100 valitud novelli. 4. raamat. O. Henry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on enamat väärt,” ütlesin mina, korrates Goodloe lemmikfraasi.

      “Kas saab olla midagi paremat,” küsis Goodloe, “kui elu peenes klassikute, õppimise ja kultuuri keskkonnas? Oled tihti haridust halvustanud. Kuid lihtsate matemaatika põhitõdede ignoreerimine sundis sind asjatult vaeva nägema. Kui kaua oleks sinu arust aarde leidmiseks aega kulunud, kui minu teadmised poleks sulle viga kätte näidanud?”

      “Kõigepealt võtame ette need mäed teisel pool jõge,” laususin mina. “Näis, kas leiame midagi või mitte. Olen seniajani su hälbe suhtes umbusklik. Olen üles kasvanud usus, et magnetnõel näitab otse poolusele.”

      Hommik oli soe ja päikesepaisteline. Tõusime vara ja sõime hommikust. Goodloe oli loodusest lummatud. Sel ajal, kui ma peekonit praadisin, tsiteeris ta Keatsi – või oli see Kelly või Shelley. Kavatsesime kohe pärast hommikusööki minna üle jõe, mis siinkandis polnud muud kui sügav oja, ja uurida teiselt kaldalt paistvaid teravatipulisi seedritihnikuga kaetud mägesid.

      “Vana hea ulysseslane,” sõnas Goodloe mulle õlale lüües ajal, kui meie plekk-kausse pesin. “Näita mulle ükskord ometi seda imedokumenti. Usun, et seal on kirjas ka juhised, kustkohast täpselt ronimist alustada. Ma pole ühtki kandesadulat näinud. Milline see välja näeb, Jim?”

      “Üks null kultuuri kahjuks,” sõnasin mina. “Tunnen selle ära, kui näen.”

      Goodloe vaatas samal ajal vana Rundle'i dokumenti ja pistis äkki kõige harimatumal moel vanduma.

      “Tule siia,” käskis ta paberit vastu päikesevalgust hoides. “Vaata seda,” ütles ta millelegi sõrmega näidates.

      Sinisel paberil oli näha midagi, mida ma varem tähele polnud pannud. Need olid valged tähed ja numbrid, mis andsid kokku “Malvern, 1898”.

      “Mis sellega siis on?” küsisin.

      “See on vesimärk,” sõnas Goodloe. “Paber on tehtud 1898. aastal, kiri aga dateeritud 1863. See on ilmne võltsing.”

      “Oh, ma ei tea,” ütlesin mina. “Rundle'id on usaldatavad lihtsad, harimatud maainimesed. Võib-olla tahtsid paberitootjad kelmust teha.”

      Seepeale läks Goodloe Banks nii vihaseks kui ta haritus lubas. Ta võttis prillid eest ning jõllitas mulle otsa.

      “Olen korduvalt öelnud, et oled narr,” ütles ta. “Lased maamatsil end lolliks teha. Ja mind siia vedades tegid ka minu lolliks.”

      “Kuidas ma sind lolliks tegin?” küsisin mina.

      “Sinu võhiklikkus on hämmastav,” sõnas Goodloe. “Kaks korda avastasin su plaanides mõra, mida küllaldase kooliharidusega oleks saanud vältida. Minu aeg,” jätkas ta, “on liiga väärtuslik selleks, et kulutada seda tühja tuule tagaajamiseks. Mina pesen sellest oma käed puhtaks.”

      Tõusin ja osutasin suure, äsjapestud tinalusikaga tema poole.

      “Goodloe Banks,” ütlesin, “ma ei hooli krossivõrdki su haridusest. Ma pole seda kellegi juures hästi taluda suutnud, kuid sinu ees salgasin end maha. Mida õpitu on sulle andnud? Haridus on sulle ainult õnnetuseks, sest tüütab su sõpru. Mine põrgusse koos oma vesimärkide ja hälvetega! Mul on nendest kama. Need ei pane mind otsimisest loobuma.”

      Osutasin lusikaga jõe teisel kaldal seisvale madalale mäele, millel oli kandesadula kuju.

      “Lähen sellele mäele,” jätkasin, “ja otsin kadunud varandust.

      Otsusta kohe, kas tuled või mitte. Kui eelistad lasta vesimärgil ja hälbel end eesmärgist kõrvale kallutada, pole sul seiklejahinge. Otsusta.”

      Jõeäärselt teelt tõusis valge tolmupilv. Seda tekitas Hesperus-Choco postivanker. Goodloe viipas, et see peatuks.

      “Mina end enam lolliks teha ei lase,” lausus ta kibestunult.

      “Ainult narr usub pärast kõike, mis on selgunud, seda paberit.

      Sina oled alati narr olnud, Jim. Jätan sind siis su saatusega omavahele.”

      Goodloe korjas isikliku vara kokku, ronis postivankrisse, kohendas närviliselt prille ja kadus tolmupilve.

      Kui olin nõud pesnud ja hobused uuele rohulapile köide pannud, kahlasin läbi jõe ja rühkisin aeglaselt läbi seedripadriku kandesadulakujulise mäe tipu poole.

      Oli imeilus juunipäev. Ma pole kunagi elus nii palju linde, liblikaid, kiile, rohutirtse ning muid tiivulisi ja roomavaid elukaid õhus ega maapinnal näinud.

      Uurisin kandesadulakujulise mäe jalamist tipuni põhjalikult läbi. Ma ei leidnud ühtki märki, mis osutanuks peidetud varandusele. Ei ühtki kivikuhja, valgeid märke puudel, ei ühtki nähtavat tõendit, et vana Rundle'i dokumendis kirjas olevad kolm miljonit dollarit on üldse olemas.

      Jahedal pärastlõunal lõpetasin otsingud ning hakkasin mäetipust alla laskuma. Äkki sattusin keset seedritihnikut asuvale ilusale rohelisele orule, kus voolas Alamito jõkke suubuv ojake.

      ***

      Ringi vaadates nägin sagris habeme ja sassis juustega hullu, kes ennastunustavalt pidas jahti suurele säravate tiibadega liblikale.

      “Võib-olla on ta vaimuhaiglast põgenenud,” mõtlesin ja imestasin, kuidas tal oli õnnestunud õpetatud professoritest nii kaugele pakku pääseda.

      Astusin paar sammu edasi ja nägin, et väikese oja kaldal on metsviinapuuga varjatud onn. Ja selle ees oleval väikesel välul korjas May Martha Mangum põllulilli.

      Neiu ajas end sirgu ja vaatas mulle otsa. See oli esimene kord, kui nägin ta uue pianiino valgete klahvide värvi näol puna. Läksin sõna lausumata tema juurde. Neiu korjatud põllulilled pudenesid aeglaselt ta sõrmede vahelt murule.

      “Teadsin, et sa tuled, Jim,” ütles ta veendunult. “Papa ei lubanud mul kirjutada, kuid teadsin, et tuled.”

      Järgnevat võid juba isegi aimata – teisel pool jõge ootasid mind vanker ja hobused.

      Olen tihti mõelnud, mis kasu on mehel heast haridusest, kui ta ei oska seda enda huvides kasutada. Kui kogu kasu, mis see omanikule toob, läheb teisele, mis siis talle endale jääb?

      Mis May Martha Mangumisse puutub, siis elab ta nüüd minuga. Meil on tammesalus kaheksatoaline maja, pianiino ja grammofon ning alustuseks maja lähedal karjamaal kolme tuhande pealine kari.

      Ja õhtul koju tulles avastan ma alati, et mu piip ja tuhvlid on pandud kohta, kust neid on võimatu üles leida.

      Kuid kes sellest hoolib? Kes hoolib, kes hoolib?

      VÕIDUHETK

      BEN Granger oli kahekümne viie aastane sõjaveteran, mis lubab oletada, et sõja lõpust polnud palju aega möödas. Ühtlasi oli ta Cadizi – väikese linnakese, milles lakkamatult lõõtsusid Mexico lahelt puhuvad tuuled – suurima poe omanik ja postiülem.

      Ben aitas hispaanlasi nende Suur-Antillides asuvatest kantsidest välja peksta ja pärast seda marssis alamkapralina maailma teises otsas filipiinlaste vabaõhukolledžite lõõmavate pingiridade vahel edasi-tagasi. Nüüd, kui ta tääk oli kulunud õhukeseks nagu juustuviil ja tal oli kaprali auaste, kutsus ta sõbrad ja sõjakaaslased СКАЧАТЬ