Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – teie sellest jagu ei saa, ja ega ma vene keelt kah eriti hästi oska.”

      Lastagu tulla.

      „Kõigepealt pahandatakse teiega ägedasti.”

      „Ja miks siis?”

      „Too naine…see tähendab teie kaasa… on telefonitsi teada saanud… vist Teaduste Akadeemia varustusosakonnast, et mingi Gagra kanti ehitatava suvila jaoks on meie rahvamajandusnõukogu eraldanud igasugu materjale.”

      Joel loeb veerimisi:

      „Krovelnoje železo – 10 listov;

      Svellera 7-metrovõje – 10 štuk;

      Tsement – 8 tonn;

      Ka… na… lizatsjon…nõje trubõ, dlinoi 2 metra – 80 štuk.”

      Siis olla veel igavene joru igasugu vidinaid, mida ta ei osanud üles kirjutada ega ka tõlkida mitte.

      Abikaasa teadvat, et enamik nimetatud materjale ootab Kopli kaubajaamas pealelaadimist, kuid need polevat veel teadmata põhjustel – ilmselt Naani lohakus – teele saadetud. See töö tulevat ära teha kõige lähemal ajal.

      „Ja see on kõik?”

      Noh, kõige lõpuks oli teda loomulikult palutud tervitada. Aga see soov kõlanud kuidagi formaalselt…

      Silmanähtavalt tujutuks muutunud Naan teatab, et eks ta pea vist ise naisele helistama, ja lahkub kohe pärast seda. Teiste imestuseks, kes pisukest pidu ootasid.

      8

      Neid nelja kohvrit, mis vaguralt ENSV Teaduse Akadeemia peahoone fuajees halli seina ääres reas seisid, vaadati (kui üldse vaadati) vihkavate pilkudega. Ei olnud nad siin ju mitte esimest korda. Ning teati – kes otsemalt, kes kuulujuttude kaudu –, milles asi. Homme-ülehomme on nelik siit küll loodetavasti kadunud, kuid hiljemalt kuu-kahe pärast on uus saadetis taas platsis.

      Nelik oli pidanud ära kuulama pea kõik vene ja eesti keeles olemasolevad vägisõnad. Vähe sellest, nende kallal oli kasutatud ka vägivalda – koguni jalahoope. Nii toorest käitumist olid üles näidanud autobaasi mehed ja transporttöölised.

      Tol päeval, kui kohvrijurakaid siin esimest korda nähti, üritati, ja üritajaks polnud mitte mõni professoriigerik, vaid noor ja tugev ehitusmees, neid tõsta. Kuid ta suutis kohvreile, sedagi vaid kogu jõudu kokku võttes, ainult korraks tuule alla teha… Milles asi? Kuradi sumadanirisud olid nii rasked, nagu oleks nad raudkive täis laotud… Kuna kedagi silmapiiril ei olnud, otsustas mees asja lähemalt uurida. Kohvrid olid õnneks lukustamata. Ja mis välja tuli? Aga see, et kõik neli… olidki lõhkemisepiirini just nimelt kive täis laotud! Enamasti munakivisuurusi, kuid oli ka hane- ja tuvimuna-läbimõõdulisi. Musta värvi ja väga rasked kivid olid nood, ning ilmselt suure erikaaluga; veidi meie raudkivide moodi, kuid mitte päris. Ja kõik nad olid kujult silindrilised. Ju mingid proovid…

      „Nägid, Gustav, su naisuke on oma kullakamakad jälle lahkesti meile kaela saatnud?”

      Meest, kes akadeemia fuajees need sõnad lausus ja Gustavil pintsakunööbist familiaarselt kinni võttis, pidid Naaniga siduma sõbramehesuhted. Nii oligi. Akadeemia majandusdirektor Heimar Heili ja Naan said tõesti kenasti läbi ning olid veel ka bridžipartnerid.

      „Miks ta sulle helistas?”

      „Ütles, et sinule ei saavat iial pihta. Ja üldse olevat sa teda pidevalt solvanud. Ja eks ta sellepärast kah helistanud, et nüüd tulevat lõpuks ometi Gagra suvila ehitamisega peale hakata. Tal olevat üüratu krunt – mis algselt oli mingile lasteaiale määratud – juba linnavolikogult välja kaubeldud. Nüüd seisvat kõik materjalide taga. Ent sina olevat kehastunud passiivsus. Seepeale ründas ta mind – noh, tead ju seda isegi väga hästi. Et mina ei oskavat sind tagant surkida… Ma olen neid teie asju ju ajanud. Ja mõningase edugagi. Nii et paar konjakit oled sa mulle võlgu vähemalt. Aga ära sellepärast veel looda, et saad ise kogu loo juures kõrvalseisjaks jääda. Prouake püüab su telefoni otsa varem või hiljem. Ja suures hädas võib ta siiagi sõita… Ning siis sa alles näed…”

      Nüüd sikutas ta akadeemiku nööpi juba nii, et see eest ära tulemas oli.

      „Mina aru ei saa, miks sa oma naisele mõistust pähe ei pane, eriti kuna see Sotši-värk sind ennast nagu eriti ei huvitagi. Ega mindki huvitaks, kui mul oleks korter Mustamäel ja tipp-topp suvila Meriväljal.”

      Kogu seda küllaltki pikka monoloogi kuulas akadeemik temale mitteomase süüdlaslikkusega. Paha teinud poisi ilmega. Ja oli näha, et mõte kalli kaasa Tallinna tulemisest ei meeldinud Naanile põrmugi. Naisuke on teda siin juba küllalt häbistanud. Ja üldse… nad on teineteisest ju täiesti lahku kasvanud. Õigem oleks hoopis lahutus! Aga Jevgenia pole nõus. Akadeemiku naine, see ju kah ikkagi midagi väärt. Ja ta saadab Naanile aeg-ajalt üüratuid hotelliarveid, nii et Naan ise vahel täitsa kuival on. Äsja tuli proua Sotši lukshotelli sviidist, kus elas kümme päeva valge tiibklaveriga toas, kuigi ta sellel koerapolkatki toksida ei mõista… Ja tundnud veel huvi, kas hotelli juures on ka tall, kus saaks ratsutamist õppida… Temale meeldiks enim just valged ratsud…

      Üldjuhul – hetkel muidugi mitte – imetles majandusjuhataja siiralt oma otsest ülemust, seda, kes mõnedel teda ennast kah paeluvatel puhkudel ilmutas ülimat eluosavust. Naan oli ebatüüpiline tippteadlane, kes suurte, võimatutena näivate projektide läbisurumisel ja elluviimisel oli võimekas organisaator, kuid samal ajal puhtisiklike asjade ajamisel näitas üles lausa erakordset olmekohmakust. Sest ta oli mees, kelle küüned iial enda poole polnud pööratud.

      Kuna aga just igapäevaasjade ajamine majandusjuhataja tugev külg oli, siis võttis Heimar Naani olmemured vabatahtlikult enda kanda. Ajas ise korda; kui ei saanud, siis kiirustas alluvaid takka ja jagas neile õpetusi asjaajamisekunsti lihttõdede kohta.

      „Ma andsin Geoloogia Instituudi meestele juba teada,” jätkas Heili, „et tulgu nad neile saadetud „suurele varandusele” järele. Ei ole mul parajasti vaba furgooni. Aga kui olekski, siis ei leia ma kusagilt mehi, kes neid kivikolakaid transportima nõustuksid,” sõnas ta ja lisas, „ eks geoloogid saatsid mu ka kõigepealt pikalt… Alles siis, kui ma neid sinu nimel jumala keeli palusin, lubasid nad kivid enda hoole alla võtta, kuid ainult sellel tingimusel, kui me kaks liitrit puhast laboripiiritust lauale lööme. Selle ma neile leidsin…”

      „Ole sa tänatud.”

      „Aga uurima nad neid kuradi kive ei kavatsegi hakata. Esimest partiid olid nad tõesti uurinud. Hoolega. Me ei kujutavat ette, kui suur vaev on kive keemiliselt lahustada, et neid hiljem uurida saaks. Ei nemad sellega enam jamama hakka. Nagunii neist kividest midagi huvitavat ei leia… Kuulutasid, et lennutavad su moorikese pühad kivid kuhugi metsa alla ja kogu lugu. Aga… suvila asjus peaksid sa siiski millalgi minu poolt läbi astuma. Selle ehitamisest sa lõpuks ei pääse, ja ega mina oma peaga kah kõike taha otsustada.”

      „Ole meheks. Tulen. Kohe täna. Viie ajal.”

      Naan, kel ilmselt oma naise ja tema tobedate kivide pärast piinlik oli, lippas Heimari juttu lõpuni kuulamata trepist alla, nagu oleks tal tuli takus. Et see tormamine aga lauspõgenemisena ei mõjuks, siis vaatas veel üle õla ja üritas näole manada midagi naeratusetaolist… Jah, aga mis naeratus see ka oli?! Hädine ja tehtud. Niisugust võltsnaeratust polnud majandusjuhataja Naani näol enne näinudki.

      Gustav Naani, eduka ja keskea teist poolt alustava edumehe (mõneti ka elumehe), tippfüüsiku, esseisti, tähtede ja kaunite naiste imetleja, СКАЧАТЬ