Äikese varjud. Artur I. Erich

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli see piinlik ja valus teema. Otsekui oleksid nad kõik selle eest veel vastutavad. Ja sellest ei räägitud.

      Luule mõtles, kas oleks kohane ehk praegu ka vene vangilaagrite õudustest rääkida, ja need, vastupidiselt saksa koonduslaagritele, ei ole ju veel likvideeritud…

      „Ema, mis sa arvad, kas poleks aeg nüüd lauda istuda!” leidis Ene parima viisi, kuidas piinlikkust tekitanud teema selja taha jätta.

      „See on õige! Palun, astume nüüd söögituppa!”

      Külalised istusid kaunilt ja maitsekalt kaetud laua äärde. Ja Alla lasi teenijal eelrooga serveerida. Alla ei jätnud nimetamata, et ta valmistas täna kõik ise, viimase kui roa. Ta ei usaldanud täna teenijale muud kui serveerimist.

      Alla sädistas ja pakkus hõrgutisi. Ta tahtis, et külalised tunneks end nagu kodus ja tegi selleks omalt poolt kõik võimaliku.

      Toidud olid tõepoolest head. Veinid samuti. Ent kui tähelepanelikult lauasistujaid vaadata, siis võis märgata, et vaid kaks inimest suutsid õhtusööki täielikult nautida. Üks neist oli Greta. Ja teine majaperemees Hansi, kes imetles oma abikaasa kokakunsti nii nagu tema välimustki. Teised olid kõik selleks liiga erutatud, et toidu maitset nautida.

      Kui palju oleks rääkida, kui palju küsida, mõtles Luule, kuid ei teinud ei üht ega teist. Tükk tegemist oli juba Alla pärimistele vastamisega, mis tihtipeale ka veidi piinlikena tundusid. Poleks Ulrichit siin olnud, oleks kõik palju lihtsamalt ja vahetumalt välja tulnud. Nüüd ei osanud ta ka oma tädi ega täditütre ligiolekut täielikult nautida. Milleks küll Alla selle kohtumise korraldas?

      Alla ent rääkis ja sädistas, pani mängu oma lavasarmi ja apelleeris oma suurlinnaelu tundmisele ja teadmisele. Ta soovis, et kõik tunneksid end nagu kodus. Ta tahtis, et kinnisest ühiskonnast saabujad tunneks end ükskord ometi valgete inimestena. Ta näitas oma armastust sugulaste vastu, tegi seda ainult liiga ülevoolavalt ja teatraalselt.

      Hansi seiras teda heatahtliku muigega, ta ei saanud Alla jutust õigesti aru, aga talle meeldis oma naise esinemist vaadata. Hansi ei tüdinenud temast kunagi. Ta leidis temas alati midagi uut ja huvitavat.

      Kui aga Alla liiga hoogu läks, alustas Hansi teise sakslasega vaikset vestlust ja teemaks oli ikka vaid eilne suur ajaloomurrang ja ühtne Berliin. Mida see endaga kaasa toob? Seda võidi vaid oletada. Hansi arvas sinisilmselt, et erilisi muutusi see majandusele ei too ja kahes erinevas süsteemis elanud inimesed integreeruvad ruttu, on nad ju ikkagi kaasmaalased.

      Ulrich oli veidi skeptilisem. Ta kartis, et Läände voolavad inimesed tekitavad suurt tööpuudust, mis ilma nendetagi juba terves riigis tunda andis. Isiklikult ei kartnud ta oma praksisele konkurente. Jah, ka Ida-Berliinis oli üsna palju häid advokaate, kuid neil tuli end Läänes ikkagi veel tõestama hakata. Sotsialismi õigusnormid olid ikkagi väänatud.

      „Meie pansionile võib see ainult kasuks tulla,” sekkus ka Alla, „sealtpoolt valgub nüüd nende turiste ka meile!”

      „Eks Ida-Berliinis on ju samuti pansionaate ja päris palju hotelle,” ütles Ene. „Aga sel pole praegu tähtsust. Tähtis on see, et saksa rahvas saab lõpuks ometi ühineda! Kahju ainult, et sellega nii palju aastaid aega läks, kahju, et nii palju kannatusi ja ohvreid on olnud, mida see neetud müür endale nõudis…”

      „Mõnedel siiski vedas ja nad jõudsid ikkagi vabasse maailma.”

      „Jah, inimesed katsetasid ja leiutasid igasuguseid põgenemisviise. Kõige drastilisem ja leidlikum oli ikkagi see perekond, kes ise endale õhupalli ehitas ja sellega siis Lääne-Berliini jõudis. Sellest rääkis terve maailm!” meenutas Alla ja pöördus Luule poole: „Kas teie teadsite sellest?”

      „Jaa. Seda ju räägiti ka Soome televisioonis, ja Soome televisioon ongi eestlaste ainuke aken Euroopasse!”

      „Kui mina Eestist ära tulin, siis ei olnud seal veel Soome TV-d näha,” meenutas Alla.

      „Ma olen kindel, et minu ema vaatas nii eile kui täna Soome kanalit ja ta teab nüüd, mis Berliinis lahti on,” oletas Greta.

      „See on nii suur uudis, et seda ei suuda ka kõige tagurlikum press maha vaikida,” arvas Ulrich.

      „Kõige tähtsam on see, et nüüd saavad perekonnad ja sugulased jälle kokku!”

      „See on õige. Inimesed on kõik õnnelikud. Noored berliinlased tantsisid eile terve öö Alexanderplatzil. Meiegi olime seal!” rääkis Greta.

      „Alexanderplatz oli noorena ka minu lemmikkoht,” rääkis Ulrich,

      „Minu samuti!” ütles majaperemees ja pöördus oma abikaasa poole: „Homnepäev lähme, Allake, seda vaatama. Sa vist ei teagi, et 1805. aastal oli see härgadeplats?”

      „Muidugi teadsin,” vastas Alla ja pillas mehe poole etteheitva pilgu.

      „Mina igatsen jalutada Unter den Lindenil,” ütles Ulrich, vaadates omakorda Luule poole.

      Ja Luulele meenus, et Ulrich kirjutas talle ju mitmes kirjas, kuis ta jalutas sel kuulsal pärnade alleel ja mõtles igatsusega tema peale. Mees igatses temaga seal jalutada. Millal see igatsus siis lõppes? Kas siis, kui Berliin lahutati selle halli koleda müüriga ja Ulrichil polnud enam võimalust pärnade alleele minna? Või kadus see juba palju varem? Ehk leidis ta juba varsti endale lohutust?

      Luule mõtles, kas ehk selle toonase igatsuse pärast võttiski ta noorpõlvekallim Alla kutse vastu ja tuli teda täna tervitama? Midagi kauget ja hella liigutas ta hinge, ta vaatas mehe poole, et taas tema pilku kohata. Kuid siis märkas ta, et Ulrich ei vaatagi enam teda, nüüd vaatas mees imetleval pilgul Gretat.

      Kui palju erinevaid tundeid mahub hetke vältel inimhinge sisse! Seal, kus äsja oli hellust tunda, oleks nüüd kui kass oma küüntega kriipinud.

      „Ka vana hobune tahab kaeru,” oleks kui keegi praegu puhtas emakeeles talle sosistanud.

      Kes oli seda öelnud? Luule vaatas kolme eestlannat, kelle suust see oleks võinud tulla. Greta suust muidugi mitte. Tema avalad ja säravad silmad olid süüst priid. Ene jälle oli ametis prae tükeldamisega. Jäi üle ainult Alla, kuid tema näost võis praegu vaid veidi kõrgi seltskonnadaami hoiakut välja lugeda, isegi sõrmedest, mis nii elegantselt veiniklaasi suu juurde tõstsid. Aga ta võis ka teeselda, Alla oli ju elukutselt näitleja, pealegi armastas ta näidelda. Ega ometi Ulrich seda kuulnud? ehmus Luule paljast mõttest, tema ometi oskas eesti keelt.

      Ulrich ei olnud kuulnud, muidu ei oleks ta nii heatahtlikult naeratanud, kui lausus: „Ma vaatan ja imetlen, kui sarnased te kolmekesi olete!”

      „Jah, Luule ja mina oleme alati sarnased olnud ja nüüd on siis lisandanud meile ka Greta!” sädistas Alla.

      „Ainult et minul on heledamad juuksed,” märkis Greta.

      „Luulel olid ju ka… aga Venemaalt tulles olid sa sama tumeda peaga nagu mina,” seletas Alla.

      Luule noogutas. Venemaal oldud ajale ei tahtnud praegu mõeldagi, ammuks veel sest rääkida.

      „Me olime, mina ja mu kolm õde, kõik väga sarnased. Meid vahetati tihtipeale isegi ära, eriti mind ja Meerit, meie kaks olime kahest teisest õest palju nooremad. Ja kui Luule Gretale sündis, siis tundus mulle ja Meerile, nagu oleksime veel ühe õe saanud!”

      „Kui vana sa siis olid, kui Luule sündis?” СКАЧАТЬ