Pagemine. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      „Kas sa ka mõtled, mida sa räägid?“ nõudis härra Mortimer. „Stilbury on üks tähtsamaid mehi Oxfordshire’is! Ta on väga rikas ning tema maja ja valdused on suuremad kui minul!“

      „Mind ei huvita tema valdused,“ kinnitas Carita. „Aga kuidas saan ma abielluda mehega, kes kõlbaks mulle vanuselt vanaisaks. Ja kellest räägitakse, et ta oli nii… julm oma naise vastu… kes suri… sellest, kuidas ta… teda halvasti kohtles!“

      „Kuulujutt! Kes veel kuulaks kuulujutte, kui mitte sinusugune väike plika?“ karjus härra Mortimer. „Kuidas sa julged, tüdruk, kellel pole pennigi hinge taga, lükata sellise mehe ettepanekut tagasi, kes on nii auväärne ja nii rikas, et sulle jätkub sellest kogu eluks?“

      „Ma ei taha tema raha ega positsiooni,“ sähvas Carita. „Kui ma abiellun, mida ma loodan… ühel päeval teen, tahan ma meest armastada… nagu minu ema… armastas… minu isa.“

      Alles siis, kui ta seda ütles, taipas ta, et seda poleks tohtinud teha.

      „Ja mida su ema sai sellest, et ta su isa armastas?“ küsis härra Mortimer. „Üürimaja Portsmouthis mis, nagu ma olen ennegi öelnud, polnud suurem kui seasulg.“

      „Aga nad olid seal… õnnelikud,“ sähvas Carita.

      „Õnnelikud?“ mühatas härra Mortimer. „Nii sina kui ka su ema olite poolenisti nartsudes, süüa polnud teil isegi mitte nii palju, et kanapoega elus hoida, ja tulevikust polnud loota muud kui viletsust?“

      Ta läks üha enam raevu, ja jätkas:

      „Viletsus – jah, see on just see õige sõna – viletsus!“

      Mees karjus seda talle näkku ja Carita ajas end sirgu.

      „Sa võid irvitada selle maja üle, kus ma elasime koos minu isaga, kui ta ei olnud merel,“ ütles Carita vaikselt, „aga me olime väga, väga… õnnelikud.“

      „Siis oled sa veel juhmakam, kui ma arvasin!“ ütles härra Mortimer. „Ilmselt sa mõistad, et see ongi see elu, mille juurde sa saad tagasi pöörduda, kui keeldud sellest ahvatlevast pakkumisest, mille Stilbury sulle on teinud!“

      „Seda ma just kavatsengi teha,“ ütles Carita vaikselt, „nii et võõraspapa, palun, ole nii hea ja ütle talle, et kuigi tema ettepanek teeb mulle… sügavat au… on minu vastus… ei!“

      Härra Mortimer vahtis teda vihaselt.

      Siis heitis ta pea selga ning naeris oma valju ja kähisevat naeru, milles polnud midagi lõbusat.

      „Kas sa tõesti usud, sina nürimeelne väike lollpea,“ ütles ta, „et ma lasen sul tagasi lükata sellise mehe ettepaneku? Sa võtad selle vastu ja tänad jumalat selle eest, et sulle selline pakkumine on tehtud.“

      Ta ajas ennast veel enam vihale ja jätkas:

      „Sul pole midagi peale oma ilusa näolapi, millega üht meest köita? Sul pole pennigi – kas sa saad sellest aru? Sul pole mitte ainsatki penni peale selle, mida mina sulle annan.“