Armastuse veski. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nende šaraadide ajaks, mida me jõulude ajal esitasime, end ümber riietada. Ma mäletan, et sa olid Tuhkatriinu ühe koleda õena väga edukas.”

      „See oli teine asi,” väitis Valeria vastu.

      „Näitlemine on näitlemine,” vastas Tony, „ning ma ei kujuta ette, et keegi vaataks sind, kui neil on võimalus kankaani vaadata.”

      Säärast asja ütleks ainult vend, mõtles Valeria.

      Ta naeris üsna nõrgalt.

      „Kõik, mida sa pead tegema,” jätkas Tony, „on nägema välja vanem, kui sa tegelikult oled, ning oma näo ära meikima, nagu enamik prantslannasid teeb. Eriti, kui nad osalevad milleski nii pöörases nagu seda on kankaanietendus.”

      „Aga…vanaema ütles, et ükski… leedi ei läheks kunagi…sellisesse kohta!”

      Valitses hetkeline paus ning Tony vältis oma õe silmi, kui ta ütles: „Ma ei kujuta ette ühtegi meie sugulast sinna minemas. Samas on olemas naised, kes ei ole võib-olla küll beau ton, kuid sellegipoolest kenad ja elegantsed, kes meest sellisel juhul saadavad.”

      Ta valis hoolikalt sõnu ning rääkis aeglaselt.

      Valeria hüüatas äkki: „Kas sa pead silmas, Tony, et ma peaksin näitlema, et ma olen demi-mondaine?”

      „Nii, et sa oled neist kuulnud!” hüüatas Tony.

      „Muidugi olen ma neist kuulnud!”

      „Oma vanaemalt, ma eeldan.”

      „Ta on neid aeg-ajalt maininud, eriti Pariisi omi, kes on nii ekstravagantsed, ning kelle peale inglased ja prantslasedki suuri varandusi kulutavad.”

      „Tõenäoliselt ei kuluta sinu peale keegi suurt varandust, välja arvatud mina,” ütles Tony.

      „Sa mõtle ometi tõsiselt seda, mida sa tahad, et ma teeksin!”

      „Muidugi mõtlen,” ütles ta, „loomulikult võid sa ka üksi hotelli jääda. Ma ei keela sul seda teha.”

      Valeria kõhkles. Ta ei suutnud midagi masendavamat ette kujutada. Oleks õnnetu üksi mingis labases hotellis tund tunni järel Tony naasmist oodata, kes on energiline ja pakatab kõigest nähtust. Ta tegi veel viimase katse end päästa.

      „Palun, Tony,” anus ta, „ära tee seda. Sa tead, milline tüli tuleb, kui see kunagi avastatakse, ning papa ei usaldaks sind enam ealeski!”

      „Ta ei usalda mind praegugi!” pareeris Tony. „Kui ma panin ette, et lähen lihavõteteks Pariisi, ütles ta, et vähemalt mitte veel sel aastal.”

      Tema hääl muutus teravamaks, kui ta jätkas: „Ma ütlesin talle: „Kuule, papa, ma olen kakskümmend üks ja täiesti suuteline enda eest hoolitsema.””

      „Mida papa selle peale ütles?” küsis Valeria.

      „Ta ütles: „Kui sa ilma minu heakskiiduta Pariisi lähed, lõpetan ma sulle taskuraha maksmise!””

      „Nagu ma tol korral ütlesin, pole see aus. Ma ei ole laps, kuid mind koheldakse sellena!”

      „Ma tean, et sul ei vea, kui sa tahad nii väga Pariisi minna,” ütles Valeria. „Aga samas kinkis papa sulle jõuludeks need kaks imelist hobust ning augustis lähed sa Šotimaale.”

      „Ma tean, ma tean,” nõustus Tony, „ning väikeste heategude eest tuleb tänulik olla, kuid ma ei lähe kankaani nägemata Biarritzi!”

      Ta tõstis oma lõua viisil, mis ütles tema õele, kui otsusekindel ta on.

      Valeria teadis, et vaidluse jätkamisest ei ole mingit kasu. Kas ta nõustub või mitte, Tony läheb ja vaatab kankaani. Seega oli tema valida, kas minna temaga kaasa või jääda üksi hotelli.

      Kiiresti, kuna talle ei meeldinud teha midagi, mis ta isa ärritaks, ütles ta: „Parem selgita mulle täpsemalt, mida sa tahad, et ma teen.”

      Tony lasi kuuldavale rõõmukarje. „Sa oled nõus? Oh, Vala, sa oled tõeline semu! Ja ma luban sulle, et see saab olema suurim mõnu, mis me eales oleme kogenud!”

      „Ma loodan,” ütles Valeria. „Samal ajal kardan ma, et papa saab teada.”

      „Ma hoolitsen, et ei saa,” ütles Tony, „ning ta ei saa kunagi teada, kui me teeme täpselt nii, nagu ma olen korraldanud.”

      „Sa ütled mulle, mida ma pean kandma, teeseldes Madame – mis ta nimi oli?”

      „Madame Hérard,” kordas Tony.

      „Ma loodan vaid, et see mulle meelde jääb!”

      „Muidugi jääb, ning sa võid olla „Vala”, kellena sind keegi peale minu ei kutsu, see kõlab peaaegu prantslaslikult nagu su päris nimi.”

      Valeria oli ristitud vähetuntud pühaku järgi, kes oli tegelikult Itaalia päritolu ja arvatavalt Püha Vituse abikaasa. See nimi oli Itaalias ja ka Prantsusmaal väga populaarne olnud. Kui ta sündis, nõudis ta ema, et oma tütrele tahab ta seda nime. Siiski oli Valeria Nethertonide perekonnale meele järerle olemiseks ristitud ka traditsioonilisemalt Maryks ning Adelaide’iks. Oli tõsi, et ainult Tony kutsus teda Valaks.

      Olgugi, et vaevalt keegi küsib, kes ta on, kartis ta, et teda võidakse üllatada ja ta vastab „Valeria Netherton”.

      „Väga hea,” ütles ta. „Ma olen Madame Hérard ja mida sa tahad, et ma selga panen?”

      „Midagi šikki ning miskit, mis teeks sind palju vanemaks kui sa praegu välja näed,” vastas Tony.

      Valeria vaatas lootusetult oma riidekapi lahtist ust. Nagu debütandile kohane, oli peaaegu iga kleit valge, välja arvatud mõned heleroosad ja sinised. Neis ei olnud kindlasti midagi elegantset.

      „See on lootusetu…!” alustas ta.

      Äkki tõi ta kuuldavale karjatuse.

      „Ma just tulin millegi peale!”

      „Mille peale?” küsis Tony.

      „Nõbu Gwendolyn jättis enne Aafrikasse minekut siia päris palju riideid!”

      „Gwendolyn näeb alati väga hea välja,” märkis Tony.

      Nende nõbu oli peaaegu kolmekümnene ning ta oli Londonis tuntud kui naine, kes alati kõrgmoe järgi riides käib. Tema abikaasa oli kaua soovinud Aafrikasse safarile minna. Seega lahkusid nad Inglismaalt, plaanides vähemalt kolm kuud ringi reisida.

      „Tema riided on ikka lillas toas, kuhu ta need jättis,” ütles Valeria nüüd. „Ma võin üht-kaht kleiti laenata ning ma saan need kindlasti ise ära pakkida, nii et Emily sellest teada ei saa.”

      „Nüüd räägid sa mõistlikku juttu,” ütles Tony.

      „Selles ei ole midagi mõistlikku,” vastas tema õde, „kuid mul ei ole mingit soovi petisena vahele jääda.”

      „Ma kinnitan sulle, et keegi, keda me kohtame, ei taha seda teha,” ütles Tony, „ning ära unusta, СКАЧАТЬ