Pagemine. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei olnud ta seda teinud.

      Ent ta teadis, kuidas kasutada köit ja kuidas hoida jalgu maja kiviseinal.

      Kui köis lõppes, tuli tal kuue jala kõrguselt kukkuda. Ta tegi seda ja leidis kergendusega, et tal oli olnud õigus, kui oletas, et akna all on lillepeenar.

      Ta maandus peenrale ja tema hirm kukkumise ees oli möödas.

      Seejärel, püüdes teha nii vähe müra kui võimalik, kiirustas ta tallide poole.

      Seal, kus olid tema hobused, oli valves ainult unine noor tallipoiss.

      Poiss vaatas hämmeldunult üles, kui krahv lausus:

      „Aeg paistab küll pisut varane, aga kuna mul nagunii und ei ole, tahaksin minna ühega oma hobustest ratsutama.“

      Poiss ronis alla heinakuhja otsast, kus ta oli maganud.

      Ta järgnes krahvile talli, kus too nägi laterna valguses oma täkku.

      Selle hobusega oli ta kavatsenud võita võiduajamise.

      Ta mõtles, et just toda ta pääsemiseks vajabki.

      Kuna tallipoiss oli endiselt unine, aitas ta poisil Jupiteri saduldada ja ütles rihma kinni tõmmates:

      „Ma olen Kelvindale’i krahv. Ütle mu ülemtallipoisile, kui ta ärkab, et ta viiks mu reisitõlla koos teiste hobustega viivitamatult koju!“

      Ta kordas teadet, kuni oli kindel, et poiss on aru saanud.

      Siis ulatas ta poisile sovrini, mille too rõõmuga vastu võttis.

      Seejärel juhtis ta Jupiteri õue.

      Ta hüppas kiiresti sadulasse, kartes, et kui ta ei kiirusta, leiab Imogen mingi võimaluse tema põgenemist takistada.

      Naine võib ka oma vennad või teenrid talle järele saata.

      Krahv ratsutas suunas, mida majast näha polnud ja lootis, et tal on õnnestunud Imogeni käest minema lipsata.

      Ta mõistis, et peab ratsutama palju miile, enne kui saab ennast kindlana tunda.

      Ta tundis Imogeni küllalt hästi teadmaks, et naise ilu all peitub vankumatu otsusekindlus.

      See paneb naise visalt temast kinni hoidma.

      Imogen oli otsustanud temaga abielluda, ja krahv teadis nüüd, et miski ei tundu talle liiga madal, kõlvatu või ebameeldiv, kui see vaid aitaks tal saada krahvi naiseks.

      „Ma pean targasti tegutsema,“ mõtles krahv, kui jõudis tasasele maale ja laskis Jupiteril vabalt liikuda.

      Ta kavatses minna tagasi oma koju, Kelvin Priorysse, ning see oli pikk ja raske teekond.

      Kelvin Priory oli üks kauneimaid ja uhkeimaid pärusvaldusi kogu riigis.

      Mõis oli olnud perekonna käes kaheteistkümnendast sajandist saadik.

      See oli ehitatud juba esimese Kelvindale’i krahvi ajal.

      Ta oli selle üle äärmiselt uhke, nagu oli uhke oma päritolugi üle.

      Talle polnud ka kõige meeletumates unenägudes pähe tulnud, et Imogen võiks tema ema kohale asuda.

      Ta oli jumaldanud oma ema, kes oli surnud, kui ta ise Oxfordis õppis.

      See kaotus tegi ikka veel valu.

      Emal oli, kuigi ta sellest kunagi ei rääkinud, tema südames kindel koht.

      Krahv mõtles vahel ähmaselt, et ühel päeval täidab selle tema naine.

      Oli mõeldamatu, et nii valimatu ja mingis mõttes kõlvatu naine nagu Imogen, võiks olla talle keegi muu kui armuke.

      „Kuidas võisin ma selline idioot olla,“ küsis krahv nüüd endalt, „ et ma ei taibanud, et olles lesk, võib ta tahta minuga abielluda?“

      Teistel iludustel, kellega tal olid olnud kirglikud armuseiklused, olid olnud rahulolevad abikaasad, kes teesklesid, et nad ei saa üldse aru, mis toimub.

      Nad aktsepteerisid meest, kui osavat laskurit ja ütlesid, et eelistavad viibida pigem maal kui Londonis.

      Krahvile meenusid nüüd need arvukad korrad, mil Imogeni sõnad oleksid pidanud teda valvsaks tegema.

      Ta oli nagu mingi kollanokk läinud otsteed temale seatud lõksu.

      „Midagi niisugust ei juhtu enam kunagi!“ tõotas ta endale.

      Samal ajal teadis ta, et ei ole ikka veel kindel, et teda ei tabata.

      Jupiter oli kahtlemata kiirem kui ükski hobune Imogeni tallis.

      Ent peol oli ka kaks meest, kellest krahv uskus, et nad võivad temaga võistelda.

      Peale selle muidugi tallipoisid ja ratsaeskort.

      Nad võivad laenata hobuseid teistelt külalistelt, kel olid kaasas suurepärased ratsud.

      „Mulle poleks kunagi pähe tulnud,“ pomises krahv kerge muigega, „et see, mida korraldati, polnud hobuste võiduajamine, vaid jaht. Ja saakloom olin mina!“

      Paljas mõte sellest sundis teda Jupiteri tagant kiirustama.

      Ta ratsutas, kuni märkas, et keskpäev hakkab kätte jõudma.

      Ta pidas aru, kas ta julgeks minna mõnda külakõrtsi.

      Oht oli selles, et kõrtsmikke võidaks hiljem küsitleda ja nood võiksid teda täpselt kirjeldada.

      Siis otsustas ta, et selle riski peab ta endale siiski võtma.

      Ta peatuski järgmises külas.

      Seal oli vaid mõni õlgkatusega maja, normandia stiilis kirik ja mustvalgeks värvitud kõrts.

      Viimane asus külaväljaku ääres, kus karjatati ka loomi.

      Kedagi polnud parajasti näha.

      Krahv ratsutas Jupiteril väikesse hoovi, kus nägi kipakat õlgkatusega talli, mis oli tühi.

      Ta viis hobuse sisse ja leidis sõimes pisut värskeid heinu.

      Ta täitis kõrvalolevast kaevust tühja pange veega.

      Siis sisenes ta kõrtsi ja nägi, et kõrtsmik on väga vana.

      Viimane vaatas teda silmadega, mis krahvi arvates olid peaaegu pimedad.

      Krahv küsis midagi süüa ja kuulis, et peale külma singi ja juustu midagi muud ei ole.

      Ta vastas kiiresti, et see on kõik, mida ta vajab, ja tellis veel kannutäie omapruulitud siidrit.

      Ta sõi ja jõi kiiresti.

      Toidu eest maksnud, küsis ta vanamehelt, kus ta viibib.

      Tal kulus pisut aega arusaamiseks.

      Ent ta arvas, et ta СКАЧАТЬ