Armastuse veski. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastas Valeria. „Ära muretse, papa, ainus isik, kellesse ma praegu armunud olen, on Crusader, ning ausalt öeldes on ta minu meelest palju atraktiivsem kui ükski mees, keda ma kohanud olen.”

      Krahv naeris ning pani tõustes oma käe tütre ümber. „On juba peaaegu lantšiaeg,” ütles ta, „ja parim, mida me mõlemad tänasel pärastlõunal teha saame, on ratsutama minna.”

      „Mulle meeldiks see, papa, kui sul midagi paremat teha ei ole,” vastas Valeria.

      „Miski ei saaks olla parem kui koos ratsutamine,” naeratas krahv, „kuid enne kui me läheme, kirjutan ma hertsogile kirja ja teen ettepaneku, et me saabume kahe nädala pärast ning peatume tema juures.”

      Valeria mõtles hetke. „See oleks just sobiv,” ütles ta. „Kõik paremad ballid on selleks ajaks läbi: ning see meenutab mulle – me läheme ühele täna õhtul, või olid sa unustanud?”

      „Ei, muidugi mitte,” vastas krahv, „arvestades, et me lubasime kolmkümmend külalist õhtusöögile kutsuda.”

      „Ma ootan väga aeda avanevate akende all tantsimist. See on palju atraktiivsem kui enda kuuma ilmaga Londonisse sulgemine.”

      „Sulgemine või mitte,” märkis krahv, „järgmisel nädalal on meil palju kohustusi, mille jaoks ma tahan, et sa parim välja näed.”

      Valeria vaatas teda teravalt.

      „Kas sa sobitad ikka kosja, papa?” küsis ta. „Oh, lõpeta see! Kui see imepärane mees ilmub, siis sajab ta kahtlemata kaminast alla!”

      Ta naeris pisut, enne kui jätkas: „Teise võimalusena, kui jumalad selles ühel nõul on, kohtan ma teda Rotten Row’l ratsutades või leian ta enda kõrvalt istumas ühel neist pikaleveninud õhtusöögipidudest, mida ma, ausalt öelda, pean sama tüütuks kui sinagi!”

      „Kes sulle ütles, et ma neid tüütuks pean?” küsis ta isa teravalt.

      „Mulle ei ole vaja seda öelda,” vastas Valeria. „Sa näed igavlev välja ning see ei ole üllatav. Sul on alati mõlemal pool kõige vanemad ja ebahuvitavamad naised, kuna nemad on kõige tähtsamad! Ma olen kindel, et sa eelistaksid kedagi noort ja kena nagu mina!”

      Krahv naeris. „Keegi noor ja kena nagu sina ei taha enda kõrvale vestlemiseks kedagi nii vana ja igavat kui mina.”

      „Ära ole selles nii kindel, papa,” vastas Valeria. „Kuna ma sind nii väga armastan ja imetlen, siis abiellun ma kahtlemata kellegi kaheksakümnesega, või ehk ühega neist Buckinghami palee õuehärradest, kelle kohta ma ükspäev mõtlesin, et nad on kõik üle kaheksakümne!”

      Krahv naeris taas.

      Kui ta kaks minutit hiljem, tütar käevangus, söögitoa poole kõndis, mõtles ta sellest, kui ema sarnane too oli. Kõik, mida ta tegi ja ütles, tundus säravat, ning tema seltskonnas ei olnud kellelgi võimalik igavust tunda.

      „Ma pean talle leidma abikaasa, kes õpiks teda armastama ja mõistma,” mõtles ta.

      Ta teadis, et see oli keeruline ülesanne. Tegelikult oli see tänu Valeria kindlatele vaadetele väga, väga keeruline.

      Kümme päeva hiljem oli Valeria Park Lane’il Strangeways House’i ülakorrusel oma magamistoas. Ta sorteeris kleite, mida kavatses endaga Prantsusmaale võtta. Ta jättis kõrvale need, mis olid pärast hooaega liiga kantud ja polnud prantslaste hinnangute järgi piisavalt elegantsed.

      Hertsog oli isa kirjale entusiastlikult vastanud. Ta ootas krahviga kohtumist, kuna soovis temaga oma võidusõiduhobuste üle arutada ning kuulda krahvi arvamust hiljuti ostetute kohta.

      „…ning muidugi on mul ülim heameel, kui te oma tütre leedi Valeria endaga kaasa toote.”

      Kiri oli Valeria meelest julgustav. Oli selge, et hertsog ei taibanud, miks leskhertsoginna visiidi välja pakkunud oli.

      Vanaema, keda Valeria Londonis olles külastas, kinnitas Valeriale, et polnud hertsogile kirjutades isegi abielule vihjanud. „Ma kirjutan talle sageli,” ütles hertsoginna, „ja loomulikult räägin ma talle su isa võidusõiduväljal saatnud edust. Su ema oli siiski hertsogi isa esimene nõbu ning sugulussuhted loevad Prantsusmaal väga palju.”

      „Oled sa päris kindel, vanaema, et sa ei soovitanud hertsogile nagu papale, et mina ja tema peaksime abielluma?”

      „Muidugi mitte,” vastas leskhertsoginna, „ning ma kinnitan sulle, mu kallis, et kui Claudius arvaks, et teda lõksu meelitatakse, oleks ta sinu kohaleilmumise ajaks ammu silmapiirilt kadunud.”

      „Ma pean seda temast väga arukaks,” märkis Valeria.

      „Tema positsiooniga pärijata mehe juures ei ole midagi arukat,” ütles leskhertsoginna. „Mõtle, kallis laps, selle suurepärase lossi peale Püreneede taustal, selle suure maja peale Champs Élysèe’l ning tema hobustele – ja, Mon Dieu, millised hobused need on!”

      „Nüüd üritad sa mind kiusatusse viia, vanaema, ja ma võin vaid kindlalt öelda: „Tagane minust, Saatan!”.”

      Leskhertsoginna, kes oli peaaegu kaheksakümneselt ikka veel ilus, tõstis meeleheites käed.

      „Sa oled võimatu – täiesti võimatu!” kurtis ta. „Keda sa ootad? Siiami kuningat või peaingel Gaabrieli?”

      „Ma arvan, et peaingel Miikael oleks kohasem,” vastas Valeria, „kuid kuna tema ei ole saadaval, pean ma lihtsalt edasi otsima.”

      Vanaema ohkas. „Sa tead, ma Petite, et ma tahan sinu õnne, ning mitte ükski naine ei saa olla õnnelik, kui temast saab vanatüdruk, seda ma sulle luban.”

      „Enne, kui ma sellesse staadiumi jõuan, on küllalt aega,” ütles Valeria, „ning ma oleksin pigem vanatüdruk, kui igavleksin või oleksin õnnetu mehega, kellega mul ei ole midagi ühist.”

      Leskhertsoginna lasi kuuldavale väikese ahastushüüde.

      „Sa oled pime, sest sa oled nii kaunis! Mu kallis laps, milleks siis naised on, kui mitte mehe lõbustamiseks ja püüdmiseks?”

      „Ainult siis, kui nad on püüdmist väärt,” ütles Valeria, „ning nagu ma papale ütlesin, on Crusader palju atraktiivsem kui ükski neist!”

      „Hobused – alati hobused!” kostis leskhertsoginna masendunult. „Kuid siin oleks vähemalt sinul ja Claudiusel pikkadel talveõhtutel millestki rääkida.”

      „Ainult siis, kui ta kohal oleks, vanaema! Ja mäletad, sa ise rääkisid mulle Pariisi meelelahutustest, millest kõik hästikasvatatud noored tüdrukud teadmatuses on.”

      „Tiens! See on mu keel – õnnetu keel!” ütles leskhertsoginna ahastavalt. „Ma räägin liiga palju ja siis kahetsen seda!”

      Valeria naeris ja suudles oma vanaema.

      „Minu jaoks ei saa sa kunagi liiga palju rääkida,” ütles ta, „ja ma armastan su lugusid kõikidest inimestest, keda sa nooruspõlves tundsid. Ma olen nautinud ka kõike, mida sa mulle aukartustäratavast hertsogist jutustasid, kes on alati ära „uutel jahimaadel”.”

      Leskhertsoginna tõstis taas hirmunult käed.

      Majast СКАЧАТЬ