Äikese varjud. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Alla siunas end tänapäevani, et ta ei vaielnud õigel ajal Hansile vastu. Hiljem see enam ei sobinud. Pealegi jäi ka Ene oma isaga otsekohe nõusse ja ütles: „See on tõesti väärikas koht vanaema pildile!”

      Ja nii seiras ämm oma range pilguga nüüdki veel Alla tegevust. Kuigi nüüd oli Alla ise tõeline pansioni perenaine. Hansi jättis selle rõõmuga Alla pärusmaaks. Mispeale Alla palkaski paar teenijat juurde. Ta isegi plaanis lasta majale ka juurdeehitusi teha, aia arvelt oleks see olnud võimalik, siis alles andnuks see tõelise hotelli mõõtmed välja. Kuid siin kohtas ta tütre vastuseisu. Ene väitis, et nii kaotaks pansion oma isikupära ja koduse mugavuse, mida kliendid just siit ootasid ja hindasid. Ja tütrele sekundeeris isegi Hansi (vabandades muidugi oma naise ees), et Ene ju teadis ja tundis asja, oli ta ju aastaid hotellindust tudeerinud. Sellele vaatamata uuris Alla teiste teadmata ikkagi ümberehitamise võimalusi ja mõtles, et kui ta tublisti eeltööd teeb, küll siis ka tütar ja mees sellega nõustuvad. Ent siis selgus, et majal oli ajalooline väärtus ja seda ei lubatudki ümber ehitada. Nii jäi kõik endiseks.

      Nüüdki seiras ta ämma pilti seina peal ja mõtles, et mõnikord tundis ta ämmast isegi puudust. Nagu praegugi. Oleks ämm veel elus, poleks ta lubanud tal niiviisi majas närviliselt ringi käia ega närveerida. Ämmal olid oma tuntud ja läbiproovitud meetodid närvide rahustamiseks, kõige tõhusam neist oli kaardimäng. Neist kaardimängudest tundis Alla kõige enam puudust, ämmaga oli lõbus mängida, isegi siis, kui ta sohki tegi, oli huvitav selle jälile saada ja omakorda mõne valekäigu teha. Mängu juurde kuulus loomulikult ka šerri, mis ju mõlemale mokka mööda oli.

      Selle meenutamine viiski Alla nüüd baarikapi juurde, et endale üks närverahustav naps valada. Kuid täna see ei aidanud.

      „Kuhu see tüdruk ometi jääb?” muretses Alla juba valjusti. Ta tahtis uuesti Hansile helistada ja mõtles, et milleks peab ta mees iga jumala päev oma kontoris viibima, asjaajamised kulgevad seal ilma temata isegi, aga tema tahab ise ikka kõigel silma peal hoida. Alla võttis juba telefonitoru pihku, kui raske välisuks kõmatas. Ilma selle tuttava helita ei saanud keegi siia majja siseneda.

      Alla ruttas ukse juurde – ja seal nad olid, Ene ja Hansi kahekesi koos. Tema kaks kõige kallimat inimest.

      Kuid oma rõõmu ta neile küll välja ei näidanud. Selle asemel hakkas ta neid noomima: „Andis teid ikka oodata! Seda ei mõtle keegi, et mina ka võin muretseda!”

      Ent täna ei teinud mees tema noomitusest väljagi. Ta andis naisele tervitusmusi, mida ta kunagi ei unustanud ja ütles: „Milline päev! Milline erakordne ja ajalooline päev! Sakslased on jälle üks suur rahvas. Piir on lahti, mu hiireke!”

      „Ma ju tean, kuulen kogu aeg raadiot. Loodetavasti sina ei trüginud seda vaatama?”

      „Hakkasin juba minema,” tunnistas mees arglikult, „aga tütreke tuli juba vastu ja meelitas mu koju.”

      „Niigi palju oli sul mõistust peas,” andis ema mokaotsaga tütrele tunnustust, kuid samas külvas ta etteheidetega üle: „Ja sina pead igale poole oma nina ka toppima! Aga kui see oleks olnud vaid provokatsioon! Kui Stasi nuhid oleks sind seal kinni võtnud, ei taha kohe mõeldagi, millised tagajärjed sellel oleks võinud olla!”

      „Ole rahulik, kõik oli seaduslik. Ma nägin oma silmaga, et Demokraatliku Saksamaa päevad on loetud. Kõik piiripunktid on avatud, mitte keegi ei keela ossidel siiapoole tulla ega meid Ida poole minna, ja inimesed lõhuvad juba müüri maha!”

      „Ikkagi olen ma sinu peale pahane!” ei andnud Alla nii kergelt alla. „Miks sa mulle ei helistanud, niipaljukest respekti peaks oma ema vastu ikkagi olema!”

      „Kui ma oleks helistanud, siis oleksid sa mind ju kohe keelama hakanud, ma ju tunnen sind,” tunnistas tütar.

      „Ja õigusega. Ma ju närveerisin.”

      „Küll sa üle saad,” oli tütar rahulik.

      „Eriti veel, kui Eneke sulle ühe suure uudise räägib,” ei saanud Hansi ütlemata jätta.

      „Mis siis veel? Kas Honecker hakkab terve Saksamaa füüreriks ehk?” küsis Alla pilkavalt.

      „Ei, seda küll karta ei ole! Aga uudisega pead veidi ootama. Ma räägin seda alles õhtusöögilauas. Kõht on muide hirmus tühi!”

      „Ma ei tea, kas ongi teile midagi süüa anda,” torises Alla edasi, „ja kas te üldse õhtusööki väärt olete!”

      „Kuidas siis teisiti, mu kaunitar!” alpis Hansi oma naisega, „laud on sul ju kaetud ja hõrgutav praelõhn võttis meid juba uksel vastu. Ma otsin tänase tähtsa päeva pühitsemiseks ühe väärika pudeli veini ka välja!”

      „Too, faati, juba šampanjat, see sobib kõige paremini!” soovitas Ene.

      Alla ei pärinud rohkem, küll nad räägivad oma uudist ise, näha ju, et see kipitab kui pipar mõlemi keelel, ja otse nõuab välja saamist.

      Ja alles siis, kui šampanjaklaasid olid Saksamaa ühinemise terviseks kokku kõlisenud ja esimesed sõõmudki maitstud, alles siis pahvatas Ene välja: „Sa ei oska, ema, uneski aimata, keda ma müüri ääres kohtasin?”

      „Pean ma midagi mõistatama? On see mingi mälumäng või?”

      „Ei! Ma tean ju, sa ei arva seda ära isegi homme hommikuks ja homseks on nad siia külla kutsutud!” narritas tütar oma ema.

      „Külla kutsutud! Keda sa siia, ilma minuga nõu pidamata oled külla kutsunud?” leidis Allal juba uue põhjuse kulme kergitada.

      „Ära nüüd torise ega pahanda kogu aeg ja kuula enne ikka ära!” noomis omakorda tütar.

      „Pahandamiseks on mul täielik õigus, ilma minuga arutamata ei kutsuta minu majja kedagi!” jäi Alla oma õigustele resoluutseks. Nüüd, kus ämma enam kamandamas ei olnud, oli majaperenaine ikkagi tema ja isegi oma lihane tütar ei tohiks siin mingit isetegevust korraldada.

      „Aga kui nad on sinu sugulased?”

      „Minu sugulased? Sa mõtlesid ikka isa sugulasi!” küsis Alla, minnes üle eesti keelele, ega abikaasal polnud vaja kõigest aru saada. „Keda sa silmas pidasid?”

      „Mõtlesin just sinu, tähendab meie sugulasi!”

      „Ära nüüd narrita, räägi välja!” muutus Alla kannatamatuks.

      „Kohtasin täna Luulet ja Gretat ja võtsin endale julguse, et kutsusin nad homseks meile!”

      „Luulet ja Gretat, mis jutttu sa ajad! Kuidas nad siia saaksid tulla? See pole ju võimalik! Pealegi on Greta ju ammugi surnud.”

      „Pidasin silmas Greta tütretütart, Lehti tütart, keda vanasti pisi-Gretaks kutsuti, jah, ära vaata mind selliste suurte silmadega, ma olen täie mõistuse juures ja räägin tõtt! Ja ma kohtasin neid täna Berliini müüri juures! Ja kui ma poleks sinna läinud…”

      „Mu Jumal küll, on see võimalik! Ene, vannu mulle, et sa ei tee minuga lihtsalt nalja!”

      „Ei tee, emmeke, nii halb tütar ma sulle küll ei ole. Homme näed sa oma silmaga Luulet ja Gretat!”

      „Uskumatu! Tule, ma kallistan sind selle uudise eest!” ruttas Alla tütart embama ja aina küsis ja päris nii eesti kui saksa keeles, et ka СКАЧАТЬ