaeksamid, siis oli väga intensiivne aeg.

      Kukuga oli mul side, mis mõnikord inimeste vahel tekib. Et ei pea paljusid asju seletama. Kui me töötame, siis me töötame, mitte ei räägi, mida ja milleks. Lihtsalt teeme!

      See oli õpilasaeg, mil Kuku energia sütitas ka teisi. Kirglik püüd teha kõike maksimaalselt. Me olime noored ja tegime kõvasti tööd.

      Kursusekaaslane Anne Veesaar:

      Võib-olla on ta oma töö juba ära teinud ega peagi enam midagi mängima? Ma ei tea. Mul on kahju, et Kuku ei mängi enam, sest minu meelest on ta geenius.

      Seda oli näha juba kooliajal: ta taipas iga asja jube kiiresti ja liikus edasi. Tema etüüdid olid metsikult fantaasiarikkad. Ta tuli Setumaalt ja võib-olla ei osanudki alguses puhast eesti keelt, oli meist noorem ka. Ta oli ürgandekas. Erialatunnis vaatasid teda kõik, suu ammuli.

      Kui meil algasid koolis esimesed suured näitemängukatkendid, siis mängisime niimoodi, et Kuku oli Hamlet ja mina olin tema ema Gertrud. Esimeses proovis hakkasime lugema värssi, mis oli meile niikuinii liiga keeruline, ja juhendaja Lembit Peterson ütles, et “te olete lava peal nagu kaks setut ja mingist kuninglikust seisusest, nagu peaks olema Taani printsi puhul, ei ole jälgegi”. No ma olengi ema poolt setu.

      Proovisime Kukuga iseseisvalt neid katkendeid ja siis ühel hetkel ma vaatasin kõrvalt, et ta ongi prints! Aga kui sul on hea partner, siis on pool rolli juba valmis. Kuna tema oli prints, siis ei jäänud mul muud üle kui kujutada ette ja panna kursusekaaslased uskuma, et mina olen kuninganna.

      Ta oli geenius. Ma olen ise näinud, kuidas ta hüppas tantsutunnis õhku, pool meetrit maast kõrgemale, ja mingi hetke lihtsalt seisis õhus. Ausõna!

Lavakunstikateedri IX lennu üliõpilased liikumistunnis (1977): seisavad vasakult Oiva Kaupinen, Katrin Saukas, Toomas Lõhmuste, Arvo Kukumägi ja Krista Viirand

      Lavakunstikateedri IX lennu (1976–1980) lõpetajad:

      1. Roman Baskin

      2. Madis Kalmet

      3. Guido Kangur

      4. Oiva Kaupinen

      5. Arvo Kukumägi

      6. Ain Lutsepp

      7. Toomas СКАЧАТЬ