Armastuse varjus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli suurejooneline ja pillav Teine impeerium1 otsi kokku tõmbamas, kuid Suur Näitus2 meelitas ligi monarhe ja nende kaasasid kõikidest Euroopa nurkadest.

      Üheski pealinnas polnud kunagi varem üheaegselt nii palju kroonitud päid nähtud.

      Louis Napoleon korraldas Abdul Azizi auks helde vastuvõtu, mis oli mõlemale harjumuspärane.

      Keiser muutis Élysée palee sultani auks araabia ööde teemaliseks haldjate riigiks.

      Edasi läks sultan Inglismaale.

      Pärast pikki vaidlusi ministritega nõustus kuninganna Victoria vanaduspuhkuse katkestama ja Abdul Azizile vastuvõtu korraldama.

      Londoni tänavaid ääristasid hõiskavad rahvahulgad.

      Ehkki Krimmi sõda oli ammu lõppenud, oli kõigil ikka meeles, et Türgi on vapper liitlane.

      Sultan kutsuti raekotta õhtusöögile.

      Soovides kõik üle trumbata, saabus ta valgel sõjaratsul, vormiriietus medalites kiiskamas.

      Tema mütsi ehtis teemantidest haigru kujutis.

      Eurooplaste külalislahkuse tagajärjel muutus Abdul Aziz veelgi pillavamaks kui varem.

      Koju naastes kulutas ta Dolmabahce paleele üle kahe miljoni naela.

      Tal oli viis tuhat teenijat.

      Sultani meelelahutusviisid olid Osmanite ajaloo külluslikemaid.

      Tema õhtusöögipidudel viibis alati vähemalt kolmsada külalist, keda ta tervitas neljasaja muusikuga.

      Tema rändloomaaia eest hoolitses kakssada meest.

      Köögis töötas kolmsada kokka ja tallis nelisada tallipoissi.

      Euroopa hiilgus oli jätnud Azizile nii tugeva mulje, et ta alustas uut pillamislainet.

      Ta tellis Pariisist puhtast kullast valmistatud lauaserviisi, millel olid rubiin- ja smaragdkaunistused.

      Sultan laskis palee seinad pärlmutriga katta.

      Ta ostis Suurbritanniast tosinate viisi klavereid.

      Nimetatud muusikariistad, mida mängiti palee aias, olid meestele selga kinnitatud, et sultanit saadaks kõikjal muusika.

      Abdul Aziz ostis Suurbritanniast ka ronge, vaatamata sellele, et polnud rööpaid, millel need võiksid sõita.

      Ta esitas tellimuse viiele sõjalaevale, ehkki tal polnud meremehi, keda laevale panna.

      Nadina kuulas nagu kõik teisedki lugusid, mis Konstantinoopolis ringi liikusid.

      Ta lootis, et ei pea sultaniga iialgi kohtuma.

      Pärast isa surma oli ta Nannk Osmani juures rahuliku elupaiga leidnud.

      Kui just õnn talle selga ei keera, võis ta jääda selle peremehe juurde aastateks.

      Et Osman oli arenguvõimeline inimene, siis pidid ka tema lapsed erinevaid keeli kõnelema.

      Nad alustasid prantsuse keelega.

      Sellepärast oligi Nadina õpetajana tööle palgatud.

      Prantsuse keelele pidid järgnema inglise ja itaalia ning mõned kasulikumad balkani keeled.

      Kahtlemata oli uudis, et üks tütarlaps saab nii ulatusliku hariduse.

      Osmani poegi, kelle talle olid kinkinud esimesed kaks abikaasat, koolitasid meesõpetajad.

      Peremees oli oma kenasse tütresse meeletult kiindunud ja otsustas, et tüdrukust peab saama tõeline kuninganna kaasaegsete naiste hulgas, kes alles hakkasid Türgis esile tõusma.

      Naised kandsid ikka veel näokatet.

      Ometi oli paljudel juhtudel tegemist millegi enama kui lihtsalt looriga.

      Sultan oli seda meelt, et konkubiinid peaksid minema poodidesse, selle asemel et kaupu peaks neile näha toodama.

      Nadina arvates oli lihtsam loori ja kapuutsiga keepi kanda, sest vastasel juhul jõllitati teda kogu aeg, ja üksi väljaskäimine oli keeruline.

      Samal ajal vooris Konstantinoopolisse ohtralt eurooplasi, kelle seas oli üpris palju silmapaistvaid naisi.

      “Varsti ei märka mind enam keegi,” kinnitas Nadina endale.

      Just seda soovis ta kõige rohkem.

      Veendunud, et Lyle Westley pääses kindlasti põgenema, naasis ta aeglaselt majja.

      Nagu arvata võiski, oli uksehoidja sügavasse unne vajunud.

      Kui Nadina ukse juurde jõudis, ärkas mees võpatusega ning ajas ennast vastumeelselt püsti.

      Nadina möödus temast ja läks ülakorrusele.

      Rahmil olid imekaunid toad.

      Laps jooksis ees lemmiknukku otsima.

      Nadina läks akna juurde, kust avanes vaade peaaegu aia lõpuni.

      Õitsevad puud varjasid osaliselt vaadet.

      Ta uuris maapinda, kuid ei märganud kedagi.

      Lyle Westley oli teel Konstantinoopolisse.

      Nadina lootis, et mees leiab sihtpunkti jõudmiseks mingisuguse sõiduvahendi.

      Aga et mehel polnud tulles raha kaasas, siis läks ta ilmselt Briti saatkonda.

      Võib-olla mõtles ta välja mingisuguse viisi muutumiseks.

      Nadina teadis, et need, kes peavad ennast varjama, on väga ettevaatlikud.

      Nad ei tahtnud end ebatavalises maskeeringus näidata.

      Üks vale samm või eksimus võis tähendada surma.

      Olnuks rumal midagi juhuse hooleks jätta.

      “Ta oli väga nägus,” mõtles Nadina ja arutles endamisi, kas nad kohtuvad veel kunagi, kuid see mõte ajas teda naerma.

      Arvatavasti oli võõras Türgis üksnes läbisõidul.

      Ta sai tulla ainult Venemaalt.

      Aga kui ta oli tulnud Venemaalt, mis oli ilmselge, siis pidi ta olema spioon.

      Spiooniamet oli äärmiselt ohtlik.

      Venelased kahtlustasid isegi oma varju.

      Nende salateenistus tegutses igal pool ja keegi ei suutnud uurimisest kõrvale hiilida.

      “Mul on väga hea meel, et sain teda aidata,” ütles Nadina endale.

      Neiu palvetas mõttes, et mees oleks väljaspool hädaohtu ega satuks enam kunagi samasugusesse kitsikusse.

      Nüüd, СКАЧАТЬ