Mõistatuslik süda. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ polnud ta muutunud mitte kõhnemaks, vaid veelgi paksemaks. Ninaõõne põletik, mis teda sageli kimbutas, oli silmaümbrused nii paiste ajanud, et silmad olid lihamägede vahel lausa eristamatud, ja ta märkas, et väikesed praod, mis olid mõne ajaga tema suunurkadesse tekkinud, paistsid veelgi rohkem välja kui kunagi varem. Talviti olid nad alati halvas seisukorras, aga kevade saabudes olid need tavaliselt kadunud. Ka tema külmamuhud sügelesid, kuigi soe ilm pidanuks jõudma need juba ära ravida.

      Ta tõmbas kleidi seljast ja kergendustunne ütles talle, et selle keskkoht oli liiga kitsas. Kähku tõmbas ta öösärgi selga ning ronis meelega peeglit vältides voodisse linade vahele.

      “Võib-olla oleksin ma pidanud tädi Louise’i juurde minema, ütles ta valjult ning lisas siis väikese nuuksega: “Oleks ma ometi surnud! Oh jumal! Oleks ma ometi surnud!”

      Hommikul leidis ta end siiski elusana ja lausa mesilaspesa sebimise keskel. Ema tuli tema tuppa enne kutsumist, tõmbas kardinad kõrvale ja helistas, oma tosin korda kella.

      “Ma sain juba markiilt teate,” ütles ta rahuloleval toonil. “Ma pean mainima, et mulle tõepoolest meeldivad inglise aristokraatia head kombed. Ta kirjutas selle kohe, kui oli New Yorki saabunud, vabandades, et laev hilineb – nagu oleks see tema süü, vaene mees – ja avaldades kahetsust ebamugavuse pärast, mida mina pidin kogema tema auks korraldatud vastuvõtul. Aga ma ei saa midagi parata, ma tunnen, et asjalood on kujunenud äärmiselt soodsaks. Te näete teineteist esmakordselt siis, kui piiskop teid mehe ja naisena paari paneb.”

      Virginia ei vastanud ning hetke pärast jätkas proua Clay:

      “Ilus päev! Päike paistab ja ma hakkan juba kahetsema, et ma ei korraldanud laulatust Püha Tooma katedraalis. Aga külalistetuba näeb kaunis välja, nii et hakka nüüd parem üles tõusma, Virginia. Sa ei taha ju oma abielu alustada, lastes oma abikaasal oodata. Miski ei ärrita üht meest rohkem.”

      “Mul on tunne, et ma olen haige,” oigas Virginia.

      “See on närvidest, kallis, ja sa tead seda hästi. Joo piim ära ja hiljem, hetk enne tseremooniat, jood sa klaasi šampanjat.”

      “Ma ei taha mingit šampanjat,” protesteeris Virginia. “See on hapu maitsega ja tekitab mul seedehäireid.”

      “Tead, sul on midagi vaja. Mida arst sul käskiski võtta?”

      Virginia ei vastanud. Ta teadis, et mida iganes arst ka ette kirjutas, tühistas ema selle, kuna ta arvas ise paremini teadvat, kuidas haige enesetunnet stimuleerida või ergutada.

      “Joo kohvi,” käskis proua Clay. “Ma lasen kannutäie tuua. Ma olen kindel, et mina küll seda hommikut ilma tosina tassitäieta üle ei ela.”

      Kui kohv saabus, valas ta Virginiale suure tassitäie välja ning lisas mitu lusikatäit suhkrut.

      “Suhkur annab energiat,” ütles ta säravalt. “Minu arvates annab kohv inimesele tõelise tõuke!”

      “See ajab mul südame puperdama,” kostis Virginia tusaselt. “Ausalt, ema, täna jätaksin ma parem kohvi joomata.”

      “Jumala pärast, Virginia, kas sa pead ikka vaidlema?” ütles proua Clay nõudlikult. “Joo see ära ja tee nagu kästakse. Mina tean ju ometi, mis on sulle parim. Nüüd vanni ja teenijad sätivad kõik su riided voodile valmis. Ma olen kindel, et viimasel minutil on vaja midagi kohendada ja ma ei taha rabistada. Sa pead olema valmis ja ootamas juba enne, kui ma all külalisi tervitan.”

      Lihtsam oli alluda kui vastu vaielda. Virginia läks kuuma vanni ja tundis sealt väljudes sellist peapööritust, et pidi peaaegu viis minutit vannitoas toolil istuma, enne kui ta suutis enese kuivatamise lõpetada.

      Siis saabus juuksur. Loor sätiti talle pähe, nagu Virginia üllatuseta märkas, koos tohutusuure teemanttiaaraga, mis oli nii suur ja nii uhkete kividega, et talle tundus, et isegi tema pikka kasvu ema peas mõjuks see vulgaarse ja ülepingutatuna.

      Tema enese peas oli see katastroof.

      “Vaat seda nimetan mina krooniks – see tähendab, tiaaraks!” lausus proua Clay tuppa tulles ja teda rahulolevalt uurides. “Ära küsi mult, kui palju see maksis, sest sinu isa, kui ta veel elaks, vaene mees, saaks rabanduse. Ta ei uskunud iialgi, et raha tuleks paigutada juveelidesse. Talle meeldis, kui see tema sõrmeotste all liikus.”

      “See on väga võimas,” ütles Virginia vaevukuuldavalt.

      “See on minu pulmakink sulle, kallis,” ütles proua Clay. Ma arvasin, et see sulle meeldib. Ja tead mis? Proua Astor vastas kutsele laulatusele tulla! Ma mõtlesin, et miks ta küll ei vasta. Aga ta oli ära sõitnud. Ma arvasin, et ta ei suuda vastu panna kiusatusele siia tulla, et näha, missugune markii välja näeb. Ja ma võin sulle üht öelda, ta on liiga nägus, et üldse tiitlit vajada.”

      “Kas sa oled teda näinud?” küsis Virginia.

      “Kas ma olen teda näinud!” kordas proua Clay. “Ta käis siin kell pool kümme, vabandades pidevalt eilse õhtu pärast ja ta oli võluv, jah, nii võluv, igatpidi. Virginia, ma ütlen sulle, et sa oled kõige õnnelikum tüdruk, kes eales Ameerika Ühendriikide pinnal on kõndinud. Ma ei suutnud temaga vesteldes peletada mõtet, et kui ma oleksin kakskümmend viis aastat noorem, ei abielluks temaga mitte sina, vaid mina!”

      Proua Clay naeris, kuid Virginia huultel puudus vastunaeratus.

      “Kas sa andsid talle juba raha?” küsis ta.

      “Ära ole nii vulgaarne,” noomis proua Clay. “Ja kui sa tahad, et su abielu õnnestuks, ära maini mingil juhul seda raha oma mehele. Kui mul oleks vähegi mõistust olnud, poleks ma sulle sellest rääkinud. Aga näed sa, ma pole kunagi suutnud saladusi hoida ja lihtsalt lobisen kõik välja. Luba mulle, Virginia, et sa käitud nagu daam ning jätad kõik rahalised küsimused oma mehe lahendada.”

      “Mul pole selles loos valikut,” vastas Virginia. “Nagu sa hästi tead, jättis isa eestkosteõiguse minu raha eest sulle, ja kui ma abiellun, siis mu abikaasale, kuni ma saan kahekümne viieseks. Mul jääb vaid loota, et ehk see peen markii, kui ma teda hästi palun, annab mulle veidi taskuraha!”

      “Virginia, ma ei kannata, kui sa sellisel ebaviisakal sarkastilisel toonil räägid!” Proua Clay hääl kogus tuure. “Markii on üks kõige meeldivamaid ja kindlasti kõige ilusamaid noormehi, keda ma eales olen näinud. Kogu New York läheb tema pärast hulluks. Iga tüdruk kogu selles linnas kadestab sind. Käitu nüüd korralikult ja pea meeles, et sel tehingul on kaks külge. Ka tema oleks võib-olla tahtnud armuda!”

      Proua Clay lahkus ust paugutades toast. Virginia toetas pea kätele. Nagu alati, jäi ta emaga vaieldes kaotajaks. Aastaid oma mehega vaielnuna oli proua Clay omandanud nõksu, kuidas peale jääda, jättes vastuvaidlejad alati haavatuna maha.

      Kohv, mida ema teda jooma oli sundinud, ajas südame veelgi tugevamalt puperdama kui tavaliselt. See oli toonud põskedele õhetuse ning ta tundis äkitselt, et toas pole õhku, et ta ei suuda hingata.

      Ta palus teenijannal akna avada. Ilm oli õues pehme ja leebe. Kuni teda laulatuskleiti aidati pugeda, kahtles ta, kas tal jätkub jõudu kõndida oma onu käevangus läbi pika rahvast tulvil võõrastetoa.

      Lõpuks oli ta valmis. Valgetes Brüsseli pitsi ridades vahutav kleit oleks kena, arvas Virginia, kui see poleks nii kohutavalt suur. Hiigelsuure sätendava tiaara külge kinnitatud loor voogas mööda selga alla. Ja hetkeks tundis Virginia, et ta on nagu tavamõõtmetest väljakasvanud haldjas jõulupuul.

      Ta СКАЧАТЬ