Armastuse varjus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siiski kartis Nadina, et inglane ei leidnud midagi, millega oma alastust varjata.

      Kui ta mehe vastust ootas, ilmus too tema selja taha.

      Neiu ohhetas tulijat nähes.

      Võõras oli pikka kasvu, kuid õnneks oli ka Nannk Osman pikk ja laiaõlgne.

      Mees kandis musti pükse ja pikka pintsakut.

      Tema särk oli omamoodi veider.

      See oli üks Nannk Osmani laiadest valgetest kodupluusidest.

      Nadina pani nüüd tähele, et külaline on väga nägus.

      Mehe tumedad juuksed olid üle nurgelise otsmiku kammitud.

      Tal olid ehtinglaslikult selged näojooned.

      “Kuidas saan teid enda elu päästmise eest tänada?” küsis mees vaikselt.

      “Teil vedas, et olin siin,” sõnas Nadina, “kuid nüüdseks on nad läinud ja arvan, et nad ei julge tagasi tulla.”

      “Ma tänan teid kogu südamest,” lausus inglane. “Teist oli väga kaval aega võita. Kui teid kuulasin, sain kohe aru, et teete just seda.”

      “Ma kartsin kohutavalt,” tunnistas Nadina, “et te ei leia sobivaid riideid, millega võiksite siit lahkuda.”

      “Tagastan need kohe, kui olen enda asjad üles leidnud,” lubas inglane.

      Nadina vajus viivuks mõttesse.

      “Selle maja omanik,” ütles ta, “sõitis kolmeks päevaks ära. Kui saaksite tuua riided tagasi nii, et keegi teada ei saa, säästaksite mind suurest selgitustööst.”

      Inglane silmitses teda läbitungivalt.

      Jäi mulje, nagu olnuks neiu palvel mingisugune tagamõte.

      Mees naeratas.

      “Muidugi teen nii, nagu palusite,” lubas ta. “Pean tunnistama, et mind hämmastab, kui kärmelt teiesugune noor naine mind vähimagi selgituseta aitas. Oleksin võinud vabalt surra.”

      “Mul on peitmisega varasemaid kogemusi,” tunnistas Nadina muiates.

      “Miks peaksite peituma?” küsis inglane. “Arvasin, et pärast sõda on inglased Türki vägagi teretulnud.”

      Nadina pööras pilgu mujale ja lausus: “Ma pole inglane, vaid prantslane. Minu nimi on Nadina Revon.”

      “Sel juhul, mademoiselle Revon, annan teile au!” hüüatas inglane.

      Nad astusid aeda, kus mees lisas: “Arvan, et hakkan nüüd minema, enne kui keegi majas olijaist ärkab.”

      “Kuidas te Konstantinoopolis hakkama saate?” tundis Nadina huvi.

      “Ärge muretsege,” kostis mees. “Olen harjunud enda järele vaatama, kuid luban, et saate riided tagasi ja keegi ei saa teada, et ma neid laenasin.”

      “Tänan teid.”

      Inglane hakkas eemalduma, kuid kõhkles veidi ja ütles: “Pole aus, et ma teid kuidagi tänada ei saa. Minu nimi on Lyle Westley ja kui te kunagi hätta satute või abi vajate, siis pöörduge Briti saatkonda. Nemad teavad, kust mind leida. Kui mind pole seal, siis juhatatakse teid minu juurde.”

      “Aitäh,” tänas Nadina naeratades ja sirutas vaba käe.

      Mees haaras selle pihku ja kummardus Nadina suureks üllatuseks.

      Inglane puudutas huultega pehmet nahka ning lausus: “Tänan teid veel kord, mademoiselle. Jumal õnnistagu teid!”

      Nende sõnadega laskis mees neiu käest lahti, pööras ümber ja kadus põõsaste vahele.

      Nadinale jäi mulje, nagu teadnuks mees täpselt, missuguses aia osas ta on kõige märkamatum.

      Kui ta kõnnib aia lõppu, on sealt lihtne üle tara maanteele ronida.

      Raha mehel muidugi polnud.

      Nadina juurdles, kas pidanuks võõrale pisut laenama.

      Ta oli üpris kindel, et üle kõige soovis mees end vabana tunda.

      Vabana mitte üksnes venelastest, vaid ka kõikidest teistest.

      Iga liigne kokkupuude inimestega oli ohtlik.

      Mida rohkem asju oli tarvis tagastada, seda rohkem küsimusi ja huvi tema isiku vastu võis tekkida.

      Nadina seisis ikka veel paigal ja vaatas lahkujale järele, kui väike Rahmi hakkas tema süles nihelema.

      Tüdruk hõõrus silmi ja palus türgi keeles: “Räägi mulle juttu.”

      “Küsi prantsuse keeles,” õpetas Nadina.

      Laps kõhkles veidi ja tegi, mis palutud.

      Nadina suudles teda.

      “Väga tark tüdruk oled!” kiitis ta. “Kui isa koju tuleb, on tal sinu uute teadmiste üle väga hea meel.”

      Väike tüdruk oli taibukas ja kahtlemata isasse.

      Nadinal piisas Osmani ehitatud suure ja oivalise maja vaatamisest, et aimata, kui palju raha peremees teenis.

      Teised türklased virelesid vaesuses, mida nad polnud ära teeninud.

      Konstantinoopolis oli olukord väga halb.

      Sõda oli takistanud venelasi Türgit vallutamast, kuid samas oli riigi vallutanud miski veelgi põhimõttelagedam – Euroopa rahalaenaja.

      Abdul Aziz oli Türgi impeeriumi esimene sultan, kes langes Lääne-Euroopa rahameeste küüsi.

      Ta oli laenanud suuri summasid, et armeed nüüdisajastada.

      Abdul Aziz elas maailma suurimas ja luksuslikumas palees Dolmabahces ja ehitas teisele poole Bosporuse väina Beylerbeysse veel teisegi.

      Dolmabahce paleed ehtisid kullast kaunistused, mis pimestasid selle imetlejaid.

      Ometi pidi saabuma tasumise päev.

      Ent niikaua kulutas Abdul Aziz raha nii suurtes summades, millest polnud undki nähtud.

      Tema konkubiinide arv küündis üheksasajani ning neid valvas kolm tuhat mustanahalist eunuhhi.

      Kõik temas, kaasa arvatud välimus, oli suur ja võimas.

      Abdul Aziz ise oli arvatavasti neljasaja aasta jooksul üks oma rassi peenemaid mehi.

      Ta magas kahe ja poole meetri pikkuses voodis, kuhu mahtus lisaks tema massiivsele kehale ka üks või mitu konkubiini.

      Terve Konstantinoopoli rahvas jälgis sultani meeletut priiskamist ega suutnud uskuda, et see tõepoolest aset leiab.

      Euroopa võimud olid valmis toetama igat riiki Venemaa ahnete käte ulatuses.

      Abdul СКАЧАТЬ