100 valitud novelli. 4. raamat. O. Henry

Чтение книги онлайн.

      “Täpselt!” hüüatasin. “Sellest saan ma aru. Sinu kuulsuse otsimise juured on sügaval patriotismi pinnases. Kuid ma ei taipa,” jätkasin, “miks Willie Robbins, kelle kojujäänud sugulased on heal järjel, ning kes oli nii vagur ja tähelepandamatu, et ei märganud isegi koort kassi vurrudel, ilmutab huvi lahingukuulsuse vastu ja suurustleb oma vahvusega. Tüdruk, kes paistis selle põhjuseks olevat, abiellus teisega. Arvan,” sõnasin, “et tema puhul on tegemist lihtsalt ambitsioonikusega. Võib-olla tahab ta, et ta auavaldustega maha maetaks. Muu see olla ei saa.”

      Ma ei hakka Willie sangaritegusid üksikasjaliselt kirjeldama, kuid päris kindlasti oli ta sama hea kui iga teinegi kangelane. Ta lihtsalt veetis suurema osa ajast anudes põlvili kaptenit, et too saadaks ta lootusetule tormijooksule või ohtlikele luureoperatsioonidele. Iga lahingu ajal oli ta esimene, kes don Alfonsodega käsitsivõitlusse astus. Ta sai kolm-neli kuuli keha eri piirkondadesse. Kord võttis ta kaheksa mehega terve kompanii hispaanlasi vangi. Ta hoidis kapten Floydi pidevalt töös peakorterisse saadetavate raportite kirjutamisega, milles kirjeldati tema vaprust, ja ta kogus medaleid kõikvõimalikel aladel, olgu see siis sangarlikkus, täpsuslaskmine, vaprus, oskuslik taktika, ülemustele täielik kuuletumine või miski muu, mis näis sõjadepartemangu kolmanda sekretäri silmis heana.