100 valitud novelli. 4. raamat. O. Henry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Meie jaoks oli sõda nali ning hispaanlased ei huvitanud meid mitte üks põrm. Ma pole kunagi näinud seda teisiti kui janti, mitte tõelist võitlust, kus San Augustine'i Laskurid peavad tähelippu kõrgel hoidma. Ja süüdlased – väikesed senjoorid – ei saanud piisavalt palka, et panna nad hoolima, kas on nad patrioodid või äraandjad. Aeg-ajalt sai keegi surma. Minu arvates oli see elu raiskamine. Kord, kui ma New Yorgis Coney Islandil käisin, lendas üks neist värgindustest, mis kihutas üles-alla rööbastel, mida nimetatakse vist ameerika raudteeks, välja ja pruuni pintsakuga mees sai surma. Alati, kui hispaanlased mõne meie mehe maha lasksid, tuli see mulle meelde ning tolle mehe surm tundus mulle sama ebavajaliku ja kahetsusväärsena kui toonane.

      Kuid olen teemast kõrvale kaldunud – pidin ju rääkima Willie Robbinsist.

      Niisiis tegi ta kõik, et verd valada, loorbereid lõigata, oma ambitsioone ellu viia, medaleid ja kiituskirju kokku ahmida ning püüdis igal muul võimalikul moel sõjalist kuulsust saavutada. Näis, et ta ei karda ühtki militaarse ohu liiki, olgu need siis hispaanlased, kahurikuulid, konserv-veiseliha, püssirohi või onupojapoliitika. Ta läks tükkis oma kahkjate juuste ja sinisilmadega üha edasi ja neelas hispaanlasi nagu paberis küpsetatud sardiine. Ei sõda ega kuulujutud sõjast paistnud teda erutavat. Ta talus muutumatu meelerahuga vahipostil seismist, moskiitosid, lageda taeva all ööbimist, tulevahetusi ja laevakuivikuid. Peale Teemandi-Jacki ja Venemaa keisrinna Katariina pole ajaloos ühtki teist blondi, kes oleks temaga võrreldav.

      Mäletan, et kord hiilis meile suhkruroopõllust ligi väike salk hispaanlasi ja laskis Bob Turneri, meie kompanii esimese seersandi, maha ajal, kui me lõunat sõime. Nagu armeeseadustik ette näeb, võtsime ritta, saluteerisime vaenlasele, laadisime püssid, ja laskusime ühele põlvele ja andsime tuld.

      See polnud teksaslaste viis vaenlastega arveid õiendada, kuid olles regulaararmee tähtis lisand ja osa, kohandasid San Augustine'i Laskurid end üldiste nõudmistega.

      Sel ajal, kui me oma Uptoni taktikaga, mis on kirjas leheküljel viiskümmend seitse, välja tulime, lugesime paar korda “üks-kakskolm, üks-kaks-kolm” ja võtsime oma vintpüssidest tühjad padrunikestad välja, irvitasid hispaanlased korduvalt, keerasid endile plotskid, panid need põlema ja jalutasid põlglikult minema.

      Läksin otsejoones kapten Floydi juurde ja ütlesin: “Sam, minu arvates pole sõda aus mäng. Tead sama hästi kui minagi, et Bob Turner oli üks tublimaid mehi, kes on jala üle sadulaharja visanud, ja nüüd on nende Washingtoni niiditõmbajate kätetööna tema kell seisma jäänud. Ta on nii poliitilises kui otseses mõttes surnud. See pole õiglane. Miks seda sõda ükskord ära ei lõpetata? Kui nad seal Washingtonis tahavad, et Hispaania lüüa saaks, miks ei saada nad San Augustine'i Laskureid, Joe Seely Ratsarügementi ja vagunitäit Lääne-Texase asešerife otse nende vastu ega lase neid maamunalt pühkida? Ma pole kunagi,” jätkasin, “lord Chesterfieldi ringireeglitest suuremat hoolinud. Annan lahkumisavalduse sisse ja lähen koju, enne kui selles sõjas haavata saan. Kui leiad kellegi minu asemele, Sam,” sõnasin, “lõpetaksin järgmisest esmaspäevast teenistuse. Ma ei taha töötada armees, kes ei anna enda aitamiseks ühtki võimalust. Unusta mu palk,” ütlesin, “las riigi varaamet hoiab selle endale.”

      “Ben,” ütles mulle kapten, “sinu arvamus ja hinnang sõjataktikale, parlamendile, patriotismile, vägede paiknemisele ja demokraatiale on igati õige. Kuid mina näen rahvusvaheliste tülide lahendamise süsteemi veidi laiemalt ja eetikat, mis vabandab verevalamist, veidi sügavamalt kui sina. Kui otsustad endale kindlaks jääda, võid järgmisel esmaspäeval oma lahkumisavalduse mulle tuua. Kuid tea, et niipea kui oled seda teinud,” jätkas Sam, “käsin kapralil ta valveosal sind järsu jõekalda alla viia ja lasta sinusse nii palju tina, et sellest piisaks õhulaeva ballastiks. Olen selle kompanii kapten ning vandunud truudust Ühinenud Osariikidele, hoolimata nende piirkondlikust, ajaloolisest või seadusandlikust eripärast. Ega sul tubakat juhtu olema?” küsis ta. “Minu oma sai täna hommikul jõge ületades märjaks.”

      “Põhjus, miks ma sellest jutuajamisest räägin, on see, et Willie Robbins juhtus juures olema ja kuulis seda kõnelust pealt. Mina olin siis teine seersant ja tema reamees, kuid meie, teksaslaste ja kauboide seas, ei valitsenud kunagi selline alluvusvahekordade piinlik järgimine kui regulaararmees. Me ei kõnetanud oma kaptenit kunagi teistmoodi kui Sam. Ainult kindralmajorite ja admiralide juuresolekul järgisime distsipliini.

      Willie Robbins võttis sõna ja pöördus minu poole teraval toonil, mis ei sobinud kokku ta heleda pea ja tollase auastmega.

      “Selliste mõtete avaldamise eest peaks sind maha laskma, Ben. Mees, kes oma maa eest ei võitle, on hullem kui hobusevaras. Kui mina oleksin kapten, paneksin su kolmekümneks päevaks peavahti veiseliha ja tamale peale. Sõda,” jätkas ta, “on hiilgav ja kuulsust toov. Ma ei teadnud varem, et oled argpüks.”

      “Ma pole seda,” sõnasin mina. “Kui oleksin, annaksin su marmorvalgele laubale veidi jumet. Halastan sulle,” laususin, “nagu ka hispaanlastele, sest miskipärast olete te mulle alati seent meenutanud. Mis õigusega sa, väike leedi Shalott, käpardlik kotiljonitantsija, kõdumuldvormis valatud klaaskuju, Saksa Alpides uue aasta eelseks ostubuumiks valmistatud männisõdur, minuga sel kombel räägid? Kuulusime kunagi samasse seltskonnakihti,” jätkasin, “ja talusin sind, kuna näisid mulle vagura ja ebakindla tallekesena. Ma ei mõista, millest see huvi rüütellikkuse ja mõrva vastu. Su iseloom on teinud saja kaheksakümne kraadise pöörde. Ütle, miks?”

      “Sa ei mõistaks seda, Ben,” ütles Willie, naeratas üleolevalt ja tahtis lahkuda.

      “Pea kinni!” karjusin ma tal khakivärvi sineli hõlmast kinni haarates. “Ajasid mu marru ja seda hoolimata ükskõiksusest, millega ma sinusse alati olen suhtunud. Tahad iga hinna eest kangelaseks saada ja usun, et tean põhjust. Teed seda seepärast, et oled kas nupust nikastanud või loodad sellega mõnele tüdrukule muljet avaldada. Kui põhjus on tüdrukus, siis on mul midagi, mida peaksid nägema.”

      Kui ma vihast hullunud poleks olnud, ei oleks ma seda kunagi teinud. Tõmbasin põuetaskust San Augustine'i kohaliku lehe ja näitasin talle üht kuulutust. See teatas, et Myra Allison ja Joe Granberry abiellusid.

      Willie naeris ja nägin ta näost, et see teda põrmugi ei puuduta.

      “Oh,” sõnas ta, “kõik teadsid, et ükskord see juhtub. Kuulsin sellest juba nädal aega tagasi.” Ja ta hakkas uuesti naerma.

      “Heakene küll,” sõnasin mina. “Kuid ütle siis, mis see on, mis kihutab sind kuulsuse särava vikerkaare poole? Loodad sa presidendiks saada või oled enesetapjate klubi liige?”

      Nüüd segas kapten Sam vahele.

      “Härrased, lõpetage lõugade lõksutamine ja minge tagasi oma majutuskohta,” sõnas ta, “või muidu saadan teid peavahti. Kõtt! teie mõlemad! Enne kui lähete – ega teil ei juhtu näputäit närimistubakat olema?”

      “Juba läksime, Sam,” sõnasin mina. “Õhtusöögi aeg on niikuinii käes. Kuid mida sa meie jutust arvad? Olen märganud, et oskad üpris hästi kasutada haardekonkse ja klammerduda Kuulsuse õhupalli külge. Milleks üldse ambitsioonid? Mis paneb meest päev päeva järel eluga riskima? Kas tead midagi, millega ta vaev lõpuks tasutud saab? Mina tahan koju,” jätkasin ma. “Mind ei huvita karvavõrdki, kas Kuuba vajub põhja või jääb veepinnale ning ma ei anna isegi piibutäit jänesejunni tubakat selle eest, et näha kuninganna Sophia Christinat või Charlie Culbersonit seda muinasjutusaart valitsemas. Ja ma ei taha oma nime näha üheski teises nimekirjas kui ellujäänute omas. Kuid olen tähele pannud, et sina, Sam,” laususin, “otsid mõnikord kahurikuulide alt kihisevat kuulsust. Ütle, miks sa seda teed? Mis sunnib sind kangelastegudele? On põhjus ambitsioonides, äris või mõnes kojujäänud tedretähnilises Phoebes?”

      “Ben,” СКАЧАТЬ