Armunud kummitus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja tribüünidelt näpatud seitsmekümne ülekuuega.

      Kuid ükskõik, mis seal juhtus, Demelza oli hurmatud ning sündmused andsid kõne- ja naeruainet terve järgmise aasta, kuni uute võiduajamisteni.

      “Ma ei suudaks sinna minemata jätta,” sõnas ta endamisi, “ja tänavu näen ma Crusaderit galoppimas, ja saan ka temaga rääkida ja teda katsuda, kui ta meie tallis on.”

      Mis oleks veel suurem õnnestumine, mõtles neiu, kui et ta pillaja vanaisa, kes oli raisanud suure hulga raha aeglaste hobuste ja kärmete naiste peale, oli ühtlasi esimestele ehitanud ka väga kena talli?

      “Ehk võetakse kõik samaaegselt tarvitusele,” mõtles Demelza.

      Silmade särades jooksis neiu pesukapi juurde, et näha, kas on piisavalt voodiriideid kõigi kuue voodi jaoks, mis kasutusse lähevad.

      Kõikide linade ja padjapüüride vahele olid pakitud lavendlikotikesed, mis ta eelmisel aastal oli valmistanud.

      Hetkeks lõi neiu kõhklema, silmitsedes ühte hunnikut, mis paiknes teistest eraldi ja oli servatud ehtsa pitsiga. See voodipesu oli olnud ta ema rõõm ja uhkus.

      Siis lausus Demelza peaaegu kuulmatult:

      “Ta maksab piisavalt, ta on selle ära teeninud!”

      Neiu viis linad majaperemehe magamistuppa, kus Langstonid-mõisaomanikud olid maganud sellest ajast saadik, mil kuningas Henry VIII oli andnud kloostri ja seda ümbritsevad maad Sir Gerard Langstonile.

      Seal oli maganud ka Demelza isa, kuid Gerard oli eelistanud oma tuba ka pärast päranduse saamist.

      See oli täis kõiki neid asju, mida vend poisipõlvest saadik oli kalliks pidanud, ning auhindu, mis ta oli võitnud Oxfordis, osaledes oma hobustel harrastajate takistus- ja murdmaasõitudes.

      Majaperemehe magamistuba oli sisustatud tumeda tammega ning üüratu neljasambalise voodi punast sametit kaunistas Langstonite vapp.

      Kardinad olid eest tõmmatud ja aknad avatud, kui Demelza tuppa astus. Ta pani linad voodile.

      Kuna neiu oli oma isa armastanud, hoidis ta tolle asju nii, nagu isale oli meeldinud: elevandiluuga kaunistatud harjad olid kõrge tualettlaua peal ning endiselt seisid riidekapis häilitud ratsasaapad.

      “Pean need siit ära koristama,” mõtles Demelza.

      Ta tõstis saapad üles ja pidi need juba koridori kappi viima, kui talle tuli pähe parem mõte.

      Neiu suundus kamina poole. Sellest paremal asuval seinapaneelil olid imepeenelt nikerdatud lilled ning ta sirutas käe ja vajutas ühele kroonlehele.

      Seinapaneeli osa avanes vaikselt.

      Sees paistis nii üles- kui ka allapoole viiv trepikäik.

      See oli üks neist salajastest treppidest, millest Demelza oli vennaga vestelnud ning mis viis päris maja tippu, kus asus Preestrite tuba.

      Kuninganna Elizabethi valitsuse ajal oli see olnud kasutusel kabelina ning kui katoliiklasi taga kiusati ja tuleriitadel põletati, nagu ta õe Mary valitsuse all protestantidega toimiti, varjati seal paljusid preestreid.

      Langstoni mõis oli tegelikult olnud üle Inglismaa üks tähelepanuväärsemaid jesuiidipreestrite salajasi peidupaiku.

      Demelza meelest olid mõned salatrepid ehitatud enne toda aega, võib-olla olid teinud seda mungad, kes soovisid noviitsidel silma peal hoida, või vahest hoopis mõnel kurjakuulutavamal põhjusel.

      Kuid kuninganna Elizabethi ajal oli majast saanud treppe ja kitsaid koridore täis labürint, kus uksed avanesid peaaegu igasse maja tähtsamasse tuppa.

      Gerard oli teadnud sama hästi kui õdegi, et kui Demelza kord Preestrite tuppa magama kolib ja kasutab salatreppe, ei saa ühelgi võõral neiu majasviibimisest vähimatki aimu olla.

      “Isegi kui nad mind näevad,” mõtles Demelza muigel sui, “peavad nad mind Valge Daami kummituseks.”

      Ta ütles endale, et peab seda meeles pidama ja käskima Gerardil naljatades viidata Langstonite kummitusele, kes oli siinkandis tuntud.

      Cromwelli aegu teatasid Langstonid avalikult, et on maa poliitikast vähe huvitatud. Aeg-ajalt majutati Cromwelli vägesid isegi majas ja maavaldustes.

      Kuid baroneti tütar oli armunud rojalistist põgenikku ning varjanud teda Preestrite toas.

      Kahjuks reetis äraandlik teener ühel päeval, mil naine kodunt ära oli, mehe asukoha.

      Sõdurid vedasid ta välja ja tapsid kohapeal, laip maeti maha enne naise naasmist.

      Legendi järgi oli naine lõpuks surnud, süda murtud, saamatagi teada, mis juhtus, kuid ta vaim jätkas armsama otsinguid.

      Demelza polnud Valget Daami ise küll kunagi näinud, kuigi vahel oli ta kujutlenud, et tunneb tolle kohaolekut õhtul hilja pildigaleriis, ja kuuleb selja taga samme Preestrite tuppa viivatel keerdtreppidel.

      Ent toatüdrukud, eriti nooremad, kiljusid alatasa, et olid kummitust näinud ja isegi Nattie oli aeg-ajalt tunnistanud tundvat “abaluude vahel külma”, justkui oleks “kummitus üle ta haua astunud”.

      “Tunnen end nagu kummitus, kui nad söögitoas pidutsevad,” lausus Demelza endamisi, “ning mina olen välja jäetud ega saa osaleda.”

      Seepeale hakkas neiu naerma, kuna tegelikult ei häirinud teda põrmugi, et teda ei saa kutsuda krahvi pidudele, kui ta võis aega veeta Crusaderi ja teiste mõisatalli tulevate hobustega.

      “Abbot oskab mulle kindlasti nendest kõike rääkida,” mõtles ta, teades, et enamikul juhtudel teab ta juba nende sugupuud isegi, kui nad vähegi mõnest suuremast võiduajamisest osa olid võtnud.

      “Kas miski võiks olla veel põnevam?” küsis neiu valjusti.

      Ta vaatas suure voodi sametkatet, mis oli kunagi olnud punane, kuid nüüdseks pleekinud kenaks roosaks ja mõtles, et Crusaderi omanik hakkab siin magama.

      “Homme,” otsustas ta, “korjan täpselt sama värvi roose ja panen need tualettlauale.”

      Neiu mõtiskles, kas krahv märkab seda.

      Siis sõnas ta endale, et vaevalt märkab mees midagi muud peale niiskusest plekilise lae ning kummutilt puuduva kullatud käepideme.

      “Miks peaksime me vabandust paluma?” küsis Demelza halvakspanevalt. “Siin on tal kindlasti mugavam kui võõrastemajas Crown and Feathers ja kui talle siin ei meeldi, pole tal kusagile minna.”

      Teatud uhkus sundis neiut peaaegu pahaks panema, et nad pidid võtma vastu raha mehelt, kes oli nii rikas, kui nemad olid samas nii vaesed.

      “Meie suguvõsa on sama hea kui tema oma, ehk veel paremgi,” lausus ta ja lükkas väikese lõua püsti.

      Siis kuulis neiu, kuidas Gerard teda hõikas, hääl kajas hallist vastu.

      Demelza jooksis piki koridori ja nõjatus üle trepikäsipuu.

      “Mis on?” küsis ta.

      “Ma tahan sinuga rääkida,” vastas vend, “ja mis mu vannist СКАЧАТЬ