Armunud kummitus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      “Eks ma teen neid siis, kui aega leian, milord.”

      “Siis lootkem, et leiate aega minu siinviibimise ajal,” lausus krahv.

      Nattie seletas talle, kuidas talli leida ning mees läks alumisele korrusele ja avastas, et Abbot oli juba näidanud Jemile, kuhu nelik paigutada.

      Krahv uuris talli lähemalt.

      Ehitis oli üllatavalt ruumikas, palju parem, kui ta oli lootnud leida, välja arvatud ehk mõne ümbruskonnas leiduva tõeliselt suure maja juures.

      Mehe tallisviibimise ajal saabusid ta hobused.

      Ajaks, mil ta oli üle vaadanud nende latritesse paigutamise ja näinud, et Crusader on suurepärases vormis, jõudis ta teenijaskond mõisa ning majordoomus juhtis liikumist nagu kindral vägesid.

      Kuna külaliste saabumiseni polnud midagi teha, jalutas krahv aeda, et seista ja vaadata rododendroneid, õitsvaid põõsaid ja puid, mida ta lapsena oli kutsunud kuldseks vihmaks.

      Krahvile näis, nagu ta oleks astunud minevikku ning sattunud maale, kus elasid gnoomid ja haldjad, lohed ja rüütlid.

      Väikese poisina oli ta alati kujutlenud, et metsades varitsesid tuldpurskavad lohed ja haldjad kaevasid mägedes käike või peitsid end suurte puude tüvedesse.