Sinisilmne nõid. Barbara Cartland
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Sinisilmne nõid - Barbara Cartland страница 6

Название: Sinisilmne nõid

Автор: Barbara Cartland

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежные любовные романы

Серия:

isbn: 9789949205509

isbn:

СКАЧАТЬ raputas pead.

      “Mind juba kostitati suure, oletatavasti Tahiti moodi valmistatud banketiga, kus aga kahtlemata domineerisid prantsuse ja inglise vaim ning mis paraku toimus Briti poolel!”

      Näitleja naeris.

      “Ja kuidas etendus oli, milord?”

      “Pisut amatöörlik,” vastas markii, “kuid mida neitsitelt ikka oodata?”

      “Kui nad seda vaid oleksid!” poetas Hester sarkastiliselt vahele. “Ma ei usaldaks Charlotte Hayesit karvavõrdki! Ta püüab ilmselgelt võistelda proua Fawklandiga, kes avas Aurora, Floora ja Saladuse Templid.”

      “Ma pole nii eksootilisi naudinguid proovinudki,” nentis härra Merridon, “kuid härra Sheridan ütles, et Floora Templis on päris lõbus.”

      “Seal hoiab proua Fawkland vanemaid, väljaõpetatud ja kogenumaid tüdrukuid,” selgitas Hester.

      Markii ilme väljendas igavust.

      Ta oli kuulnud oma sõpru ülistamas uusima lõbumaja omadusi, mis vähemalt näisid viitavat bordellile.

      Aurora Tempel pakkus väga noori tütarlapsi. Floora Templis olid vanemad tüdrukud ja Saladuse Tempel pidi olema eksootiline ehk, nagu markii arvas, pahele meelitav.

      See oli koht, mis ei pakuks talle kunagi huvi. Kuid praegu Ridge’i lossi külastamisele mõeldes meenus markiile, et keegi oli klubis talle maininud, et Caspar Trydell on Saladuse Templi püsiklient.

      Vahuveini rüübates täheldas markii, et söögiruumis oli mõrkjas lõhn veelgi tugevam kui hallis.

      Ta vaatas, mida Hester ja tema kaaslane sõid, ja taipas, et tegu oli seajalgadega, toiduga, mis oli temas alati vastumeelsust tekitanud.

      Nagu markii mõtteid aimates ütles Hester:

      “Andestage, milord, kui mu menüü valik teid riivab, kuid Frankil ja minul on selles suhtes ühine maitse, samuti meeldib meile angerjasupp, millega me oma õhtusööki alustasime.”

      See oli teine toit, mis markiis vastikust tekitas.

      Ta oli angerjaid näinud liigagi sageli pärast nende püüki Thamesist, kui neid müüdi mereandide lettidel kaldapealsel ja all dokkide juures.

      Nad meenutasid talle madusid, keda ta kartis juba lapsest saadik, mil rästik salvas metsavahti, kellega ta jahile oli läinud.

      Markii polnud kunagi unustanud mehe kohkumist, mis hiljem oli läinud üle surmaheitluseks, ja tema elu oli rippunud nädal aega juuksekarva otsas.

      Maod ja angerjad seostusid markiil kõigega, mis oli ebameeldiv ja vajas vältimist. Järsku avastas ta, et tal pole enam mingit soovi Hesteri juurde kauemaks jääda.

      Frank Merridon oli juba taibanud, et talle anti märku lahkuda, ja tõusis rutakalt veiniklaasi tühjendades püsti.

      “Pean koju minema,” ütles ta. “Mul on homme hommikul proov.”

      Hester saatis talle vabandava pilgu.

      Härra Merridon oli teatris tähtis tegelane ja Hester ei tahtnud teda solvata. Sama ajal oli üsna ilmne, et Frank Merridon oli markii ilmudes üleliigseks muutunud.

      Markii oli samuti püsti tõusnud.

      “Ka mina pean hommikul vara teele asuma,” nentis ta, “ja seega palun teid, et lõpetaksite oma õhtusöögi, mida ma jätan teid rahumeeli tegema.”

      “Ei, ei! Te ei tohi lahkuda!” keelas Hester kiiresti.

      Markii läks ukse poole ja Hester järgnes talle, pannes käe mehe käsivarrele, et talle otsa vaadata.

      “Palun jääge,” palus Hester.

      “Tulin teile, Hester, vaid ütlema, et pean homme varahommikul Londonist lahkuma,” lausus markii. “Jään ära umbes nädalaks.”

      “Te sõidate minema? See on väga ootamatu!”

      “Mul on ühes oma valduses mõni tähtis asi ajada,” ütles markii. “Andestage, et katkestasin teie niivõrd meeldiva olengu. See oli minust mõtlematu, kuid loodetavasti te mõistate.”

      Rääkides hoidis markii kätt suu ees, ja need, kes teda hästi tundsid, võinuksid Hesterit hoiatada, et ülimalt viisakas markii oli kõige ohtlikum.

      Markii astus mööda kitsast hallipõrandat, Hester ärevalt tema järel.

      “Kas te ei võiks ainult natukeseks jääda?” küsis Hester, kui nad olid söögitoa kuuldekaugusest välja jõudnud. “Ma tahan teid, nagu te väga hästi teate! Ma tahan, et te minu juurde jääksite!”

      “Mõni teine kord,” ütles markii enesekindlalt.

      Kui ta avas välisukse, paiskus talle vastu soe ööõhk, mis päästis ta sealiha lõhnast.

      Markii hingas sügavalt sisse.

      “Jumalaga, Hester!” lausus ta ja siirdus mööda kõnniteed tõlla juurde.

      Hester ei mõistnud markiile lehvitades, et see oli tõepoolest jumalagajätt!

      Teine peatükk

      Järgmisel hommikul asus markii Berkeley Square’ilt heatujuliselt teele.

      Ta oli maganud hästi. See, et enamik tema kodakondsetest oli kogu öö üleval olnud, talle korda ei läinud.

      Kutsar oli saatnud koidikul hoburakendi koos nelja tallipoisiga teele, et nad valmistuksid Chelmsfordis markii hobuseid vahetama.

      Markii sõi tugeva eine ja jõi mitte brändit ega õlut, nagu tegid paljud tema kaasaegsed, vaid kohvi.

      Kohv oli Londonis väga populaarseks muutunud ja pidevalt avati uusi kohvikuid, et rahuldada nõudlust nende järele.

      Kohv oli tõrjunud peente daamide hulgas moejoogi kohalt välja tee, mis sundis paljusid vanemaid mehi väitma, et härrasmehele on hommikul õige jook õlu või brändi.

      Ent markii oli alati üritanud end heas füüsilises vormis hoida.

      Vähemalt kolm kuni neli korda nädalas vehkles ta osavate vehklejatega, ta käis Picadillys härra Jacksoni juures poksimas ja erakordselt sageli ratsutamas, mis tegi ta keha niivõrd tugevaks, et ta oli rätsepatele tõsiseks kirstunaelaks.

      Ehkki markii oli kahtlemata üks kõige elegantsematest ja paremini riietatud Walesi printsi ümbritsevatest moenarridest – keigar Brummel oli teda sageli eeskujuks toonud –, teadis üksnes ta rätsep, kui keeruline oli lihastest lainetavat keha liibuvate ja maitsekate rõivastega riietada.

      Moes oli näida loiuna ja riided pidid vastavalt Brummeli korraldustele täiuslikult istuma, torkamata liialt silma.

      See, et markii riietus vastas märkimisväärselt sellele nõudele, oli tingitud asjaolust, et ehkki ta soovis kogu oma varustuses jõuda täiuslikkusele nii lähedale kui võimalik, köitsid tema meeli hulga tähtsamad asjad kui välimus.

      Sellele vaatamata oli raske ette kujutada elegantsemat, nägusamat, vastupandamatumat СКАЧАТЬ