Äikese varjud. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja õdedest kõige paremal järjel ja kõige rikkam ning enda arvates ka kõige targem. Arvas seda tänapäevani. Aga praegu oli vanem õde kaugel Ameerikamaal ja nüüd oli tema kord end ülemana tunda. Ta oli seda ära teeninud, arvas ta ise.

      „Kas tahate, et näitan teile kohe maja, või istume enne ja võtame klaasikese šerrit?”

      „Vaataks heameelega majas ringi!” arvas Greta.

      Ja siis nad kõndisid maja kõik kolm korrust läbi ja Alla avas iga ukse, et külalised tema pansionist täieliku ülevaate saaksid. „Minu pansionist,” rõhutas ta seda siis, kui kõneles emakeeles. Saksa keeles kasutas ta siiski mitmuse vormi, et Hansile meele järgi olla. Tema ju teadis, kuidas meestega tuli ümber käia.

      Alumisel korrusel oli kaks söögisaali, nii oli kadunud ämm neid ikka nimetanud. Väiksemas serveeriti külalistele hommikusööki, ja suuremat suure tammelauaga ruumi, kasutati siis, kui juhtus palju külalisi olema ja muidugi ka perekonna vastuvõttudeks. Tänagi oli laud juba külaliste ootel kaetud. Veel oli alumisel korrusel massiivse mööbliga ämma tuba, mida Alla oleks tahtnud küll mööblist tühjaks tõsta, kuid nii Ene kui ka Hansi olid selle vastu. Nii seisiski see kasutult nagu mõni muuseumieksponaat ja nii seda Alla nüüd teistele ka tutvustas. Siis tõusid nad mööda vaibastatud treppi teisele korrusele. Seal olid pansionikülaliste toad, ka neid tahtis Alla sugulastele näidata ning nii koputas ta igale uksele, ja kes juhtus toas olema, neile seletas ta ära, et sugulased Eestimaalt tulid külla ja tahtsid kõik tema toad üle vaadata. Ka Ene tuba asus seal, see oli nurgapoolne, kõige suurem tuba.

      Kolmandat korrust näitas Alla erilise rõõmuga. Siin olid tema ja Hansi privaatruumid. Oma magamistuba ja vannituba näidates säras ta samuti kui kunagi hästi kordaläinud esietendusel. Ta oli kindel, selliseid ruume ei olnud kallid sugulased veel kunagi näinud ja seda nad ka ahhetamise saatel ütlesid. Alla ise oli õnne tipul.

      Kui nad lõpuks salongis tagasi olid, laskuti mugavatesse tugitoolidesse ja majaperemees pakkus klaasikest šerrit.

      „Rääkige nüüd ometi oma elust-olust! Tahan kõike kuulda, sest ega te kirjades ju kõigest pole tohtinud kirjutada.”

      „Las nad ikka natuke toibuvad, ära käi kohe peale,” tegi Ene emale märkuse.

      Alla heitis tütrele etteheitva pilgu, ikka tahab muna targem olla kui kana.

      „Tõstame klaasid ja ütleme külalistele kõigepealt tere tulemast!” ütles majaperemees, loomulikult saksa keeles.

      Klaasid kõlisesid kokku.

      „See on nii uskumatu, et oleme siin Berliinis teie imekenas kodus!” ütles Luule ja vaatas huviga ringi. Ta pilk tabas seinal suursuguste maalide kõrvalt üht tuhmunut, kuid tuttavat linnavaadet, mis oli küll kalli raamiga ümbritsetud.

      Luule tõusis püsti ja läks pilti uudistama.

      „Tunned ära?” tuli ka Alla tema kõrvale.

      „Muidugi, sinu kodu ju Pärnu maanteel.”

      „Jah, iga päev, kui seda vaatan, oleks kui kodus ära käinud,” ütles Alla unistavalt. Ja tema hääletoon rääkis ise enda eest.

      Luule tahtis just öelda, et see maja ja ka teised majad selle naabruses on juba tükk aega tagasi buldooseriga maha lammutatud, kuna nad jäid viadukti ehitamisele jalgu, kuid nähes Alla silmi, millest õhkus harrast koduigatsust, ei raatsinud ta seda öelda.

      Ta eemaldus pildi juurest ja kordas enneöeldut: „Küll on tore teid kõiki näha!”

      „See on lausa õnnistus!” kiitis Alla. „Ma olen seda päeva alati oodanud ja igatsenud!” lisas ta teatraalselt. „Kuigi Ene on nüüd siin ja mul on väga armas abikaasa, tunnen ikkagi puudust oma sugulastest.”

      „Tädi Olli ja Dorrit ja Laine on ju ka vabas maailmas!” lohutas Luule.

      „Nojah, nemad küll. Neid näen ehk paari aasta takka, aga see ei rahulda,” ohkas Alla ja paiskas siis spontaanselt ja oma emakeeles: „Ma tahaksin, et te jääksitegi siia!”

      Kõik kolm naisterahvast jäid üllatunult Allale otsa vaatama.

      „Kas see on ettepanek ärakargamiseks?” küsis Greta huviga.

      „Loomulikult! Mis te sinna enam lähete, kui kord vabasse maailma pääsesite. Minu kodu on teie kodu!” sädistas Alla. Ja kui Hansi talle küsivalt otsa vaatas, tõlkis ta mehele selle kutse. „Ega sinul ju selle vastu midagi pole?”

      „Loomulikult mitte, mein Schatz.”

      „Näete siis, Hansi soovitab seda samuti! Teil oleks see praegu imelihtne. Mäletate, kui palju Ene selle ärakargamisega vaeva nägi. Palus võõraid itaallasi abiks ja sai ikkagi hakkama! Teile aga pakub saatus ise kandiku peal seda võimalust!”

      „Aitäh pakkumise eest!” tänas Greta nii Allat kui saatust, „see on sinust väga kena… ainult et kodus on meil ju perekonnad, kes meid ootavad. Ma ei saaks ema maha jätta…”

      „Mida sina selle kohta ütled, Luule?”

      „Ma olen samal arvamusel nagu Gretagi. Aga aitäh sellegipoolest. Imetore on sind jälle näha ja loodame, et see ei jää viimaseks korraks. Nüüd, kui Berliini müüri enam siin vahel ei ole, nüüd on lootust, et…”

      „Jaa-jaa!” segas Alla vahele, „ehk saab Eestigi jälle vabaks. Mäletan, et üks Soome nõid ennustas, et Balti riigid vabanevad kommunistliku režiimi alt varsti pärast Berliini müüri lagunemist. Mäletan, et ta nimetas isegi kuid, oli see nüüd kolm või seitse, või kes seda enam mäletab. Jääb ainult oodata!” Ja Alla ruttas seda sõnumit ka mehele tõlkima.

      „Me olime ju MRP aastapäeval terve rahvaga Balti ketis ja nõudsime Eestile vabadust,” rääkis Greta, „see oli sõnulseletamatult võimas tunne!”

      Ja Luule täiendas: „See oli inimkett läbi kolme Balti riigi! Kõik hoidsime üksteisel käest kinni ja…”

      „Me nägime seda TV-s, jah, see oli väga ülev, mina nutsin seda vaadates ja ütlesin Hansile, kas lõpuks hakatakse tõesti tunnistama, millist ülekohut kaks suuriiki väikestele riikidele tegid. Ja Hansi arvas, et see aeg tuleb kindlasti. Ükskord saab see võlg tasutud.”

      „Jah, sellest on enamus eestlasi alati unistanud ja nüüd tundub, et see unistus hakkab tõelisuseks muutuma!” kinnitas Greta.

      „Ma tean…” alustas Alla paatoslikult, kuid vakatas, sest uksekell helises meloodiliselt ja ta hüppas energiliselt üles, vabandades: „Lähen avan ukse!”

      „Sa ei pea seda ju ise tegema, milleks meil teenijad on!” tegi tütar taas märkuse.

      „Ma tean, aga praegu lähen ja avan just isiklikult!” vastas Alla ning läkski juba.

      Vahepeal püüdis Hansi vestlust üleval hoida, küsides üksikasjalikult nende reisi kohta ja kahetses, et pole ise enam kolmkümmend aastat neisse linnadesse saanud. Nüüd aga, kui müür on vallutatud ja varsti ka maha lõhutud, nüüd sõidavad nad Allakesega kindlasti neid paiku vaatama.

      Siis ilmus Alla salongi tiibuksele ja ta ei olnud üksi. Tema kõrval seisis soliidses eas elegantses ülikonnas härrasmees.

      Hansi tõusis püsti. „Tere tulemast, härra Ulmwald, meie tagasihoidlikus СКАЧАТЬ