Kuninglik noomitus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kokku, enne kui lisas:

      „Nagu ma aru saan, on Venemaa Balkanil aina ähvardavamaks muutumas ja meie peame andma endast parima, et neid oma riigi piirides hoida.”

      „Jah, loomulikult, madame,” nõustus lord Victor. „Ma teen selgeks, et kui Zararis on Briti lipu kaitse all, peab sellest käed eemale hoidma. Selles ei tohi olla mingit eksiarvamust, nagu võiksid nad Zararise rahvast mässu haarata.”

      Lord Victor oli väga hästi teadlik, et see oli juhtunud mitmes Balkani riigis.

      Briti valitsus oli sellest äärmiselt häiritud olnud.

      Parlamendis oli asja arutatud ja Briti sõjalaevad olid saadetud Egeuse merele hoiatuseks venelastele, et nood liiga kaugele ei läheks.

      „Me kohtume, kui tagasi tulete,” lausus kuninganna.

      Lord Victor teadis, et see oli märguanne lahkumiseks.

      Seetõttu suudles ta uuesti naise kätt ja põske, enne kui, selg ees, toast lahkus.

      Sealt väljununa mõtles lord Victor, et vähemalt oli õnnestunud tal rahu säilitada.

      Aga ta teadis, et kuninganna arvas end olevat andnud talle õppetunni, mida mees niipea ei unusta.

      Kuninganna teadis väga hästi, mida tähendas lord Victori jaoks maikuus Zararisesse saatmine.

      Ta jääb ilma ballidest ja pidudest, mis hooaja jooksul iga päev aset leiavad.

      Samuti jääb ta ilma polomängudest, milles ta oli väga osav, Royal Ascoti hobuste võiduajamisest, mis leidis aset juuni teisel nädalal, ja paljudest teistest lõbustustest.

      Ta oli juba tosinaid kutseid vastu võtnud.

      Lord Victor mõtiskles Windsori lossist lahkudes, et ehk saab ta haiguse taha pugeda.

      Võib-olla päästab mõni ime või õnnelik õnnetus ta viimasel hetkel!

      Siis purjetab tema majesteedi Victorious ehk temata minema.

      Kuid mees teadis, et kui ta kuningannale tõesti vastu hakkaks, ei andestaks ega unustaks naine seda iialgi.

      Ainus, mida ta teha sai, oli teeselda, et kuninganna noomitus ja karistus oli midagi, mida ta tegelikult nautis.

      Ta peab ära petma mitte ainult kuninganna, aga ka oma sõbrad.

      See tõotas olla kõige raskem ülesanne.

      Lord Victor teadis väga hästi kõikide arvamust, et kuningliku pere tähtsusetu, kogenematu ja poolearulise noore liikme eskortimine altari juurde on sõnulseletamatult igav.

      White’s Clubi nooremad liikmed ainult haigutaksid selle peale.

      „Olgu ma neetud, kui lasen neil minu üle naerda!” ütles lord Victor endamisi.

      Ikkagi polnud tal süüdistada kedagi teist peale enda ja loomulikult Nancy Weldoni ilmselget peibutust.

      Londoni poole sõites mõtles lord Victor, et hakkab puudust tundma uuest hobusepaarist, kes tema kaariku ees oli.

      Nad olid olnud kallid, aga mehe meelest kahtlemata väärt hinda, mis ta nende eest maksnud oli.

      Samal ajal tähendas see, et ta pidi teistes asjades kokkuhoidlikum olema.

      Kolmanda pojana oli tema taskuraha üsna väike.

      Tähtsates perekondades on tavaline, et kõige keskmes on vanim poeg, kes lõpuks tiitli pärib.

      Lord Victorile polnud see kunagi erilist muret valmistanud.

      Aga mõnikord küsis ta endalt, kuidas – kui ta just pärijannaga ei abiellu – suudab ta kunagi oma perekonna elatustaset hoida, nagu tema oli harjunud.

      Ta oli Oxfordist lahkumise järel mõelnud 1. ratsaväe brigaadiga liituda.

      Kuigi ta oleks seal teretulnud olnud, sest see oli perekonna rügement, oli see kulukas isegi nooremohvitseri jaoks.

      Seetõttu kasutas lord Victor lihtsalt ära Droxbrooke House’i Park Lane’il ja veetis aega, tehes seda, mida ta nautis.

      Ta mängis polot ja mõni parimatest meeskondadest nõudis teda enda sekka.

      Ta nautis peaaegu iga päev squash’i mängimist, sest see hoidis teda vormis.

      Ta ratsutas enda ja sõprade hobustega nii Londonis kui ka maal.

      Lord Victor avastas paratamatult, et naised jahivad teda isegi tõhusamalt kui tema talvel rebast parima varustusega.

      Keegi ei suutnud teeselda, et see polnud nauditav.

      Tegelikult oli lord Victor seni oma elu lillepeoks pidanud.

      Tüüpiline kuninganna, mõtles ta, – teada, et talle ei meeldiks üldse Londonist lahkuda, kui see oli iga vallalise noormehe jaoks kõige lõbusam.

      Kuid lord Victor oli võtnud kindlaks nõuks kõigi eest varjata, et ta kuninganna käsul minema on saadetud.

      Ta kavatses ka naastes teeselda, et kogu reis oli olnud põnev seiklus.

      Mehel ei kulunud Windsorist Londonisse jõudmiseks kaua aega.

      Ta läks otsejoones White’s Clubi.

      Kui lord hommikutuppa astus, leidis ta oodatult, et mitu tema sõpra olid seal.

      „Kus te olnud olete?” küsis üks neist.

      „Windsori lossis,” vastas lord Victor.

      „Jumal hoidku! Miks? Arvasin, et olite alles eelmisel nädalal seal!”

      „Olingi,” lausus lord Victor.

      Ta istus ühte nahktugitooli, enne kui lisas:

      „Tema majesteet tahtis mind uuesti näha!”

      Tema hääles oli õige pisut naeru kuulda ning üks tema lähimatest sõpradest sõnas:

      „Teil on midagi teoksil, Victor! Miks kuninganna teid näha soovis?”

      „Te ei suuda seda kindlasti uskuda,” vastas lord Victor, „aga ma lähen Zararisesse! See on tõepoolest üks põnevamaid asju, mis minuga on tükil ajal juhtunud!”

      Üks teine juttu kuulav mees päris:

      „Kus kurat see Zararis üldse asub? Mida te seal teete?”

      Lord Victor tasandas häält.

      „See on saladus,” lausus ta, „ja loomulikult ei tohi te ühelegi hingele sellest rääkida, aga tegelikult lähen ma salajasele missioonile!”

      Teine peatükk

      Lord Victoril paluti kella kümneks Downing Streetil olla.

      Ta sõitis sinna oma kaarikuga.

      Mees mõtles, et tunneb end taas kord nagu ulakas õpilane, kes läheb СКАЧАТЬ