Mõistatuslik süda. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      “Ta oli nii vihane,” ütles tädi Ella May, “et sai öösel südamerabanduse.”

      “Oh, ei!” hüüdis Virginia. “Vaene ema! Ma pidin talle küll kohutava pettumise valmistama.”

      “Ma kardan, et valmistasidki,” nõustus tädi.

      “Ta ei armastanud mind kunagi,” ütles Virginia. “Ja kuigi ta rääkis minu ärarikkumisest, tähendas see vaid seda, et ta jagas mulle kingitusi, kui ma tegin, mida tema tahtis. Mul ei lubatud kunagi teha midagi, mida mina tahtsin. Ma kardan, et šokeerin sind, tädi Ella May, aga ma ei suuda olla sellepärast kurb, et ema on surnud. Ta tekitas minus alati tunde, nagu upuksin ma tõusuvees ja nagu poleks mul mingisugustki lootust pääseda.”

      “Surnutest ei räägita halba,” ütles tädi Ella May energiliselt. “Aga ma arvan, et isegi su ema parim sõber möönaks, et tal oli raske iseloom. Ta kannustas su isa multimiljonäriks saama ja ta vajus selle pinge all kokku. Ka sind ajas ta takka, kas polnud nii?”

      Virginia vaatas maha.

      “Mis sai,” küsis ta, peaaegu sosistades, “…temast?”

      “Sinu mehest?” küsis tädi enesestmõistetaval toonil. “Tema oli ainus inimene, kes paistis pärast sinu ema kokkuvarisemist end valitsevat. Sina olid haige ühes toas ja su ema teises ja kõik jooksid siia-sinna, jagades pööraseid soovitusi ja mitte kuhugi jõudes! Advokaadid, notarid, kõik ilmusid nagu võluväel ja ummistasid maja, nii et peaaegu võimatu oli midagi organiseerida. Siis ma rääkisingi su abikaasaga ja tegin ettepaneku võtta sind endaga kaasa oma koju maale. Ma rääkisin talle, kes ma olen; rääkisin oma kvalifikatsioonist ja ta oli otsekohe nõus.”

      “Siis nii ma siia saingi. Kas… ka tema oli vihane?” küsis Virginia.

      Tädi raputas pead.

      “Ei, ta oli lihtsalt kaastundlik. Tegelikult, Virginia, ta meeldis mulle.”

      “Mina vihkasin teda!” teatas Virginia. “Ja ma vihkan teda ikka veel! Nüüd kus ema on surnud, pole mul ju vaja enam temaga abielus olla, eks?”

      “Me räägime sellest mõni teine kord,” arvas tädi.

      “Ei, ma tahan sellest praegu rääkida,” käis Virginia peale. “Tead, tädi Ella May, ema sundis mind abielluma mehega, keda ma kunagi varem näinud polnud, lihtsalt sellepärast, et ta tahtis teistele New Yorgi rikastele prouadele näidata, et ta võib neile ära teha. Ta tahtis võistelda proua Astoriga ja ma ei saanud midagi öelda ega teha, et tema otsust muuta.

      “Sa oleksid ju võinud keelduda?” ütles tädi.

      “Ma keeldusingi,” vastas Virginia, “ja ema ähvardas mind, et kui ma keeldun, saadab ta mu tädi Louise’i juurde, kuni saan kahekümne viieseks.”

      “Tädi Louise’i juurde?” tädi Ella May tõusis püsti ning jalutas toa teise otsa. “See oli väga õel tegu.”

      “Nii et mul polnud valikut,” jätkas Virginia. “Ma pidin tegema, nagu ta soovis. Aga ma vihkasin toda meest. Ma ei taha teda enam iialgi näha!”

      Esimest korda kõlas tema vaikses hääles justkui mingi vihane toon. Tädi tuli tagasi ja aitas tal ettevaatlikult tagasi padjale vajuda.

      “Sa ei tohi sellest rääkida ega mõtelda,” ütles ta. “Küll selleks leidub edaspidi aega. Sa oled olnud väga haige, Virginia, ja sul tuleb olla väga mõistlik tüdruk ning oma tervis taastada. Ära muretse millegi pärast. Kõik läheb hästi, ma luban sulle.”

      Hetke oli Virginia ikka veel pinges, siis aga ütles järsku, vaikselt itsitades:

      Kindlasti vihkas tema mind ka. Ta ei teadnud, mida ta saab, kuni me seisime piiskopi ees. Ma arvaksin, et mu nägu selle tiaara all pidi teda küllaltki kõvasti šokeerima.”

      Tädi istus jälle tema voodile.

      “Virginia, ma armastan sind. Kui sa olid väike laps, oli sul alati huumorimeelt. See oli midagi sellist, millest jäi puudu nii su isal kui ka emal. Igaüks, kes iseenda üle naerda suudab, on mu lemmik.”

      “Ma ei ole selline nohik, kes poleks taibanud, et ma nägin välja nagu jõledus,” ütles Virginia. “Ema sundis mind terve hommiku kohvi ja šampanjat jooma, nii et mu nägu oli kuum ja punane ja ma lihtsalt ei saanud selle loori all hingata. Oh, tädi Ella May! Miks ma küll nii jubedana sündisin? Ema oli lapsena ilus – mõned inimesed rääkisid, et ta oli armas. Ja isa oli kena mees, oli ju?”

      “Nad olid kena paar,” nõustus tädi Ella May. “Virginia, ma mõtlen, kas sa oled küllalt tugev, et taluda järgmist ehmatust?”

      “Mis nüüd juhtunud on?” küsis Virginia veidi ärevalt.

      “Oota veidi,” ütles tädi. “Ma tahan sind istuma aidata.” Ta tõstis Virginia patjade najale ja ütles siis: “Sule silmad. See on üllatus, aga väga meeldiv üllatus.”

      “Oled ikka kindel?” küsis Virginia äkilise hirmu ajel. “Ma ei pea ometi kellegagi kohtuma, ega?”

      “Sule lihtsalt silmad ja usalda mind.”

      Virginia tegi, nagu tal kästi. Ta kuulis tädi üle toa kõndivat ja tagasi voodi juurde tulevat.

      “Ava nüüd silmad,” kamandas tädi Ella May.

      Tõstes silmalaud, leidis Virginia end võõrale inimesele näkku jõllitamas. Tal kulus sekundi murdosa mõistmaks, et tädi hoiab voodil suurt peeglit. Siis arvas ta, et näeb und või on hoopis hulluks läinud, sest peeglist vaatas vastu täiesti tundmatu nägu.

      See oli muidugi temaga ühevanune tüdruk, väga suurte silmadega kõhnas nurgelises näos. Põsesarnad oli rõhutatud, lõuajoon pika kaela taustal terav ja üle tüdruku õlgade langes tohutu koolnukahvatu juustepahmakas!

      Tükk aega suutis Virginia ainult vahtida ning siis küsis ta vaevalt iseendalegi äratuntava häälega:

      “Kas see olen tõesti mina?”

      “See oled alati sina olnud,” naeratas tädi. “Aga sa vaeseke olid kadunud rasva sisse, mis muundas selle, mis oleks pidanud olema noor, ilus, painduv ja kerge, millekski groteskseks ja eemaletõukavaks.”

      Virginia tõstis käed näo juurde. “Vaata mu sõrmi,” ütles ta, “ja mu käsi. Oh, tädi Ella May! Ma ei tunneks end iialgi ära. Ja mis on mu juustega juhtunud?”

      “Peaajupõletik muudab haige juuksed sageli valgeks,” vastas tädi. “Aga värv tuleb aja jooksul tagasi, kui sa jälle terveks ja tugevaks saad. Näed, Virginia, sa oled siiski väga ilus tüdruk.”

      “Ilus! Kuidas saan mina olla ilus?” küsis Virginia, aga ta nägi peeglist vastu vaatava tüdruku silmist õhkuvat tohutut heameelt – silmist, mis olid tumehallid, justkui väikeste purpursete killukestega; silmist, mida ääristasid väga pikad tumedad ripsmed. Ja näo vorm, sirge väike nina ja kaardus kulmud ning sile otsmik olid kindlasti ilu tundemärgid.

      “Ma ei… usu seda,” ütles Virginia ja äkitselt, esimest korda pärast teadvuseletulekut hakkas ta nutma. Tädi pani peegli ära ja tagasi voodi juurde tulnud, aitas tal jälle patjadele laskuda.

      “Ma… ei… suuda… seda СКАЧАТЬ