Kuninglik noomitus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poliitikuna olnud oivaline India osakonna juht.

      Ta oli teadlik, et eriti tugevaks peeti meest suhetes Venemaaga ja Ida-küsimustes.

      Välisministrina oli markii kümme aastat tagasi Berliini kongressil äärmiselt mõjukat osa mänginud.

      Lord Victor mõistis, kuidas kõik klappis sellega, mida kuninganna oli Venemaa kohta öelnud.

      Nüüd soovis ta, et oleks olnud vanem rahvusvahelise kriisi ajal, mille põhjustas suurvürst Nikolai rünnak Konstantinoopolile.

      Vene armeel takistas linna tormijooksuga vallutamast ainult Suurbritannia sekkumine, kui too saatis oma mereväe Dardanellidest üles.

      „Kui tahan jätkata teesklust, et lähen salajasele missioonile,” ütles lord Victor endale, „pean ennast Balkani poliitilise olukorraga kurssi viima.”

      Kuid ta paistis Downing Streetile jõudes muretu ja heas tujus olevat.

      Ta juhatati Salisbury markii kabinetti ning too tõusis püsti ja ulatas käe.

      „Tore teid näha, Victor,” sõnas ta oma madalal häälel. „Loodan, et teie isaga on kõik hästi?”

      „Temaga on kõik hästi, kui ta kodus on,” vastas lord Victor, „aga ta paneb pahaks Londonisse tulekut ja eelistab maal püsida.”

      „Ma mõistan tema tundeid.” Markii naeratas. „Istuge ometi.”

      Lord Victor võttis koha sisse toolil teisel pool markii kirjutuslauda.

      Ta mõtles, et riigimees hakkas juba oma viiekümne kaheksale eluaastale vastavalt välja nägema.

      Samal ajal oli tema välimus väga väärikas.

      Juuksed markii kõrge intelligentse lauba kohal olid halliks muutumas ja sama kehtis tema lühikese habeme kohta.

      Markii köhatas hääle puhtaks.

      „Tema majesteet on mulle rääkinud, andestage mulle, aga üsna üllatuslikult, et ta saadab teid tulevase kuningannaga Zararisesse.”

      „Kuninganna teavitas mind,” vastas lord Victor, „et pean minema pulma ja vaatama, et Union Jack Zararise kohal lehviks.”

      Ta kõneles pilkavalt.

      Markii ei vastanud ning mõne hetke pärast lisas lord Victor:

      „Ma olen teiega aus, milord. Mul pole aimugi, kus Zararis asub, või miks – kui välja arvata tõik, et nad soovivad meie kaitset – on see koht tähtis.”

      „Seda räägin mina teile,” lausus Salisbury markii, „sest Zararis on hetkel väga tähtis, Victor.”

      Lord Victor kergitas kulme ning Salisbury markii selgitas, nagu õpetaks ta vastu puiklevat õpilast:

      „Zararis asub Egeuse mere kaldal Makedoonia ja Ida-Rumeelia vahel, mis otsustas kolme aasta eest liituda Bulgaariaga ja saada selle lõunapoolseks provintsiks.”

      „Nüüd hakkab mulle geograafiast üht-teist meenuma,” sõnas lord Victor. „Ma mäletan, kui ma just ei eksi, et see piirkond asub Egeuse mere ülemises servas.”

      „See on õige,” nõustus markii, „ja kuigi see on väike riik, on hetkel äärmiselt oluline hoida teda iseseisvana ning Venemaa haardest väljas.”

      Mees nägi lord Victori näoilmest, et too ei mõista päris hästi, miks, ning jätkas:

      „Kui Aleksander III, praegune tsaar, seitsme aasta eest troonile tuli, põles ta nördimusest selle pärast, et Venemaal polnud õnnestunud see, mida ta oli pidanud oma eelõiguseks – domineerida Balkanil ja hoida väinu oma kontrolli all.”

      Ta heitis pilgu lord Victori poole ja lisas:

      „Te mõistate, et see oleks andnud talle juurdepääsu Vahemerele?”

      „Jah, muidugi,” nõustus lord Victor kiiresti.

      „Tsaar oli võtnud ka kindlaks nõuks luua Serbias ja Kreekas talle kuuletuvad valitsused.”

      „Kas ta soovib seda endiselt?” küsis lord Victor. „Ta peab ju mõistma, et ei saa endale veel ühte sõda lubada!”

      Ta meenutas midagi, mida keegi oli talle rääkinud.

      Kui Venemaal olid luhtunud katsed Konstantinoopol vallutada, olevat vürst Gortšakov kibestunult öelnud:

      „Me oleme mitte millegi nimel ohverdanud 100 000 väljavalitud sõdurit ja sadu miljoneid rahas!”

      „Aleksander on olnud piisavalt tark,” jätkas markii, „et hoida väed kodus, mis on pannud paari rumalat Euroopa riigimeest teda Rahusobitaja-tsaariks nimetama!”

      „Ma oletan, et ta pole seda kaugeltki mitte,” sõnas lord Victor.

      Markii ohkas.

      „Ta peab üht ajaloo kummalisemat sõda,” lausus ta.

      „Kuidas?” küsis lord Victor.

      „Tema välisminister, de Giers,” selgitas markii, „on Vene spioonid sokutanud kõikjale Balkanil, et need agentidena seal kehtestatud režiimide jaoks probleeme tekitaksid.”

      Lord Victor ajas end toolil sirgu.

      Seda polnud ta kohe kindlasti varem kuulnud.

      „Vene spioonid,” jätkas peaminister, „rändavad ikoonimüüjateks maskeerununa mööda Serbiat ja organiseerivad mässulisi rakukesi.”

      „Ma suudan seda vaevu uskuda!” hüüatas lord Victor.

      „See on tõsi,” vastas markii, „ja Vene saatkonna ametnikud maksavad rahvamassidele mässude lavastamise eest.”

      „Kas kõik on sellest teadlikud?” küsis lord Victor.

      „Mina tean seda,” vastas markii, „ja võin vaid palvetada, et asjad liiga kaugele ei lähe, muidu peame sekkuma.”

      Ta vaatas oma kirjutuslauale, enne kui sõnas:

      „Ma sain alles täna teada, et Vene armee ohvitserid on Bulgaaria Ida-Rumeelia osas avanud gümnaasiume, kus nad õpetavad poisse ja tüdrukuid sissisõda pidama.”

      Lord Victor vaikis, kuna see tundus nii kujuteldamatu.

      Seejärel markii jätkas:

      „Ma räägin seda teile, Victor, täieliku saladuskatte all, sest vajan teie abi.”

      Lord Victor vaatas mehele vaid otsa ning markii lausus aeglaselt:

      „Ma olen juba mõnda aega soovinud saada Zararisest täiesti erapooletut raportit selle kohta, mis toimub selles riigis ning loomulikult seda ümbritsevates suuremates riikides. Aga see pole olnud lihtne, sest kui aus olla, siis Zararise enda ametnikud on vanad ning mulle tundub, et nad peidavad nagu jaanalinnud oma pead liiva alla.”

      „Loomulikult uurin ma välja nii palju, kui suudan,” lausus lord Victor, „aga ma lootsin sinna mitte väga kauaks jääda.”

      Peaministri СКАЧАТЬ