Pagemine. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sellist rolli, mida tal eales polnud olnud.

      Sellele tagasi mõeldes kuulis Carita nagu rahulolu võõrasisa hääles, kui ta emale ütles:

      „Krahvkonnaülem kõneles täna minuga. Ta oli väga lahke ja küsis sinu tervise järele, mu armas.“

      Teinekord lausus ta:

      „Ma kahekordistasin oma toetust Jahimeeste Seltsile, ja esimees, kelleks on, nagu sa tead, lord Grameton, tänas mind. Mul on tunne, mu kallis, et ta kutsub meid lõunale enne novembrikuist jahiballi.“

      Carita sai nüüd aru sellest, mille mõistmiseks ta tollal liiga noor oli olnud.

      Tema ema oli olnud redeliks, mida mööda võõrasisa oli aastast aastasse üha kõrgemale roninud.

      „Mammal polnud sellest aimugi,“ mõtles ta rahuldusega. „Ta ei kahtlustanud kunagi, et inimestel võivad tegutsemiseks olla varjatud tagamõtted, ja ma olen rõõmus, et ma talle seda ei maininud.“

      Elu majas muutus iga päevaga Carita jaoks ebameeldivamaks.

      Peale oma joomakaaslaste oli võõrasisa hakanud teisigi külalisi vastu võtma, inimesi, keda Carita polnud kunagi varem kohanud.

      Tal oli kahtlus, nagu oleksid nad tema ema surma oodanud.

      Siis tulid nad kõik roomates, et saada osa võõrasisa külalislahkusest, eriti veinidest, mida võeti tema suurest hästi varustatud keldrist.

      Kuna külalised jõid nii palju, lipsas tüdruk minema niipea, kui lõunasöök oli lõppenud.

      Ta lukustas ennast oma magamistuppa.

      Tema arvates oli meeste tursunud, punetavates ja higistavates nägudes midagi labast.

      Naised naersid kiledalt ja flirtisid selliselt, et ema oleks olnud šokeeritud.

      „Mul tuleb võõrasisaga uuesti rääkida,“ mõtles ta nüüd, kui kuulis teda mööda koridori raamatukogu poole sammuvat.

      See oli suur ruum ning kui ta oli üksi, oli võimalus lugeda ja oma ümbrus unustada tõeliseks kergenduseks.

      Ta unustas mehed, kes talle piinlikkust tekitavaid komplimente tegid ja käitusid teiste naistega viisil, mida tema pidas alandavaks.

      Ta lootis, et võõrasisa läheb oma töötuppa, mis oli raamatukogu kõrval.

      Selle asemel avas võõrasisa raamatukogu ukse ja hüüatas:

      „Siin sa oled! Ma usun, et sa rikud oma silmad kogu selle lugemisega. Sa peaksid rohkem värskes õhus olema.“

      Ta oskas igas asjas vigu leida,

      Carita pani raamatu käest ja tõusis püsti.

      „Ma käisin täna pärastlõunal Mercuryga ratsutamas, võõrasisa,“ ütles ta, „ja päev oli nii ilus ning polnud ka liiga palav, kuigi on juuli lõpp.“

      Võõrasisa ei vastanud.

      Ta astus tuppa ja jäi seisma kamina ette nagu tavaliselt.

      „Ma tahan sinuga rääkida, Carita.“

      Neiu astus lähemale ja võttis ühes tugitoolis istet.

      Carita arvates nägi võõrasisa üpris ebameeldiv välja.

      Tema kaelarätt oli keerdus ja mitu vestinööpi lahti.

      Carita kahtlustas, et võõrasisa oli koos oma semudega joonud.

      Mehe nägu punetas ja juuksed, nii palju kui neid veel oli, olid sassis.

      Carita ootas.

      Hetke pärast küsis võõrasisa:

      „Kas sa kuulad mind?“

      „Jah… muidugi, võõrasisa.“

      „Siis ütlen ma sulle, et sul on kohutavalt vedanud – tõepoolest väga vedanud!“

      Carita kergitas kulme.

      „Mismoodi?“

      „Ma külastasin just lord Stilburyt. Ta ütles, et ta soovib minuga tähtsas asjas rääkida, ning ma ratsutasin tema juurde.“

      „Sinna peaks olema üle viie miili,“ tähendas Carita.

      Võõrasisa ei vastanud.

      Ta vaatas neiut väga ebameeldiva pilguga.

      See pilk oli talle kohe judinad peale ajanud.

      Sellest õieti aru saamata, arvas Carita, et võõrasisa teda tahtmatult imetleb.

      Ta teadis, et ta sarnaneb oma emale.

      Samas oli võõrasisa pilgus midagi kummalist ja ebameeldivat.

      Ta oli juba nii kaua vaadanud, et Carita lõpuks ütles:

      „Mis on lahti, võõrasisa? Kas miski on su tuju rikkunud?“

      „Minu tuju rikkunud?“ kordas võõrasisa. „Ei, muidugi mitte! Ma olen vaimustatud – tõeliselt vaimustatud sellest, mis Stilbury mulle ütles. Ma usun, et sa kibeled teada saama, mis see on?“

      „Oh-jah… muidugi,“ ütles Carita, sest seda temalt oodati.

      „Jumal teab, et ma poleks kunagi midagi niisugust arvatagi osanud,“ jätkas härra Mortimer, „aga Stilbury, mu armas võõrastütar, palus sinu kätt!“

      Carita ahhetas.

      „Sa…sa ei räägi seda ometi tõsiselt!“

      „Tõsiselt? Aga muidugi räägin ma seda tõsiselt!“ röögatas mees. „Ja kuigi, ma möönan, et see tuli mulle üllatusena, on see mulle auks – suureks auks, mõelda vaid, sa asud krahvkonnas sellisele tähtsale positsioonile. Tegelikult teisele kohale krahvkonnaülema naise järel, ning Stilburyst saab tegelikult minu väimees.“

      Carita oli märganud, et lord Stilbury oli sama vana – kui mitte vanem – kui tema võõrasisa.

      Talle meenus nüüd, et mees oli olnud kaks päeva tagasi neil õhtusöögil ja nädala eest rohkem kui korra.

      Carita meelest oli ta võõrasisa sõprade seast kõige eemaletõukavam ja ebameeldivam.

      Ta oli suurt kasvu mees, pikk ja tugeva kehaehitusega, kuid tema nägu oli pikk ja kõhn.

      Neiu mõtles ka sellele, et mehe suujoon oli julm ning tema kuulsusega kooskõlas.

      Ta ei suutnud meenutada, kes oli talle mehest rääkinud.

      Ta mõtles, et see pidi olema üks neist naistest, kes tema emale polnud meeldinud.

      „Ta on külm inimene, selline, kes mulle ei meeldi,“ oli see naine öelnud, „ja ma võin temast uskuda kõike, mida temast räägitakse. Kuidas ta oma naist halvasti kohtles, teda peksis, kuni too suri!“

      „Ah, seda ma ei usu,“ oli СКАЧАТЬ