Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kelle eesnimi vihjas siiski mingile muule rahvusele, sest ega eestlased oma tütardele naljalt nime Tatjana pane, süvenes akadeemiku huvi veelgi. Marginaalid olid ju ta tuntud nõrkus.

      Nad vahetasid ka mõne sõna vene keeles ja akadeemik sai kuulda peaaegu puškinlikku keeleilu. Üksjagu paremat kui Siberis. Seejärel Naan tutvustas ennast ning oma ametit ja pani piiga sellega veelgi enam kohmetuma. Ja otsemaid sealsamas paigas tegi Naan talle ettepaneku siia majja, entsüklopeedia toimetusse tööle tulla.

      Kuigi Tatjana näost oli näha, et ta kohe nõus oli, andis Naan talle mõtlemisaega – vastatagu talle parem mõne päeva pärast. Aga helistada oleks soovitav täpselt kell kümme hommikul, sest siis on ta raudselt oma kabinetis, veerand tundi hiljem aga võib juba kadunud olla. Ta ootab tähtsaid kõnesid (milline naeratus selle epiteedi puhul!) just kümne paiku.

      Tanja kirjutas Naani märkmikku oma nime, elukoha ja töö-telefoninumbri, ning nii selleks korraks lahku mindigi. Milline õnnelik kontsamurdmine!

      Ent poolel koduteel, kell lõi juba viis, ehmatas-kahvatas Tatjana väga: just mõne päeva eest oli neil telefoninumber vahetatud. Tema aga oli harjumusest kirjutanud ikka endise. See tähendab, et akadeemiku võimalik kõne läheb tont teab kuhu.

      Ta tegi nii ägeda kannapöörde, et konts endast taas märku andis, ja lippas tuldud teed tagasi. Riidehoiust sai ta teada, et akadeemik oli juba lahkunud. Äsja, paari minuti eest.

      „Ma… ma pidin talle ühe kirja viima. Lauale jätma. Ilmtingimata.”

      Kui talle soovitati kiri siiasamasse jätta, oli neiu nägu nii õnnetu, et lahke tädi lausus, et koristaja tulekuni on direktori kabineti uks tõenäoliselt lahti; kui neiu tahab, võib ta ju selle lõpuks ka ise akadeemiku töölauale viia – siis kiri esimese asjana hommikul peremehe silme ette jääbki… Juhatati ka õigele trepiotsale, ning otsemaid tuhises Tatjana neljandale korrusele, kus suur uksesilt talle kohe õige koha kätte näitas.

      Neiu astus aukartlikult kõrge ametimehe ruumi. Paberi leidis ta ridikülist, kuid kirjutusvahendit polnud isegi Naani laual mitte. Ei, siiski – üks murdunud südamikuga punane jäme pliiats siiski oli. Pikka juttu sellega kirjutada ei andnud, kuid pisivabanduse ja oma õige numbri sai ta mingil moel kirja pandud ometi; ilusasti küll mitte! Räpakalt, sest ta käed värisesid enneolematult. Kuid uus number oli täiesti loetav.

      Et natuke rahuneda ja pisut aru pidada, astus ta tagasiteel korraks läbi kohvikust Tallinn. Jõi pea selgeks saamiseks kaks tassi kanget Türgi kohvi, kuid polnud sellest suurt kasu midagi. Too mees, too tuntud akadeemik, oli teda iseäralikult pika pilguga silmitsenud… Ei olnud akadeemik mingi iludus, ka oli neil lausa lootusetu vanusevahe, kuid meest ümbritses nagu mingi iselaadne aura. Ja Tanja kohe nagu tundis, ja ta vaist eksis harva, et midagi hakkab nende kahe vahel veel toimuma.

      Otsekui selle kinnituseks istus oma toolidele kohviku kvintett – paremates kohvikutes oli elav ettekanne kirjutamata reegel – ja sättinud veidi noote ja nihutanud pulte, alustas. Esmalt tõid viiulid ja alt kuuldavale maheda, justkui Tanjat embava, kuidagi astraalse akordi ja siis alustas mehelik tšello mingi aariataolise romantilis-eleegilise soologa.

      11

      Üks uus viiekorruseline elumaja oli Mustamäel taas valmis saanud. Kõik nad on seal täpselt ühesugused, ühest ürgsest esiemast kloonitud. Kuid tollal me veel neid ei põlastanud, vaid isegi imetlesime uut tüüpi laiade akendega, mis sest et üsna ilmetuvõitu maju. Laulja isegi kiitleb, et „nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea!”

      Üks uudishimulik päikesekiir tunneb huvi, kuis korterites ka elatakseollakse. Enamikus neis käib vilgas sagimine ning peremehed ja kolijad sikutavad majja tulevaste omanike mööblit – uhiuutest komplektidest kuni lõpplagunenuini, mille taaskokkupanek paneb vilunud mehedki kukalt kratsima.

      Vaid ühes korteris (kiir sai piiluda ainult selle suurimasse tuppa) oli veel vaikne. Ainult kohale toodud seinakell osutas, et seegi ruum tulevikus asustada kavatsetakse; kena, heledast puust kell, mis kuidagi nagu eriti diskreetselt ja hääletult oma kuldset pendlit kõigutas, enne igat suunamuutmist viivu otsekui peatudes ja järele mõeldes, kas ikka tasub teekonda korrata.

      Polnud siin veel ei diivanit, kappe, toole, rääkimata televiisorist ja muust peenemast värgist. Ju siis vist ka päriselt sissekolinud inimesi veel mitte.

      Ent siinkohal kiireke eksis, sest põrandani ta piiluma ei küündinud. Ja just seal, põrandale laiali laotatud ajalehtedel, lebas kaks teineteise hella embusse tardunud inimest, pead samal padjal. Põrandal oli ka kuiva veini pudel, kuid sellest polnud pea midagi joodud. Ju ei hoolitud.

      Seinakella suur osuti oli joonistanud juba neli täisringi: mahedad, vaiksed, gongikõlalised löögid kostusid otsekui vastutahtsi, lamajaid mitte segada püüdes, ent armastajapaar polnud end ei kella märguannetest ega aja voolamisest segada lasknud ega peaaegu muutnud asenditki. Selles on midagi liigutavat: neiu, kelles tunneme ära Tatjana, on jalad krõnksu tõmmanud ja püüdnud oma partnerile – akadeemikule – (mees on heitnud seljast pintsaku, kuid kannab endiselt lipsu) nii lähedale saada, kui see üldse võimalik on, niisiis päris kurgu alla, päris põue, otsekui hellust otsiv kassipoeg. Mehe käsi embab teda. Nelja tunni vältel – kujutage ette! – on põhiliselt vaikitud ja vahetatud ainult harvu lauseid.

      Tatjana puudutab parema käe keskmise sõrmega Naani kõrva. Lapse tõsidusega, milles pole midagi võltsi ega kekutavat, täheldab ta pominal:

      „Akadeemiku kõrv… ju siis üks täitsa akadeemiline kõrv…”

      Ta jätkab seejärel Gustavi näo uurimist hoolikalt ja tõsiselt nagu teadlane mõnd kes-teab-mis saladusi varjavat akadikeelsete kiilkirjadega kaet ürikut. Või siis laps seninägematut loomakest.

      Pärast seda on Naani kord pöörata tähelepanu Tatjana kaelal tuksuvale soonekesele – ju osakesele unearterist –, mis registreerib tuks-tuks ühe meie maailma kordumatu esindaja südamelööke.

      „Südametu sa, tüdruk, tuleb välja, ei ole,” naljatleb ta… „Ja milline armas sünnimärk sul veel kõrvalesta varjus on. Kahju et see pole kõigile näha.”

      „Kõigile pole seda ette nähtudki näha,” ollakse range.

      Naan silmitseb ikka veel seda elava südame töö reaalset väljendust – justkui tilluke tuksuv mootorike, millega laborites kokku puutume; ta on neid küllalt näinud, ent see siin tekitab midagi hardusetaolist, varem kogematut: see on ju Elu Mootor.

      Ta puudutab soonekest õrnalt sõrmeotsaga. Ja samas imestab, et mitte öelda kohkub oma reageeringust – kas on see tüdruk tõesti temas midagi uut, senitundmatut äratanud? Tema ratsionaalses, mõistuse kontrolli all olevas olemuses midagi oluliselt paigast nihutanud? Ilmselt on. Aga kas… kas seda ka vaja on? Ta oli ju elanud seni nii enesega rahul olevat elu. Kuid samas teab ta, et just kõike praegu toimuvat on vaja! Ta poleks muidu teada saanudki oma elu egotsentrilisest ebatäiuslikkusest. Ta oli ju elanud nagu üksiklane, mis siis et hellitatud üksiklane.

      Nüüd sattuvad nende pilgud kokku. Ja Tatjana ei peagi suusõnal ütlema, see paistab ka ta silmist, et ta tõesti-tõesti ei keela sellele mehele midagi. Ka mitte oma keha. Ta kehakeelest on lugeda, et ta annaks enda ka mitte midagi vastu saamata. Kas see igavesti nii jääks, seda me muidugi ei tea, kuid praegu on piigale vastikud isegi need turulikust vahetajamentaliteedist kantud laulud, kus enesekindlalt ja tehtud tehinguga rahulolevalt teada antakse, et „sa kuulud mull’, ma kuulun sull’”. Nagu oleks inimene kaup, kes saaks kellelegi kuuluda…

      Naan vaatab taas Tatjana silmade süvamerre ja loeb sealt siiski välja mingi küsimuse. Küsimuse, et kas me niiviisi siis igavesti jäämegi…? СКАЧАТЬ