Mõistatuslik süda. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      “Tädi Ella May, sa solvad mind!” hüüdis Virginia. “Mul on kõik need omadused, tõesti on. Lihtsalt mul ei ole kunagi lubatud neid kasutada. Anna mulle vaid võimalus. Ma ei vea sind alt, ma luban.”

      Tädi pöördus pliidi juurest kerge naeratusega huultel.

      “Väga hea, Virginia, ma räägin sulle oma plaanist. Aga hoia hinge kinni, sest see ei meeldi sulle.”

      “Mis see on?” küsis Virginia, tõstes lõua väikese otsusekindla liigutusega, mis oli tema puhul uus.

      “Sul tuleb minna Inglismaale!” sõnas tädi Ella May vaikselt, kuid kindlalt.

      Kolmas peatükk

      Virginia jalutas üle teki, et seista laeva ahtris ning vaadelda siledat sinist merd, mida häiris vaid kiiluvesi ja kaeblike karjetega alla sööstvad kajakad. Paljud inimesed vaatasid teda, kui ta ringi kõndis, armas sale tüdruk, imeliste peaaegu hõbedaste juustega, mis sätendasid kuldselt.

      Paljud mehed imetlesid teda ainiti, aga Virginia ei märganud neid. Ta oli sukeldunud sügavale mõtetesse, eksinud omaenese maailma.

      Tema tädil oli kulunud hulk aega ja vaidlemist, veenmaks teda, et Inglismaale minek on ainus võimalus.

      “Milline valik meil veel on?” küsis tädi Ella May. “Minu meelest tuleb kirjutada hertsogile, öelda talle, et sul on parem ja paluda tal siia sind vaatama tulla. Kas sa tahad seda?”

      Virginia väristas end.

      “Ei,” ütles ta, “ma ei suudaks tema siiatulekut taluda. Kõik need selgitused, üllatumine minu muutunud välimuse üle ja esmakordne kohtumine temaga advokaadibüroos oleks kuidagi nagu väljakannatamatu. Kas sa ei saa lihtsalt talle kirjutada, tädi Ella May, ja talle öelda, et ma tahan lahutust?”

      “Esiteks, ma ei usu, et ta sellega nõustub,” vastas tädi Ella May. “Saad aru, mu armas, ma tunnen Inglise aristokraate. Nad on väga uhked. Nad ei salli skandaale. On paljugi, mida meie oma Uus-Inglismaa südametunnistusega nimetaksime nende puhul amoraalsuseks, aga mehed hoiavad oma naistest kinni ja naised meestest, minnes läbi paksu ja vedela. Ükskõik kui suured vastuolud neil omavahel tekivad, avalikkuse ette ilmuvad nad ühtsete ja loomulikult väärikatena.”

      “Silmakirjalikkus!” kommenteeris Virginia põlastavalt.

      “Mingil määral küll,” nõustus tädi Ella May, “aga selles on siiski midagi kütkestavat.”

      “Kuidas sa seda kõike tead?” päris Virginia uudishimulikult.

      “Kui ma põetajaks hakkasin,” seletas tädi Ella May, “me olime üsna vaesed – isegi sinu isa –, kogu perekond, sain ühe väga kadestamisväärse tööotsa, härra Vanderbilti isikliku põetajana. Ta tundis kõiki ja käis igal pool. Ja ta viis mu endaga Inglismaale kaasa ja me peatusime kõigis sealsetes suursugustes majades, ka sinu omas.”

      “Minu!” hüüatas Virginia.

      “Jah, me peatusime Rylli lossis. Muidugi, sinu abikaasa, praegune hertsog, oli alles väike poiss – tegelikult ei mäleta ma isegi, et oleksin teda näinud –, aga tema isa oli suurepärane mees ja tema ema aristokraat, kuigi ta ei meeldinud mulle üldse.”

      “Kas sa rääkisid nendega?” küsis Virginia.

      Tädi Ella May naeris.

      “Loomulikult ei usaldanud ma seda teha,” ütles ta, “kuid ma nägin neid eemalt ja kuulsin neist. Mõnikord olin ma juures, kui nad vestlesid härra Vanderbiltiga ja see jättis mulle sügava mulje. Ma tahan, et sa ise näeksid, missugune on see eluviis, millest sa keeldud.”

      “Suudad sa mind sellistes oludes ette kujutada?” küsis Virginia kergelt naerdes.

      “Tegelikult suudan,” vastas tädi Ella May. “Sa oled väga ilus tüdruk, Virginia ja inglased hindavad ilu – eriti ilusat hertsoginnat.”

      “No see on küll üks asi, mida nad minu kohta kunagi teada ei saa,” kuulutas Virginia. “Ma olen sinu ideega päri, tädi Ella May, aga vaid juhul, kui ma lähen vale nimega, nii et mitte keegi ei saa teada, kes ma olen.”

      “Sa oled vist liiga palju romaane lugenud,” ütles tädi naeratades, “aga see tundub mulle kõige põnevama seiklusena. Sa asud teele tundmatuna, tundmatusse. Mitte keegi ei tunne sind ära, sest nad ei ole sind enne näinud. Hertsog nägi paksu monstrumit, kel oli sinu nimi, kuid miks peaks ta sind siduma saleda kauni tüdrukuga, kes ei külasta Rylli lossi eesmärgiga tema abikaasaks saada?”

      “Kellena sa soovitad mul esineda?” küsis Virginia. “Tähendab, juhul kui ma sinu üpris metsiku ja hullumeelse soovitusega nõustun.”

      “Mul on kõik läbi mõeldud,” ütles tädi Ella May usalduslikult. “Sa rääkisid mulle ise, et oled huvitatud ajaloost. Niisiis, kui ma vastan sellele viimasele hertsogi kirjale, palun ma temalt suurt teenet. Ta ei saa niisama lihtsalt keelduda, teades, et ma hoolitsen tema oletatavalt ikka veel teadvusetu naise eest. Ma ütlen, et mul on sõber, noor tüdruk, kes õpib Inglismaa ajalugu, ja ma küsin, kas ta lubaks oma armulikkuses tulla tal Rylli lossi ja tegelda sealses suurejoonelises raamatukogus uurimistööga.”

      “Kas see on tõesti nii suurejooneline?” päris Virginia.

      “Ma nägin seda vaid üks kord,” vastas tädi Ella May, “kui härra Vanderbilt saatis mu alumiselt korruselt üht raamatut tooma. Aga see oli hämmastav. Ma ütlesin sageli oma mehele, kes armastas raamatuid: “Kui sa vaid saaksid näha Rylli lossi raamatukogu. See on täiesti uskumatu.””

      “Kas sa arvad, et hertsog nõustub selle ettepanekuga?” küsis Virginia. “Kui oletada, et ta ei taha lossi veel üht inimest juurde?”

      Tädi Ella May heitis pea kuklasse ja naeris.

      “Kullake, ta ei märkakski, kui ma talle kas või terve rügemendi saadaksin. Rylli loss on tohutu suur. Seal on kindlasti sadu kui mitte tuhandeid töötajaid, majas sees, tallides, põldudel ja metsades. Neil on isegi oma õllekoda ja puutöökoda. Ma mäletan, kui sõidutasin härra Vanderbilti seda vaatama, sest see huvitas teda väga.”

      “Kas ta ei saanud kõndida?” küsis Virginia.

      “Oh ei! Ta oli väga vana mees, kui ta mu teenistusse võttis,” vastas tädi Ella May, “ja ta valis minu suure hulga kandidaatide hulgast, sest ma olin noor. “Mulle meeldib, kui mu ümber on noored inimesed,” ütles ta ikka, “nad annavad mulle osa oma noorusest.””

      Tädi Ella May ohkas vaikselt, nagu igatseks ta pooleldi taga neid möödunud päevi. Siis jätkas ta:

      “Mitte miski, mida sa Ameerikas oled näinud, ei valmista sind ette Inglismaa jaoks. Kuid püüa selles suhtes eelarvamustest vaba olla. Sel on omad head omadused nii nagu halvadki ja sa näed kogu ühiskondliku elu väljanäitust, mis pole küll kuigi tõene, ent on võluv.”

      “Räägi veel,” õhutas Virginia. “Kas sa käisid pidudel ka?”

      “Ei, loomulikult mitte,” vastas tädi Ella May. “Ma olin vaid põetaja, kellele vaadati peaaegu nagu teenijale – kõrgemat sorti teenijale, kuid siiski teenijale. Sellegipoolest, kuna mul puudus eneseväärikus, piilusin ma koos majapersonaliga üle trepikäsipuude, kui õhtusöögile saabusid Walesi prints СКАЧАТЬ