Armastus on võti. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ polnud kunagi varem temaga niimoodi rääkinud.

      Neiu ei mõistnud, miks vend seda nüüd tegi.

      “Gorleston on kummaline mees,” jätkas Tony, “ma ei saa temast aru, ja enamik inimesi kardab teda.”

      “Kardab?” hüüatas Minerva.

      “Ta on väga tähtis, väga rikas, ja kui sa teda näeksid, siis mõistaksid.”

      “Mõistaksin mida?”

      “Noh, ta käitub nii, nagu oleks maailm tema pärast loodud ja arvab, et enamik inimesi on nii-öelda allpool tema arvestust.”

      Minerva kuulas pärani silmi ning vend jätkas:

      “Ta on end Londonis ümbritsenud meestega, kes on peaaegu sama tähtsad ja rikkad nagu ta ise, kuid siiski särab ta nende hulgas justkui kuningas.”

      “Ta on tõepoolest terve armee inimesi lossi üles lööma saatnud!” ütles Minerva. “Ma pole kunagi näinud nii suurt hulka mehi töötamas nii, justkui nende elu sõltuks sellest, kas nad töö valmis saavad!”

      “See on täpselt krahvi moodi,” sõnas Tony. “Tal on inimestele just selline mõju – ta paneb nad tegema, mida neilt vajab.”

      “Mis lossi puutub, siis on see tal kahtlemata õnnestunud,” ütles Minerva, “aga ma ei saa aru, miks see tähendab, et ma ei või temaga kohtuda.”

      “Ma just selgitasin sulle,” lausus Tony. “Sa oled liiga noor ja liiga ilus!”

      “Sa ei mõtle ju… sa ei ütle ju, et ta võiks mulle lähenemiskatseid teha?”

      “See on äärmiselt ebatõenäoline,” ütles vend järsult. “Samas ei taha ma riskida. Kas saad aru, Minerva? Hoiad lossist eemale nii kaua, kui krahv seal on!”

      Minerva naeris.

      “Ma pole elu sees midagi nii naeruväärset kuulnud! Kui krahv on endaga terve kollektsiooni ilusaid naisi kaasa toonud, ei pane ta mind arvatavasti tähelegi!”

      “Hea küll, kui tema ei pane, võivad mõned tema külalised seda teha,” ütles Tony, “ja ausalt öeldes ei sobi sa sellisesse seltskonda.”

      “Ma arvan, et sa oled väga karm…” alustas Minerva.

      “Tegelikult täidan oma kohustusi ehk esimest korda pärast seda, kui isa suri,” vastas Tony.

      Vaikus. Siis ütles Minerva:

      “Soovin, et oleksid veidi selgesõnalisem. Võin olla väga rumal, aga ma ei saa aru, mis valesti on!”

      “Noh, ma arvan, et oled küllalt vana tõde teada saamaks,” ütles Tony, “ja fakt on, et see pidu on liiga ebamoraalne sellise noore ja süütu tüdruku jaoks nagu sina.”

      Minerva vahtis teda hämmastunult.

      “Ebamoraalne?” küsis ta. “Ma arvan, et sa mõtled selle välja!”

      “Ära ole nii rumal!” ütles Tony pahaselt. “Kui tahad fakte, saad need! Krahv on kutsunud end lõbustama Hispaania suursaadiku väga kütkestava naise. Tolle mees, markii Juan Alcala viibib kahjuks diplomaatilisel visiidil Euroopas ega saa kohal viibida.”

      Kui Tony rääkimise lõpetas, nägi ta, et õde vahtis teda siira hämmeldusega.

      “Sa tahad öelda… et krahv… magab selle… naisega?” küsis ta.

      “Muidugi tahan ma seda öelda!” vastas vend teravalt, “ja seltskonna teised liikmed on nende valiku kohaselt daamidega paari pandud, ja ma ei suuda arvata, et võiksid end sellistes tingimustes vabalt tunda.”

      “Ei… muidugi mitte!” ütles Minerva, “aga… mul polnud… aimugi…”

      Ta vaikis ning tõmbas sügavalt hinge.

      “Oli õige, et mulle sellest rääkisid,” ütles ta, “aga loodan, et külas ei saada aru, mis toimub.”

      “Ma pole selle pagana küla pärast mures,” vandus Tony. “Neile ei sünni sellest mingit kahju, aga ma tean, et isa poleks tahtnud, et sul selle rahvaga mingit pistmist oleks.”

      “Ei, muidugi poleks,” nõustus Minerva, “aga… kuidas sinuga on?”

      Vaikus. Siis ütles Tony:

      “Seal on kaks või kolm minusarnast meest, kes pole kellegi kindlaga seotud ja me teeme end seetõttu kõigile meeldivaks.”

      Tony rääkis rutakalt ja Minerva arvas, et ehk on see vaid pooltõde.

      Ta polnud valmis venna käest lähemalt küsima.

      Mõeldes sellele, mida Tony rääkinud oli, sai ta aru, et oli krahvi suhtes väga naiivne olnud.

      Krahvi tiitli ja rikkuse tõttu kujutles Minerva, et mees on vanem ja stabiilsem kui keegi Tony-vanune.

      Püüdes seedida seda, mida ta vend rääkinud oli, tundus kogu see asi talle paratamatult uskumatu.

      “Pidin sulle tõtt rääkima,” ütles Tony veidi piinlikkust tundes, “juhuks, kui oleksid pähe võtnud krahvi külastada, või midagi sama rumalat teha. Nüüd tead mu juhtnööre – hoia end ja lapsi lossist eemale. Ma ei taha, et krahv hakkaks küsima, kes nad on ja et peaksin seletama, et need on mu vend ja õde.”

      “Ei, ma mõistan,” ütles Minerva, “aga mitte iial… iial ei mõelnud ma, et keegi selline lossi asustab!”

      “Oh, omal moel on krahv tore,” ütles Tony, “ta on lihtsalt hirmuäratavat tüüpi inimene ja ma ei taha tema vastu astuda. Ta lubas kutsuda mind takistussõidule, mille ta oma Hertfordshire’i maja juures peab.”

      “Tal on veel teine maja…”

      “Majad!” segas Tony vahele.

      “… nii et mitu maja,” ütles Minerva, “miks ta siia tuli?”

      “Ma ei tea täpselt põhjust, miks. Oletan, et ta tüdines lihtsalt tuttavatest paikadest ära ja talle meenus äkki, et on selle koha omanik.”

      “Noh, ära lase sellel talle liialt meeldida,” ütles Minerva, “muidu tuleb ta jälle!”

      “Seda ma kardangi,” ütles Tony. “Krahv küsib minult kogu aeg maalide ja mööbli kohta. Näib, et ta on neist tõeliselt huvitatud.”

      Tony vaikis hetkeks ja ütles siis rõõmsamalt:

      “Loodan, et mõne aja pärast tundub see talle igav, ja võin sulle kinnitada, et kõrgeaulisel lordil hakkab väga kergesti igav.”

      “Ta tundub kohutav,” lausus Minerva, “ehk on viga, et temaga sõbrustad.”

      “Kui ta on pakkunud mulle parimaid hobuseid, keda tahta võib?” päris Tony. “Ära ole rumal, Minerva! Kui ma end meeldivaks teen, palutakse mind tema hobustega ratsutama, tema faasaneid laskma ning nautima sööki ja jooki, mis ületab kõik, mida ma kusagil mujal maitsnud olen!”

      “Näen, et СКАЧАТЬ