Armastus on võti. Barbara Cartland
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Armastus on võti - Barbara Cartland страница 2

Название: Armastus on võti

Автор: Barbara Cartland

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежные любовные романы

Серия:

isbn: 9789949205851

isbn:

СКАЧАТЬ unistustes ei kujutlenud ta end Londonisse minevat.

      Või esitlemist kuningas Williamile ja kuninganna Adelaide’ile, nagu ema esialgu kavatsenud oli.

      See oli tükk aega tagasi, kui nad olid hoopis paremas olukorras kui praegu.

      Vaid loss oli veel meenutamas, et Linwoodid olid kunagi väga tähtsad olnud.

      “Kas ma saaksin palun juurde?” küsis David taldrikut üleval hoides.

      Linwoodide vapiga suures portselankausis oli väga vähe toitu järel.

      Minerva kaapis viimase lusikatäie hautist kokku ning lisas sellele kartuli, mis sel hommikul aiast toodud oli.

      Ta nägi, et herned, mida oli väga vähe olnud, olid otsas.

      “Ma pole näljane,” teatas Lucy.

      “Palun söö veel veidi, kullake,” palus Minerva, “muidu oled sa liiga väsinud, et Davidiga mängida, kui ta õppimast tagasi tuleb.”

      “Õppimiseks on liiga ilus päev!” ütles David, “ja ma ei saanud oma koduseid ülesandeid eile õhtul valmis.”

      “Oh, David,” ütles Minerva etteheitvalt, “sa tead, kuidas see vikaari pahandab!”

      “Olin väsinud,” vastas David, “ja läksin magama pärast seda, kui olin ainult kaks lehekülge ära teinud.”

      Minerva ohkas.

      Vikaar õpetas Davidit, sest oli väga tähtis, et too saaks enne erakooli astumist hea hariduse.

      Minerva arvas tihti, et ootab väikeselt poisilt liialt palju.

      Kuid ta teadis, et oleks viga seda öelda.

      Tegelikult olid see suur õnn, et nii väikeses külas oli kirikuõpetaja.

      Too oli Oxfordi esimese klassi aukraadiga haritud mees.

      Vaid sellepärast, et vikaar nende isale ustav oli, nõustus ta Davidile keerulisemaid aineid õpetama.

      Need käisid üle jõu pensionile jäänud koduõpetajannale, kelle juures poiss ülejäänud tunde võttis.

      Samal ajal arutles Minerva, kuidas nad üldse Davidi koolikulusid maksta suudavad.

      Kui tema isa, 8. parun, veel elus oli, teenis ta enda kirjutatud raamatutega igal aastal arvestatava hulga raha.

      Enamik ajaloolaste kirjutatud raamatuid müüs kehvasti.

      Need olid liiga rasked selle jaoks, mida võiks nimetada “meelt lahutavaks lugemiseks”.

      Seetõttu nautisid neid vaid õpetlased.

      Sir Johnil oli õnnestunud ajaloost huumoriga kirjutada.

      Ta muutis ajajärgud, millest kirjutas, ja inimesed, kes nendes elasid, mitte ainult huvitavaks, vaid ka inimlikuks.

      Ta oli alustanud, kirjutades raamatu Kreekast, kui oli alles noormees.

      Mõni aasta hiljem võistles see raamatute ja poeemidega, mis lord Byron sellest lummavast maast kirjutas.

      Kui Sir John armununa paikseks jäi, leidis ta küllalt palju, millest kirjutada, sealt, kus ta elas.

      Nende jaoks, kes tema raamatuid ostsid, sai Norfolk elavaks.

      See oli Sir John, kes rääkis neile nende minevikust ja nii elavalt taanlasi kirjeldas.

      Nood vallutasid East Anglia paljudeks aastateks.

      Minerva jumaldas oma isa raamatuid.

      Ta luges Lodbrogi, Taani väepealiku seiklusi ikka ja jälle.

      Too oli arvatavasti vallutajatest esimene.

      Ta oli Minerva jaoks tõeline, justkui lood George IV-st, kes oli Inglismaa kuningas, kui Minerva laps oli.

      See oli Lodbrog, kes pärast tormi käes Põhjamere ületamist varjupaika otsides Yare’i lahte sisenes.

      Teda võttis Yarmouthi lähedal Reedhamis vastu East Anglia kuningas Edmund.

      Minerva rääkis tihti lastele, et kuninga ja tema õukondlastega jahil käimine pakkus Lodbrogile suurt lõbu.

      Kahjuks oli ta tagaajamises liiga oskuslik.

      Ta tegi Berni, kuninga jahikorraldaja, väga kadedaks.

      Seetõttu mõrvas Bern taanlase metsas, kuid tema kuriteo avastas Lodbrogi koer, kes oma peremehe surnuna leides Berni ründas.

      Jahikorraldajat karistati, saates ta lahtise paadiga merele triivima.

      Kuningas Edmund ja tema järgijad arvasid, et rohkem nad teda ei näe.

      Kuid mõne päeva pärast puhus tuul ta külmast ja näljast poolsurnuna Taanimaa randa.

      Et oma sealolekut põhjendada, süüdistas Bern kuningas Edmundit Taani väepealiku Lodbrogi mõrvamises.

      Taanlased olid tulivihased ning kaks nende väepealikku kogusid kokku suure armee.

      Mõrtsuka juhituna ületas see Põhjamere ja maabus lahes.

      Nad rüüstasid East Anglia ning pärast aastaid võitlemist võtsid kuningas Edmundi vangi.

      Nad sidusid ta puu külge kinni ja lasid nooltega surnuks.

      Hiljem seadsid taanlased end Ida-Inglismaa valitsejatena sisse.

      Isa rääkis Minervale seda lugu, kui too väga noor oli.

      Raamatut lugedes sai ta aru, millise põneva loo isa sellest teinud oli.

      Pärast isa surma rääkis ta seda lugu lastele ning nii David kui Lucy kuulasid pärani silmi.

      Eriti siis, kui Minerva selgitas, miks loss nii tähtis oli.

      Lõpuks aeti taanlased kodumaale tagasi.

      Inglased mõistsid, et peavad East Anglia randu uute kallaletungide eest kaitsma.

      “Siis,” ütles Minerva, “ehitasid meie esivanemad lossi ning seal olid päeval ja öösel valvurid vaatamas merele ja otsimas esimest märki Taani laevadest.”

      “See pidi väga põnev olema!” hüüatas David.

      “Niipea, kui nad purjeid nägid,” selgitas Minerva, “läitsid nad lõkked, mida jätkati tervel rannikul, ning kui taanlased saabusid, olid Inglise amburid juba ootamas, valmis neid nooltega maha laskma.”

      Linwoodi loss oli siiski pärast esialgset ehitamist palju muutunud.

      Vahitorn oli endiselt olemas, kuid Elizabethi aegadel lisati sellele mugavam maja.

      Selle lammutas 1720. aastal üks ambitsioonikam Linwood.

      Kaheksa aastaga püstitas ta suurejoonelise ehitise.

      Sellest räägiti kui ühest parimast Pallase arhitektuuri СКАЧАТЬ