Häbitu hertsog. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ etendus läbi sai, läks ta oma väikesesse Chelsea majja, kus ta koos Annabeli ja Shimonaga elas ning ei ihaldanud kellegi teise seltskonda.

      Kas oli see tema puritaanlik iseloomujoon, mis ta oma vaimulikust isalt päris või tema vanemate vajakajäämistest tingitud süütunne, mis muutis ta Shimona suhtes ülirangeks?

      Shimonal polnud aimugi, et tema elu oli teiste laste omast erinev ning arvestades väga väheseid kokkupuuteid teiste inimestega, oleks Shimona ja tema ema võinud samahästi elada üksikul saarel.

      Hetkest, mil Beau Bardsley kodust lahkus, käis seal palavikuline askeldamine, et kõik tema naasmiseks valmis saada, et kodu oleks täiuslik.

      Juba väikesest saati öeldi Shimonale: „Isa ei tohi tülitada”, „teda ei tohi pahandada”, „sa ei tohi teda muretsema panna”, ja kogu tütre elu seisnes selles, et isa õnnelikuks teha.

      Ainus lõbustus, mis talle koduses elus oli lubatud, oli see, kui nad koos emaga isa igat uut rolli teatris vaatamas käisid.

      Siis paistis isa talle hoopis teistsugusena kui siis, kui ta Shimonat süles hoidis, et teda suudelda ja kallistada.

      Laval sai tema isast rüütel, just selline, kellest ta juturaamatutest oli lugenud.

      Temas oli ka midagi inspireerivat ja hingelist, mis andis talle ingli välimuse, kellesse Shimona uskus sellest ajast peale, kui ema teda palvetama õpetas.

      Kui publik Beau Bardsleyt hea väljanägemise ja maagiliste rõõmutundide eest jumaldas, siis tütar jumaldas teda eelkõige selle pärast, et isa oli peenuse ja ülluse kehastus.

      Hoolimata oma isa vaesusest, sai Beau Bardsley hea hariduse.

      Kuna ta isa oli vaimulik, võeti ta madalama õppemaksu eest vastu erakoolidesse ning tänu mängitud rollidele valdas ta hästi inglise keelt ja ajalugu, mida ta ka oma tütrele edasi andis.

      Kuigi Shimona koolis ei käinud ning teiste lastega ei võistelnud, sai ta palju parema hariduse, kui tol ajal ühele tüdrukule vajalikuks peeti.

      Isa käe all omandas ta hariduse, mida peeti vajalikuks poisile, lisaks jagas ema talle oskusi, mida ühele hästi kasvatatud noorele naisele kohustuslik arvati olevat.

      Pärast ema surma tundis Shimona üksindust, mida ta kunagi kogenud polnud.

      Ta veetis pikki päevi kodus, kus polnud teha muud, kui rääkida oma eaka hoidjaga ning oodata isa saabumist.

      Kuna ta oli üksik ja aeg venis pikkamööda, hakkas ta lugema ajalehti ning nautis anekdoote ja kuulujutte, mida isa igal õhtul endaga kaasa tõi.

      Kui enne ema surma rääkis Beau Bardsley oma abikaasaga teatris toimuvatest tülidest ja probleemidest ning inimestest, kes tema riietusruumi skandaalide ja klatšiga täitsid, siis nüüd kuulis seda kõike Shimona.

      Minevikus hoiti teda eemal kõigest, mis puudutas välist maailma, kuid nüüd, mil abikaasat enam tema kõrval polnud, lubas Beau Shimonal ema koha üle võtta.

      Kaheksateistkümneaastaselt hakkas Shimona esimest korda taipama, et on millestki ilma jäänud.

      Ta kuulis ballidest, koosviibimistest, vastuvõttudest, Carltoni maja uhketest pidudest ning Almacki Klubi õhtusöökidest, kuhu pääsemiseks tuli ühelt suursuguselt peoperenaiselt kutse saada.

      „Kas ma saan kunagi ballile minna, papa?” küsis ta ühel õhtul Beau’lt.

      Isa oli teatrist tulnud ja rääkis Shimonale, kuidas ta oli ära öelnud kutsele Richmondi hertsogi peole, millest pidi osa võtma ka Walesi prints.

      Beau Bardsley vaatas tütart, nagu näeks teda esimest korda.

      Shimona kandis musta musliinist kleiti, mille kõrge talje tema rinnakumerusi voolis, ja punane samettool, millel ta istus, muutis ta naha väga heledaks.

      Shimona nägi nii kaunis välja, et isa vaatas teda hinge kinni hoides, kuna talle meenus, et esimesel kohtumisel nägi Annabel välja täpselt samasugune.

      „Ballile, mu kallis?” kordas ta, mõtted hajevil.

      „Jah, papa. Oled sa unustanud, et ma olen kaheksateist? Ema rääkis mulle ballist, mis talle täisealiseks saamise puhul korraldati ning mina sooviksin samuti väga sellisel osaleda.”

      Beau Bardsley vaatas teda pikalt, siis ütles:

      „See on võimatu!”

      „Miks?” päris Shimona.

      Isa tõusis püsti ja jalutas üle toa, otsides vastamiseks sõnu ning viimaks lausus:

      „Ma võin sulle sama hästi tõtt rääkida. Beau Monde kutsub mind külla, sest ma olen kuulsus – kuulsus, kuid kõigest näitleja. Neile meeldib olla üleolevalt armulik nende vastu, kes on oma ametis tippu tõusnud.”

      Jätkates muutus tema hääl teravamaks:

      „Aga isegi kui nemad mind aktsepteerivad, ei võta nende naised ja tütred minu naist ja tütart omaks.”

      „Miks mitte, papa?”

      „Sest näitleja ei saa kunagi sotsiaalselt võrdseks nendega, kes on sündinud aadlikena. Seetõttu, et ma olen see, kelleks ma end teinud olen – pead sina kannatama.”

      Shimona vaatas suurte silmadega isale otsa, enne kui kõhklevalt ütles:

      „Kuigi sa oled näitleja, oled sa…džentelmen, papa. Sinu isa oli enne surma kanoonik…Ema ütles mulle nii.”

      „Mu isa häbenes mind,” vastas Beau Bardsley. „Ta tahtis, et ma kirikusse astuksin. Ta nägi mind vaimusilmas kantslist jutlust pidamas ja sellega kogudust inspireerimas.”

      Ta naeratas virilalt.

      „Ma kahtlen, kas mu kogudus oleks eales Drury Lane’i täitnud.”

      „Winslow’d olid maapere ja Dorsetis väga austatud,” jätkas Shimona.

      „Ja kui tihti on su vanaema ja vanaisa sind külla kutsunud?” küsis Beau Bardsley.

      Tekkis pikk vaikus.

      „Ma arvan, et… ma mõistan.”

      „Kui mind karistatakse sinu emaga ärajooksmise ja suurima õnne eest, mida üks mees on kunagi tunda võinud, siis tehakse seda praegu,” ütles Beau Bardsley, „sest ma ei saa pakkuda sulle kõike, mu kallis, mida sooviksin.”

      Shimona jooksis tema käte vahele.

      „Sa ei tohi niimoodi mõtelda, papa. Ma olen õnnelik, väga õnnelik lihtsalt selle üle, et saan sinuga koos olla. Arvad sa tõesti, et ma muretsen ballide pärast, kui võin vaadata sind laval ja me võime olla koos, kui sa koju tuled?”

      Beau Bardsley ei vastanud. Ta kummardus vaid ning suudles tütart põsele.

      Seejärel ütles ta peaaegu sosistades:

      „Piiblis on õigesti kirjas, et vanemate patud nuheldakse laste kaela.”

      Shimona kuulis valu oma isa hääles ja ta ei maininud enam kunagi moekat maailma ega mahasurutud igatsust sellest osa saada, mida ta СКАЧАТЬ