Armastuse veski. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Loomulikult mitte, ma Petite!” vastas leskhertsoginna.

      „Milline mees suudaks vastu panna, nähes naisi oma jalgu kõige siivutumal kombel loopimas ning näitamas alusseelikute ja püksikute keerist, mis ei ole alati nii valged, kui peaks!”

      Ilmselgelt pahandas ta nii tuliselt, et Valeria oli intrigeeritud.

      „Miks kõik sellest rääkisid?” küsis ta.

      Leskhertsoginna oli hetkeks järele mõelnud. Siis sõnas ta: „Ma arvan, et see oli tõesti väljakutse, kuna tants on raske.”

      „Miks?” küsis Valeria.

      „See nõudis palju treenimist ning füüsilist liikuvust ja see muutus etenduseks, mis ühes tantsus kehastas kõike, mida „lustlikult Pariisilt” oodati.”

      Kuigi ta ei olnud seda kunagi näinud, jätkas ta selgitamist, kuidas tüdrukud ilma meespartneriteta tantsisid.

      „Nad viisid end pöörasesse transiseisundisse, keereldes nagu vurrid ja visates vahel hundirattaid.”

      „See on kindlasti väga huvitav, vanaema!” märkis Valeria.

      „Ma usun, et kõige põnevam hetk,” vastas leskhertsoginna, „on see, kui tantsijad ühe jala varvastel keerutavad, hoides ühe käega teist jalga nii kõrgel kui võimalik.”

      „See on nutikas!” kuulutas Valeria.

      „Teine iseloomulik asi,” jätkas leskhertsoginna, „on le grand écart, või see, mida inglased kutsuvad spagaadiks.”

      „Mis see on?”

      „Tantsija sooritab muljetavaldava finiši, lõpetades põrandal, mõlemad jalad täiesti horisontaalselt välja sirutatud.”

      Valeria lõi käsi kokku. „See kõlab peaaegu võimatuna.”

      „Igale tavalisele inimesele ongi,” ütles leskhertsoginna järsult, „ning ära eksi, Valeria, see on lärmakas, maine, loomalik tants, mida esitatakse tubakasuitsu, higi ja odava parfüümi atmosfääris.”

      Kuigi leskhertsoginna jutt kõlas nii põlastavalt, oli Valeria intrigeeritud. Seetõttu suutis ta mõista, miks Tony pidas vihastavaks, et kõik tema sõbrad said kankaanist rääkida ning tema pidi tunnistama, et ei olnud seda kunagi näinud.

      Nüüd mõtles ta, et kui seda tantsu Biarritzis esitatakse, siis läheb Tony sinna kohale, kas või nui neljaks. Ta teadis siiski, et oleks viga teda julgustada. Isa oleks maruvihane, kui vend hertsogit ärritaks või ükskõik millisel muul vääritul moel käituks.

      Et tema entusiasmi mitte jahutada, ütles ta: „Ma usun, et kõik läheb korda.”

      „Ainult siis, kui sa nõustud tegema, mida ma tahan,” vastas Tony.

      „Mida sa tahad, et ma teeksin?”

      Taas vaatas ta vend üle õla ukse poole, enne kui tasandatud häälel ütles: „Papa käskis mul hertsogile kirjutada ja öelda, et ei saa kahjuks teda külastada nagu planeeritud, kuid et ta saadab minu enese asemele ning et mina ootan väga tema hobuste nägemist.”

      „See kõlab igati õigena.”

      „Mida ma tegin,” ütles Tony isegi veel vaiksemalt, „on see, et ma muutsin kuupäevad ära.”

      Valeria põrnitses teda. „Miks sa seda tegid?”

      „Ma ütlesin hertsogile, et me saabume 20ndal, kuid tegelikult, kui kõik just valesti ei lähe, jõuame me Biarritzi 18ndal.”

      Valeria jõllitas teda. „Kas sa pead silmas… kas sa tõesti mõtled, et me oleme seal kaks päeva enne kui hertsog sellest teab?”

      „Täpselt!” ütles Tony, „ning kaks ööd, Valeria, vaatan ma kankaani.”

      „Ja… jätad minu üksi?” uuris Valeria. „Kuidas sa saad nii halb olla? Ja sa tead, et papa ei kiidaks heaks, et ma üksi jahil olen. Liiatigi räägiks kapten talle kahtlemata, mida sa tegid.”

      „Ma olen sellele mõelnud,” ütles Tony, „ja me ei peatu jahil.”

      „Hotellis oleks veel hullem!” ütles Valeria, „ning sellest tuleks veegi suurem pahandus, kui sa mu sinna selleks ajaks, kui sina välja linna lähed, üksi jätad!”

      „Ma olen ka sellele mõelnud,” ütles Tony.

      „Ja mis on lahendus?”

      „Et sa tuled minuga koos kankaani vaatama.”

      „Ma ei usu sind!” ütles Valeria. „Kuidas oleks sellist asja võimalik teha? Ning mõtle kogu sellele pahandusele, kui see avastatakse.”

      „See ei tule välja,” ütles Tony, „sest me oleme selles suhtes väga nutikad!”

      „Ma ei näe, kuidas.”

      Vend naeratas. Tema silmis oli see pilk, mis oli seal väikesest peale olnud alati, kui ta midagi eriliselt üleannetut tegi.

      „Sa pead mõistma, Tony,” ütles Valeria ruttu, „et ma ei saa teha midagi, mis ärritaks mitte ainult papat, vaid ka vanaema.”

      Ta peatus hetkeks ning siis jätkas: „Vanaema on nii õnnelik, et me tema kalli hertsogi juures peatume, ja kui me teeksime midagi sellist, nagu sa ette paned, siis ma arvan, et see tapaks ta.”

      „Rumalus!” ütles Tony. „Su vanaema on prantslanna ning nemad mõistavad neid asju.”

      „No mina mitte,” andis Valeria vastulöögi, „ning minu vastus on „ei”. Seega ei saa sa seda teha.”

      „Kuula mind hetkeks,” ütles Tony, „ma räägin sulle, kui lihtne see võib olla.”

      Valeria kergitas kulme, kuid ei öelnud midagi ning tema vend jätkas: „18ndal saabume me St. Jean le Luzi. Ma usun, et sa tead, et see sadam on Biarritzist vaid mõne miili kaugusel.”

      „Ma tean seda,” nõustus Valeria.

      „Hertsog ei oota meid, nii et keegi ei näe meid Sea Serpentilt maha astumas. Ma annan kaptenile juhtnöörid jääda ankrusse sadama sellises osas, kus jahti ei märgata.”

      „Kas ta ei pea seda imelikuks?” küsis Valeria.

      „Ma mõtlen mõne hea seletuse välja,” vastas Tony.

      „Mis me siis teeme?” uuris Valeria.

      „Me läheme väikesesse hotelli, millest ma juba ühelt oma sõbralt kuulsin. See ei ole moekas, kuid mugav ja väga austusväärne. Me peatume seal kaks ööd.”

      Valeria avas suu, et midagi öelda, kuid pidas siis paremaks protestid hilisemaks hoida.

      „Kui me kord seal oleme,” jätkas Tony, „riietud sinna stiilsetesse riietesse, mida sa kannad võluva lesknaise Madame Hérardina.”

      Valeria põrnitses teda. „Kas sa oled hull? Miks ma peaksin seda tegema?”

      „Sellepärast, СКАЧАТЬ