Armunud kummitus. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ma imetlen teda, kuid ma ei laseks tal mingil juhul oma õega kokku puutuda!”

      “Aga… Gerard… kuhu ma lähen?”

      “Mingi koht peab ju olema,” vastas mees hooletult.

      “Kui ma lahkun, ei saa Nattie ja Betsy hakkama ning vana Jacob unustab kööki sütt tuua ja põrandaid pühkida. Ta muutub iga päevaga üha seniilsemaks.”

      “Sa ei või siia jääda ja jutul lõpp!”

      Viisist, kuidas Gerard rääkis, mõistis õde, et too mõtles krahvi peale.

      “On’s ta tõesti nii nurjatu?” küsis ta.

      Neiul polnud vaja seletada, kellest ta rääkis.

      “Mis puutub naistesse, siis on ta tõeline paharet,” vastas vend. “Ma ei tunne ühtegi meest, kes ratsutaks temast paremini, teaks hobustest rohkem, oleks täpsem laskur ja parim sportlane igal võimalikul viisil – välja arvatud ühel.”

      “Sa oled temast varemgi rääkinud. Olen sageli mõelnud, et ta pole… sulle… hea seltsiline,” sõnas Demelza leebelt.

      “Seltsiline!” hüüatas Gerard. “Ma ei saa ometi sellele pretendeerida! Ta peab väheseid inimesi oma tõesti lähedasteks seltsilisteks. Ta on mu vastu kena, kutsub mind oma seltskonda, ja ma imetlen teda – muidugi ma imetlen teda. Ta on üle igast uljaspeast, kes eales sündinud, kuid issand, kui asi puudutab naisi…!”

      “Kas ta polegi abiellunud?”

      “Ta on abielus.”

      “Mul polnud… aimugi. Sa pole… kunagi krahvinnat… maininud.”

      “Ta on hull – teda on viimased tosin aastat hullumajas luku taga peetud.”

      “Hull! Kui hirmus! Sul on krahvist kindlasti… väga kahju.”

      “Trevarnonist kahju?” naeris Gerard. “No seda kindlasti mitte! Tal on rohkem kinnisvara kui ühelgi teisel mehel Inglismaal ja ta on rikas kui Kröösus. Räägitakse, et ta tuli vastu kuningale, kui too oli veel asevalitseja ning andis talle üüratuid laene, mida ei pea tagasi maksma.”

      “Kuid et ta naine on… hull!”

      “See ei näe krahvile muret tekitavat, kuid on kindlasti takistuseks kõigile naistele, kes tahaksid temaga altari ette minna.”

      “Võib-olla tahaks ta abielluda.”

      “Seni kuni naine on elus, pole see võimalik, ja ma võin sulle kinnitada, et krahv pöörab oma seotuse enda kasuks.”

      Gerard naeris pisut kibestunult.

      “Kui ta jätab mõne naise nutva ja murtud südamega maha, ei saa too kuidagi krahvi süüdistada, teades algusest peale, et abielu pole võimalik.”

      “Ma võin seda… mõista,” ütles Demelza.

      “Ei mõista sa midagi!” nähvas vend, “ja ma ei lase sul krahviga kohtuda, jutul lõpp! Sa lahkud siit täna õhtul ja rohkem me ei vaidle.”

      “Aga kuhu ma lähen? Ma ei saa ju ometi Northumberlandi tädi Elizabethi juurde sõita, kui mind keegi ei saada, ja kui ma Nattie kaasa võtan, olen kindel, et Betsy keeldub tööd tegemast!”

      “Oh issand, sa teed asja mõttetult raskeks!” hüüdis Gerard.

      “Üldsegi mitte, kullake, kuid peame tõsiasjadele otsa vaatama. Sa tead sama hästi kui minagi, et maja seisab püsti minu najal, et mina teen sulle süüa, kui sa siin oled, vaatan, et linad oleksid olemas, toad avatud ja tolm pühitud.”

      “Siis maksa kellelegi selle töö eest, kuni sa ära oled!” vastas vend ärritatult.

      “Kellele?” küsis Demelza. “Kõik vähegi vabamad ja tervemad naised on juba hõivatud võiduajamiste publiku teenindamisega.”

      See oli nii ümberlükkamatu tõde, et Gerard ei leidnud vastust.

      “Ja veelgi enam,” jätkas Demelza viivu pärast, “ma ei saa lubada võõrastel teenritel rikkuda neid väheseid ilusaid asju, mis meil veel alles, nagu ehtsa pitsiga linu, mida ema alati kasutas, ja padjapüüre, mida ta nii kaunilt tikkis.”

      Vend tahtis midagi öelda, kui neiu hüüatas tasakesi.

      “Välja mõtlesin! Ma tean, mida ma võin teha! Terve… probleem on lahendatud.”

      “Kuhu sa lähed?”

      “Preestrite tuppa!”

      “Preestrite tuppa?” kordas vend.

      “Ma kolin sinna magama,” ütles Demelza. “Keegi ei tea, et ma olen majas, ja kui sa võiduajamistele lähed, teen kõik korda ja panen asjad su naasmiseks valmis.”

      Gerard silmitses teda mõtlikult. Siis lausus ta aeglaselt:

      “See ei meeldi mulle. See on liiga ohtlik.”

      “Ohtlik?” uuris Demelza.

      Mees polnud selgitamiseks valmis, kuid äkitselt nägi ta õde uues valguses ja justkui esimest korda.

      Gerard oli temaga nii harjunud, et polnud siiani taibanudki, kui kena neiu õieti oli, sest õe ilu erines Londonis kohatud naiste omast.

      Demelza väikeses ovaalses näos ja suurtes kannikesekarva silmades oli midagi väga noort ja peaaegu lapselikku.

      Langstonitele oli omane, et nende silmad näisid teatud valguses lillad.

      Gerard oli esivanematesse, kuid üllataval kombel päris Demelza küll isa silmad, kuid hoopis ema juuksed. Need olid nii kahvatut kuldset värvi, et paistsid vahel hõbedastena.

      See oli kummaline ühend, kuid samas nii kütkestav ja ebatavaline, et köitnuks iga meest.

      Demelza oli vennast neli aastat noorem, kuid Gerard mõtles temast kui lapsest, kuigi neiu hoolitses ta eest lausa emalikul moel.

      Nüüd ütles mees endale, et peab õde kaitsma, eriti krahv Trevarnoni suguse mehe eest.

      “Miks sa mind põrnitsed?” küsis Demelza.

      Vend naeratas ning see muutis ta ligitõmbavaks ja poisilikuks.

      “Ma mõtlesin, et korralikus rõivastuses oleksid sa St. Jamesi klubis kuulus.”

      “Loodetavasti mitte!” hüüatas Demelza. “Ema ütles alati, et see on vulgaarne, kui daamidest räägitakse klubides. See tähendavat, et nad polegi tegelikult… daamid!”

      “Nojah, aga sinuga seda ei juhtu, seega langeb see mure ära,” teatas Gerard äkitselt autoriteetsel häälel. “Kui ma luban sul Preestrite toas elada, kas sa vannud mulle, et ei tule salakäikudest välja nii kaua, kui Trevarnon või tema külalised majas on?”

      Mees vakatas ja jätkas:

      “Ma mõtlen seda tõsiselt, Demelza. Sa annad mulle oma ausõna, või lähed koos Nattiega Northumberlandi.”

      “Muidugi СКАЧАТЬ