Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Panevad itsitades lippama just oma koduukse ees…

      Ja just siis mängis elu Gustavile kätte suurepärase võimaluse.

      Milline ajajärk see neil parajasti oli?.. Ah? Teadagi. Lähenes kurikuulsate kolmekümnendate aastate keskpaik. Eriti eestlasi haaras hirm. Kõneldi sealse väikese eestikeelse kooli kadumisest, mitmete juba ammu siia asunud eestlaste ümberasustamisest, sest paljud neist olid tänu taibukusele ja töökusele „kulakustunud”.

      Nad võinuks olla küll ju ümberkaudsetele heaks eeskujuks, kuid venelased ei võtnud vedu. Ju leidsid töörügamises, milleta aga elus edasi ei jõua, midagi õigele mehele häbistavat. Neile meeldis hoopis poe taga õlut lonksata ja doominot mängida. Nii et pool küla vastu kajas. Ei olnud neil ka siis kiiret, kui kena nisusaak varisemise piiril oli. Valitses uskumine, et kõik peavad ühtemoodi võrdsed (vaesed) olema, muidu on nagu midagi valesti… See oli mingi omapärane võrdsuse-ideoloogia… Teati, et kui sa mees ka suurt ei rassi, ei juhtu midagi eriti halba ikkagi. Eit peab kodus kitse ja paneb talvejao kartulit, sibulat, porknat ja kurki maha. Elame üle! Aus vaene vene mees ei osanud tulevikult midagi karta ega oodata. Tema süda oli puhas. Mis tal kaotada ongi? Ja oodata – sellest olid nad ammu loobunud. Valitses mingi animaalne ellusuhtumine. Kas on linnukesel muret? Eestlased aga olid ärevil küll…

      Nüüd paar sõna nende lauluõpetajast. Õpetaja Hiie Ilumets oli ilusapoolne, nagu ta perekonnanimi vihjas, tõesti. Natuke ehk ülearu totsakas, tsipa ka jämedusele kalduvate jalgadega punapalgeline noor naine. Aga muidu igati armas ja hea südamega. Nii umbes kahekümne kahe-kolmene. Kuigi nende pere siin Siberis juba teist põlve elas, oldi säilitanud kindlad eesti rahvusaated. (Eks noore naise nimi Hiiegi juba vihjanud sellele. Aga venelastele harjumatu Х tähega algav oli nagu mõni ropp sõna. Xииэ – mis see siis olgu?! Vene originaalsõnu mitte ealeski lõpetav ja üldse harva esinev „э” kah mängus. Normaalne inimene oleks ammu uue nime võtnud. See pole ju keelatud. Aga ei tema võta.)

      Ja eesti kooli laulutundides lauldi arusaamatuid, ju siis eestikeelseid laule. Vene omi lauldi ainult aktustel. Oli tunda, et Hiiele olid nad justkui vastukarva. Ning hakatigi kraikomitee haridusosakonnas arvama, et ega see eestlaste lauluõpetaja üks õige nõukogude patrioot ole. Vaja asja uurida. Aga ei saa ju nende laulude sõnadest aru. Siis aga meenus kellelegi mingi komisjon, mis õieti mingit tööd ei teinudki. Pidi lihtsalt selline kirjade järgi olemas olema. Aga sellesse õpetajate ja õpilaste ühiskomisjoni kuulus tubli õpilane, komnoor ja eeskujupoiss Gustav Naan.

      Naan kutsuti välja, paluti tal tundides kasutatavad, omal käel ümber kirjutatud tekstid kaasa võtta ja nende sisu ära tõlkida.

      Loomulikult oli Naan nõus, aga kui ta laulude sõnade üle mõtlema jäi, siis tekkis kohe suur mure: ta taipas, et otse tõlkida oleks riskantne. Mida arvataks sõnadest „Eesti mees, su mehemeel pole mitte surnud veel”? Ja sellele järgnevast allegooriast „marutuultes Taara tammepuudest”… Elame ometi ju armsal Nõukogudemaal, mis tuuled siin nii väga peaksid möllama, et eesti mehemeelt ja kellegi tundmatu Taara tammepuid murda…

      Ja vilka mõtlemisega poiss taipas kohe, et otsetõlget teha ei saa. Aga nii-öelda käigu pealt midagi, mis haridusosakonda rõõmustaks, ju kah välja ei mõtle. Naan vabandas komisjonis, et töö on raske, eriti kui püüda täpne olla, ja palus nädala lisaaega. Kolm päeva talle lisa anti ja täpsustati, et ega riimid neid huvitagi. Proosatõlge olgu!

      Kusti, eks ta siis veel Kusti olnud jah, teadis õpetaja Hiie, kellesse ta natuke ehk armunud oli, suurest unistusest: neiu tahtis Gnessinite-nim Muusikapedagoogika Instituuti astuda ja valmistas end eksamiteks ette.

      Jah, aga kui seal Gnessinite koolis teada saadakse, milliseid natsionalistlikke laule too imeliku nimega eesti neiu oma koolis lastele õpetab, oleks lool kurb lõpp olnud. Vast hullemgi kui lihtläbikukk. Sellistest lugudest tehakse vastavad järeldused.

      Gustav pidas pingsalt aru ja juba sama päeva pealelõunal palus Hiielt, kas too ei leiaks temale natuke aega.

      Lauluõpetaja oli üsna imestunud, kuid muidugi – aeg sai leitud. Naan ütles, et kuna on vaja vist natuke koos tööd teha, kas siis…

      „Siis tuled mulle koju. Sobib sulle näiteks viie paiku. Joome tassikese teed ja eks ma siis kuula su probleemid ära.”

      Naan pani selga oma aktuseülikonna ja koguni lipsu ette ning koputas Hiie – neiu elas üksinda – korteri ukse taga. Gustavi väljanägemine pani teda poissi, aga mõnes mõttes juba ka poolenisti meest, pika ja uuriva pilguga vaatama. Kindlasti ei kahelnud ta selles, et Naanil midagi olulist rääkida oli, kuid tal võis samahästi tekkida ka mulje, et äkki on poiss siiski temasse natuke armunud. (Mis ju ka täitsa vale polnud.)

      „Noh mis sulle siis muret teeb, Gustav?” (Meeldiv, kui sind kogu aeg ei „Kustitata”.)

      „Minu mure pole seotud minu, vaid pigem teiega. See on nii-öelda meie ühine mure…” ohkas Gustav.

      „???”

      „Õpetaja Hiie, teie olete minust muidugi palju targem, kuid mõelge siiski veidike meie laulukoori repertuaari üle. Mida peaks pahatahtlik inimene arvama näiteks laulust „Eesti mees, su mehe meel pole mitte surnud veel…” Ja siis tuleb sellele otsa midagi veel marutuultes mittemurdunud tammepuudest… Kas siit ei hakata allegooriat (Naani äsja õpitud sõna) otsima? Ja ühes teises laulus pidid mingid mehed koos oma „vaprate vanematega” (vist mitte isade ja emadega?) seisma nagu kaljud suures eluvõitluses. Mis võitlust silmas peetakse?

      Ma olen küll alles noor, aga sõna „natsionalism” siiski juba kuulnud… Noh, keegi ei väida, õpetaja Hiie, et laulud, mida me laulame, just otseselt nõukogude-vaenulikud oleksid, iga rahvas võib ju ikka ka oma laule teiste sekka laulda. Aga õpetaja, minu meelest, ja ma kardan, et eriti just haridusjuhtide meelest, laulame me väga vähe „meie sokolitest”, rahva südamele armsatest (ta lubas endale pisimuige) Leninist ja Stalinist… Kas haridusosakond pole teie laulude valiku kohta veel midagi pärinud?”

      Polevat, vastas Hiie. Aga ta muutus silmnähtavalt rahutuks.

      „See isegi imestab mind.” Naan sättis oma lipsusõlme. „Aga niisugune asi võib juhtuda, sest just viimastel aegadel kõneldakse väikerahvaste… kuidas seda nüüd öeldagi… kapseldumisest ja passiivsest „vastupanust ühiseks suureks nõukogude rahvaks saamisele”.”

      Hiie kahvatas. Ja ilmselt mitte niivõrd jutu muidugi ehmatavast sisust, kuivõrd ka oma alles üsna lapselikuks peetud õpilase sõnavalikust ja taibust.

      „Mis see kõik kokku tähendab? Kust sul sellised tähelepanekud, Gustav?” päris ta murelikult.

      „Mind igatahes paluti hommikul, et ma meie laulude tekstid haridusosakonna tarvis ära tõlgiksin ja kirja paneksin. Mulle anti selleks kolm päeva aega… Ma tulen teile heal meelel igal õhtul appi, mõtleme koos ja tõlgime. Teadagi mis suunas. Muidugi, kui te arvate, et must kasu võiks olla.”

      „Kindlasti on. Tule mulle, Gustav, palun, appi jah. Hakkame kas või täna peale.” Hiie oli lausa paluv.

      Ja siis tuli Naan väärt mõtte peale: tark oleks kirjutada paberile lisaks pikk joru kõikvõimalikke vene patriootiliste laulude nimesid.

      „Kas need siin sobiksid?”

      Hiie leidis riiulist mingi kolletanud „Patriotitšeskie pesni dlja molodjoži”, mille Gustav kohe heaks kiitis.

      „Noh, eesti lastelaule võib nimekirjas muidugi kah hulgas olla…” lisas ta. „„Küll on kena kelguga” ja nii edasi.”

      Hiie СКАЧАТЬ