Häbitu hertsog. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meelitas ta isa rääkima lugusid kõrgseltskonna tegelastest.

      Ta ei soovinud kuulda skandaalidest; ta tundis lihtsalt huvi nende inimeste vastu, kes elasid väljaspool Chelsea väikest maja, kes olid tema jaoks vähem reaalsed kui Shakespeare’i tegelaskujud või need, kes talle Sheridani „Skandaalikoolis” meeldisid.

      Sir Peter Teazle, Sir Benjamin Backbite ja Sir Harry Bumper tähendasid tema elus palju rohkem kui Walesi prints või keigarid, kes teda Drury Lane’i Kuninglikus loožis saatsid.

      Kui Shimona teatrit külastas, vaatas ta enda ümber ringi ja püüdis ära tunda mõnda neist, kellest isa rääkis.

      Nüüd riietusruumis oodates, kuulis ta kauge tormina algavat aplausi ja pärast ukse avamist jõudis see helilainetena temani.

      Ta teadis, et taas on isa maagia publikut nakatanud sedavõrd, et nad tõusevad püsti, plaksutavad ja ülistavad teda rõõmuhüüetega, kui isa teeb ühe kummarduse teise järel.

      Shimona seisis avatud ukseaugus ja vaatas pikka koridori, mida valgustasid seinalühtrites küünlad.

      Seejärel meenus talle, et teised näitlejad naasevad samuti riietusruumidesse ning ta sulges kiiresti ukse.

      Isa astus sisse, tema kannul Joe, kes oli teda külgkulisside taga oodanud. Nüüd tema põsed õhetasid ja tema silmis oli pilk, mis oli seal pärast igat eriti edukat etteastet.

      „Nad jumaldavad sind, papa!”

      „See läks hästi,” vastas Beau Bardsley.

      Ta pöördus oma tualettlaua poole ning järsku tabas teda köhahoog.

      Tundus, nagu oleks seda nii kaua tagasi hoitud ja nüüd oli see muutunud kramplikus hooks, mis piinas kogu tema keha, nii et ta muudkui köhis ja köhis, kuni tundus, et pelgalt see hääl kisub ta tükkideks.

      Joe ja Shimona aitasid ta toolile ning kui viimaks kramp lõppes, voolas mööda Beau Bardsley laupa higi ning tema silmad olid suletud.

      Ta värises ja jälle olid klaas brändit ja vesi need, mis teda turgutasid.

      Shimona nägi, et Joe segas veelgi kangema joogi kui enne.

      Isa riiete õigeks ajaks vahetamine nõudis pingutust ja Shimona teadis, et veelgi raskem oli kuuletuda jooksupoisi häälele, mis hüüdis tungivalt:

      „Üks minut, härra. Bardsley!”

      Tema hääles kõlas etteheide, sest peaosatäitja ei olnud veel külgkulisside taga.

      Joe läks koos oma peremehega lavani, seejärel tuli tagasi.

      „Temaga on halvasti, preili Shimona!” ütles ta riietusruumi sisenedes.

      „Ma tean, Joe, kuid ta pole nõus puhkama. Ma palusin teda, et ta täna ei tuleks.”

      „Ta tapab end niiviisi, preili Shimona. Pange mu sõnu tähele!”

      Shimona tõi kuuldavale vaikse nuukse.

      „Doktor ütles sama… aga ta ei… kuula ja… ta peab töötama.”

      „Ma mõistan, preili.”

      „Te olete temaga olnud nii palju aastaid, Joe. Te teate sama hästi kui mina, et tal pole pennigi tagavaraks.”

      „Ma tean, preili, ja laupäeva hommikul on nad tema ümber nagu raisakotkad. Ma mõtlen sageli, et ise ta oma palgast ei saa midagi, sest nii paljud tahavad sellest osa saada.”

      „Kui ta natuke… veel vastu peab, saab ta… lisatasu,” ütles Shimona.

      „Jumal teab, et ta on selle ära teeninud!” ütles Joe, „aga teatril ei lähe hästi, välja arvatud siis, kui isand mängib, ja mul on tunne, et juhatuse arvates läheb ta lisatasu saades puhkusele.”

      „Just seda ta tegema peakski,” vastas Shimona. „Doktor ütles alles eile, et ta peaks minema talveks soojemasse kliimasse. Varsti on november, ja udu ning külmi tuuli ta välja ei kannata.”

      Nad vaatasid teineteisele murelikult otsa, ja siis, otsekui suutmata sellest rääkida, ütles Joe:

      „Ma viin lavale klaasi brändit. Kui tal peaks veel üks köhahoog tulema, on see ainus, mis tal jätkata aitab.”

      Shimona ei vastanud. Ta lihtsalt istus jälle diivanile.

      Tulevik näis tume. Ta mõtles, mida ema teinud oleks.

      Ta heitis pilgu tualettlaual seisvale miniatuurile.

      „Oh, ema,” sosistas ta, „aita meid. Kuidas papa niimoodi jätkata saab? Joe ütleb, et ta tapab end ja mis siis minust saab? Palun, ema, palun, aita meid! Sa tead, millises hädas me oleme.”

      Ta tundis, kuidas rääkides pisarad silma tulid.

      Seejärel pühkis ta need kähku ära, kartes, et isa märkab, et ta on nutnud.

      Shimona ei tahtnud meenutada, kui meeletu oli isa pärast ema surma. Mõnikord arvas ta, et isa läheb hulluks, ja selleks, et jõudu anda, ei saanud ta lubada endal isa nähes nutta.

      Vahel arvas Shimona, et see on ainus, mis isa rahustab ja hoiab teda kokku varisemast.

      Ootamine oli taas pikk. Äkitselt kuulis ta aplausi vallandumist ja teadis, et näidend on lõppenud.

      „Ma pean papa võimalikult kiiresti koju toimetama,” ütles ta endale. „Joe võib meile kutsuda tõlla, mis jääb ukse ette ootama ja memm teeb õhtusöögi valmis. Seejärel otse voodisse.”

      Ta mõtles, kas isal oleks mõttekam riided vahetamata jätta ja minna koju nii, nagu ta oli.

      Isa oli alati oma väljanägemise suhtes nõudlik, kuid keegi ei näeks teda ja tema pikk hall mantel kataks sametist Hamleti kostüümi.

      „Ma olen kindel, et nii oleks mõislik,” otsustas Shimona.

      Nüüd olid hääled järk-järgult vaibumas ja ta kuulis koridoris näitlejate hääli. Siis kuulis oma isa ütlemas:

      „Kui te oleksite nii kena ja ootaksite hetke, Teie Hiilgus, ma kontrollin, kas riietusruum on korras.”

      „Mu armas Bardsley, ma olen käinud liiga paljudes riietusruumides, muretsemata, on nad puhtad või mitte,” tuli vastuseks.

      Shimona taipas, et isa oli seda öelnud hoiatamaks, et tal on külaline ja kui uks avanes, tõusis ta kiirelt püsti ning lipsas kardina taha.

      „Nagu ma oleksin pidanud arvama,” kuulis Shimona rõõmsahäälset täheldust, „on teie riietusruum puhtuse musternäidis ja ühtki kahtlast alusseelikut kusagil ei vedele.”

      „Ei, Teie Hiilgus.”

      Beau Bardsley vastas järsult, nagu oleks halvustavat vihjet pahaks pannud.

      „Ma tean, et tahate koju minna, Bardsley,” jätkas tema külaline. „Ma tean, et te vihkate asjatut ootamist pärast etendust, kuid ma pean teiega kohtuma – ma vajan teie abi.”

      Beau Bardsley naeris kergelt.

СКАЧАТЬ