Kuninglik noomitus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      Kui tal kulub oma karistuse äraistumiseks kaks kuud, siis ei saa ta sinna midagi parata.

      „Hoolitsege hobuste eest, Johnson,” ütles lord Victor oma tallimehele, „ja ärge unustage enamikku neist maale saatmast.”

      „Jah, ma ei unusta, milord,” vastas Johnson. „Ilusat reisu ja ma loodan, et see teie jauks liiga karm põle.”

      „Ka mina loodan seda,” vastas lord Victor.

      Ta taipas laevatrepi juurde sammudes, et on pisut hiljaks jäänud.

      Ülejäänud seltskond pidi juba saabunud olema.

      Kapten kinnitas seda.

      Kui kapten oli lord Victorit tervitanud, käskis ta ühel nooremohvitseril ta alla juhatada.

      „Ma loodan, milord,” lausus mees viisakalt, „et liitute minuga hiljem kaptenisillal, aga praegu soovin ma merele teele asuda.”

      Lord Victor naeratas.

      „Andke andeks, kapten, et te mind ootama pidite.”

      „Ainult paar minutit, milord, aga parem on koos tõusuga liikuda ning meri on tänu jumalale rahulik! Daamid eelistavad kindlasti seda, samas kui meie, mehed, peame igasuguse ilma välja kannatama.”

      „See on tõsi,” nõustus lord Victor.

      Ta järgnes nooremohvitserile tekilt mööda kajutitreppi alla.

      Ta oli teadlik, et sellistel puhkudel anti kapteni eraruumid kõige tähtsamale külalisele.

      Nooremohvitserid saadeti nende mugavatest kajutitest väiksematesse.

      See tähendas, et vahiohvitserid pidid leppima ükskõik millise augu või nurgaga, mis järele jäi.

      „Kas te sooviksite oma kajutisse minna, milord?” küsis teda saatev ohvitser.

      „Ma arvan,” vastas lord Victor, „et kõigepealt peaksin vabandama tema kuningliku kõrguse ees. Ma taipasin äsja, et oleksin pidanud juba aegsasti kohale jõudma, et teda saabumisel tervitada.”

      Ohvitser naeratas.

      „Meid oli siin piisavalt palju seda tegemas, milord!”

      Mees avas rääkimise ajal ukse ning lord Victor sisenes madala laega, kuid suurde ja mugavalt möbleeritud ruumi.

      Ta oletas, et see on kapteni päevane kajut.

      Seal oli palju inimesi.

      Kui ta nähtavale ilmus, kargas üks vanem mees jalule.

      Lord Victor kõndis tema poole.

      „Te peate mulle andestama, teie ekstsellents,” sõnas ta, „et ma pisut hiljaks jäin. Liiklus oli oodatust tihedam, nii et loodetavasti võtate mu vabandused vastu.”

      „Loomulikult, milord, loomulikult!” vastas suursaadik tugeva võõramaise aktsendiga. „Ja nüüd, kui lord on saabunud, las ma tutvustan teid meie seltskonnale.”

      Ta sammus kõneledes teisele poole kajutit, kus kaks vanemat hallide juustega daami kõrvuti istusid.

      Suursaadik tutvustas lord Victorit ja nad oleksid püsti tõusnud, kui mees poleks neil kiiresti keelanud seda teha.

      Mõlemad daamid olid parunessid ja rääkisid inglise keelt pisut raskustega.

      Nende kõrval istuv mees, nagu lord Victor aru sai, oli poliitik.

      Teda oli sel paljulubaval puhul oma peaministrit esindama saadetud.

      Mees ei rääkinud peaaegu üldse inglise keelt ning lord Victor taipas, et tegelikult kõneles ta hoopis kreeka keeles.

      Lord Victor oli Oxfordis klassikalist kreeka keelt õppinud.

      Ta lootis mõneti meeleheitlikult, et see ehk aitab tal uuemat kreeka kõnekeelt mõista.

      Kedagi teist kajutis ei olnud.

      Suursaadik oleks nagu tema mõtteid lugenud ja lausus:

      „Tema kuninglik kõrgus tahtis tingimata tekile minna, et näha, kuidas laev kai juurest lahkub. Ma arvasin, et peaksime ehk siin teie saabumist ootama, aga vahest sooviksite nüüd temaga liituda?”

      Lord Victor arvas, et sellega pole kiiret.

      Kui suursaadik talle joogiklaasi pakkus, võttis ta selle vastu.

      Seda tehes lausus lord:

      „Ma taipasin alles nüüd, et ei küsinud Salisbury markiilt, mis keelt te Zararises räägite, aga arvan, et härrasmees, keda te mulle äsja tutvustasite, rääkis kreeka keeles.”

      Suursaadik naeratas.

      „Teile pole nähtavasti meie riigi ajaloost räägitud.”

      „Mul oleks huvi seda kuulda,” sõnas lord Victor viisakalt.

      „Kaks sajandit tagasi oli hulk kreeklasi Türgi valitsemisega Kreekas niivõrd rahulolematud, et nad lahkusid ja rajasid uue kodu Zararises, mis oli toona peaaegu asustamata piirkond.”

      Lord Victor kuulas, aga mitte innukalt.

      „Aastatega,” jätkas suursaadik, „oleme kokku sulatanud naaberriikide keeled, kui Türgi välja arvata. Aga kui teie, milord, oskate kreeka keelt, mõistate peagi ka zararise keelt, isegi kui see alguses veider tundub.”

      „See on küll hea uudis,” lausus lord Victor. „Ma ei soovi jääda ilma millestki selle kindlasti ääretult huvitava külaskäigu ajal ning sooviksin inimestega nende oma keeles rääkida.”

      Lord mõtles kõneldes, et eriti ladus oli tema prantsuse keel armatsemise ajal.

      Ta suutis end arusaadavaks teha ka itaalia ja hispaania keeles.

      Üks keel, mida ta jälestas, oli saksa keel.

      Oli kergendus teada saada, et vähemalt sellest ei tule Zararises probleemi.

      Kuid lord mõtles, et pärast seda, mida peaminister oli talle rääkinud, oleks ta pidanud pisut vene keelt õppima, kui tal oleks mõistust ja aega jagunud.

      „Me peame laeva pardal olles üksteisega aeg-ajalt kreeka keeles rääkima,” ütles suursaadik. „Ma olen kindel, milord, et kui olete meie vana ja väga kaunist keelt kord õppinud, tuleb see teile peagi uuesti meelde.”

      „Ma arvan, et see on suurepärane mõte,” nõustus lord Victor.

      Kõneldes kuulis ta undamas mootoreid, mis olid enne vaikselt mürisenud.

      Laev hakkas kiiremini liikuma.

      „Ma arvan,” lausus ta suursaadikule, „et oleks huvitav minna kaptenisillale ja vaadata, kuidas laev mööda jõge liigub.”

      „Aga loomulikult, milord, kui te seda soovite,” nõustus suursaadik.

      Nad lahkusid kajutist ning läksid mööda treppi СКАЧАТЬ