Armastus on võti. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      “Kiirustades!” ütles Tony veidi vaiksemal toonil. “Vahet poleks, Minerva, kui mul oleks ka kaks tuhat nädalat, et raha leida. See oleks ikkagi võimatu!”

      “Ma tean… ma tean,” ütles Minerva, “aga arvan, et pole midagi võimatut, kui me selle üle mõtleme ja muidugi selle pärast ka palvetame.”

      “Kahtlen, kas jumal kuuleb minusuguse rumala palveid!” ütles Tony kibedalt.

      “Kõiki meie palveid kuuldakse,” vastas Minerva, “ja ära unusta, et ema ja isa palvetavad sinu eest.”

      Tony seisis ja vahtis kaminat nii õnnetult, et Minerval tekkis tunne, et vend on palju noorem, kui ta näis.

      Neiu tahtis teda lohutada, nagu ta Davidit lohutanud oleks.

      “Peame selle üle järele mõtlema,” ütles ta, “ja leidma viisi krahvile öelda, et ta ei saa seda raha kuu ajaga. Sa suudad talle selgeks teha, et lõpuks ta saab selle raha.”

      “Kuidas me seda sinu arvates teeme?” küsis Tony.

      “Ma ei tea veel vastust,” ütles Minerva, “ja seetõttu tahan selle pärast palvetada.”

      Ta pani käe Tony käele, öeldes: “Praegu oled sa šokis ja mina ka, seepärast on meil võimatu selgelt mõelda.”

      “Sa oled väga vapper, Minerva,” ütles Tony hetke pärast. “Tean, et olen kõige hullem lontrus ja siga, et sulle niimoodi tegin, kuid vannun, et ei tahtnud, et see juhtub!”

      “Muidugi, ma tean seda,” vastas Minerva, “aga peame nüüd targad olema. Pahandustesse on kerge sattuda, aga me mõlemad teame, et neist välja saada on palju raskem.”

      Tony asetas käe otsmikule.

      “Kuidas me sellest välja saame?” küsis ta. “Kustkohast see raha tulla saab – kui me just vikerkaare lõpust kullapada ei leia!”

      “Võib-olla leiamegi,” ütles Minerva. “Võib-olla, kuigi me pole seda avastanud, on selles majas varandus, mille taanlased endast maha jätsid, või peitsid mungad selle varguse kartuses ära.”

      “Mäletan, kuidas me sellest rääkisime, kui lapsed olime,” sõnas Tony, “ja otsisime keldritest, kuid kõik, mis leidsime, olid mõned vanad vaadid ja pahaksläinud veiniga pudelid!”

      “Me vähemalt otsisime,” ütles Minerva, “ja seda peame ka nüüd tegema, mitte tingimata majas, aga oma mõtetes, ja olen kindel, kuna sa oled nii tark nagu isa, leiame lahenduse.”

      Tony oigas.

      “Sa püüad mu tuju tõsta,” ütles ta, “ja see on sinust väga kena. Aga tean, kui väga põlastusväärne ma olen! Oh, Minerva, kuidas ma võisin nii rumal olla!”

      “Saan aru, kui raske see sinu jaoks oli,” ütles Minerva õrnalt, “ja tegelikult oli see krahvi süü. Tal polnud õigust meelitada sind mängu, mille kohta ta pidi teadma, et sa ei saa seda endale lubada.”

      Rääkides mõtles Minerva, et vihkab krahvi.

      Tonyl oli õigus – krahv polnud mitte ainult paha, vaid ka õel ja nurjatu.

      Minerva mõtles, kas ta võiks mehe tappa selle eest, mis ta tema vennale teinud oli.

      Hetke pärast ütles ta:

      “Oled sa päris kindel, et ta ei saaks sinu kimbatusest aru, kui räägid talle, kui vaene sa tegelikult oled?”

      “Kas sa arvad, et ta sellest hooliks?” küsis Tony. “Krahv on täiesti halastamatu! Kõik ütlevad seda, ja ta pole lahke mitte kellegi vastu peale iseenda.”