Appassionata. Märt Laur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siit kaheksateist kilomeetrit, ja kuigi kümne aasta eest oleks ta seda ehk isegi kerge lustiga kaalunud, heitis ta nüüd kõrvale mõtte jala minekust. Ta tahtis proua Manzole helistada, kuid jaama ainus taksofon oli tühi karkass ilma telefonita. Või siis ikkagi tagasi Averonesse? Samas, kui ta siin juba oli oma kolm korda äraneetud kohvriga…

      Ta vantsis esimese kohvikuni, võttis hõlmad lahti ja tellis omleti ning musta kohvi. Suurem osa laudu olid tühjad. Selja taga arvustasid mõned pealt-neljakümnesed daamid üht poliitilise maiguga armuafääri, kõrvallauas tegi hiidsuurte kollaste päikeseprillidega mees suitsu ning teisel pool arvustasid lapseohtu nagad mööduvaid naisi. Suitsetav mees kuulas neid ja muheles.

      Tühje nõusid kandikule laduv ettekandja, veretavate silmade põhjal teinud kolm vahetust järjest, jõudis varsti Pietroni.

      „Toon veel midagi?”

      „Kas siit helistada saab?”

      Ettekandja näitas pöidlaga üle õla. „Uksest sisse ja vasakule, münte saab letis vahetada.”

      Ta maksis arve ja otsis kohvri küljetaskust oma märkmiku. Seespool oli õhk jahe, kuid kirbe, ning taksofoni juures akna all mängisid kaks vanemat meest kabet, võttes kordamööda matti pooltühjast suitsupakist mängulaua kõrval. Pietro silmitses seisu ning muutus õige pea kannatamatuks, nähes, kuidas üks mängijatest alatasa vigu teeb. Too hõõrus murelikult oma paljast pealage, märkas siis tema kiibitsemist ja saatis abipaluva pilgu. Pietro ohkas, kummardus ta kõrvale ja sosistas talle midagi, osutades samal ajal nimetissõrmega ühele või teisele kohale mängulaual. Mees elavnes, noogutas agaralt ja patsutas teda käele. „Grazie, grazie mille.”

      „Tühja sellest,” rehmas ta ja valis numbri. Kuuenda või seitsmenda kutsetooni peale võeti toru ja kostis kergelt hingeldav naisehääl. „Huh… jah?”

      „Siin Pietro Salvari, Averone konservatooriumist.”

      „Kes-kes? Ma ei tunne ühtegi Salvarit.”

      „Te saatsite konservatooriumisse ühe kirja, nootidega…”

      „Ah õigus, need kirjad! Muidugi, muidugi. Oh jumal,” kostis ülevoolava kergendusega, „ma ei uskunudki, et keegi neile vastab, ma ei teadnud ju sedagi, kelle nimele need üldse saata. Kas te vaatasite tema töid?”

      Niisiis oli naine üksnes vahendaja.„Kelle tema?”

      „Antonio, minu poja. Need kõik on Antonio tööd. Kas on mingit lootust, et…?”

      „Tegelikult,” katkestas Pietro teda, „olen ma praegu täiesti juhuslikult Vallo Scalos.”

      „Ohh, päris lähedal siis ju. Kas see teeks teile palju tüli, kui ma paluksin teil külla tulla, kas või paariks päevaks?”

      Järsu vastumeelsusega mõtles ta punasest kivist Conservatoriole ja selle kolmele võlvkaarele, mille alt oli ta aastaid igal hommikul kõndinud sisehoovi, kus purskkaevu ümber paterdasid tuvid ning tihti istus mõni laiasääreliste pükste, sigrimigri-särgi ja „indiaani” kaelaehetega tudeng nagu lindude pontsakas ja roidunud nõbu. Ja kuigi ta oli tahtnud hoopis vabandada etteteatamata jätmise pärast, valis ta teised sõnad.

      „Ma usun, et selle aja ma leian.”

      „Ma ei jõua teid ära tänada. Te pole ju autoga, ega? Kahju, ka mul pole… Aga ma annan teile aadressi.”

      Pietro surus telefonitoru põse ja õla vahele, kirjutas telefonist kuuldu märkmikusse ja naasis oma kohale. Tuul oli tõusnud ja teinud taeva pilviseks ning kui päike varju läks, ei olnudki ilm enam soe. Ta kaalus, kas tellida seda arvestades midagi kangemat või minna sisse, tellida midagi kangemat ja lugeda mõnda kohvrisse pakitud raamatut, kui keegi istus ta kõrvale ja sirutas käe. „Terekest!”

      See oli too kabet mänginud vestiga mees – kuuekümne ligi, musta siidlipsuga, kiilas kõikjalt peale kukla- ja meelekohtade.

      „Tahtsin sind soovituste eest tänada.”

      „Kuidas läks?”

      „Kaotasin,” teatas mees vaieldamatu rahuloluga. Pietro kulmukergituse peale lisas ta: „Ainult kahe punktiga. Ega ma ei mäletagi, et mul oleks temaga mängides nii hästi läinud.” Ta heitis Pietrole ja tema kohvrile mõõtva pilgu. „Kust siis tulek kah?”

      „Averonest.”

      „Ootad kedagi või liigud edasi?”

      „Plaan oli Monte dell’Angelo poole minna.” Ta vaatas kella. „Buss läheb umbes kolme tunni pärast. Ega ma ausalt öeldes ei teagi, mida seni pihta hakata, koht tundub üsna tagasihoidlik selline…”

      Teine lasi kuuldavale naerupahvaka. „Ja Monte on muidugi suurlinn. Ütle, naljamees, kas sa küüti tahad?”

      „Ma ei tea, pakud või?”

      „Teeme kolm tuhat… kaks-pool tuhat liiri? Seda pole ju palju.”

      Korraliku restoranilõuna hind, teisendas Pietro selle automaatselt ringi, tundes, et kontroll oma mõtete üle, mis oli vahepeal täiesti käest läinud, hakkab tasapisi naasma. Õige tasapisi. Ta tegi muretu žesti. „Ah, see tühipaljas vahemaa, mis selle eest ikka maksta.”

      Mees tõstis käed, nagu kutsudes tunnistajaid maailma suurimale ülekohtule.

      „Tasuta? Sa mõtlesid, et ma viin su tasuta kohale! Haha! Kes sa oled, Franco Franchi või? Tahad, prae end kõigepealt siin palavuses mitu tundi, palun väga, ja pärast bussis sõitmist väänad särgist vett välja, aga kaks ja pool tuhat liiri viib su kohe niks-naks Montesse. Eh, paesano, mis sa kostad? Mõtle, saad mind tee peal jutuga lõbustada. Kaks ja kolmsada? Kaks ja kakssada? No kurat, ümmargused kaks tuhat liiri pole ju palju? Nii et nõus, teeme kaks? Kui midagi ei ütle, järelikult nõus… No lähme siis. See on sinu kohver, nii suur? Las ma kannan. Oh mamma, see on tinast voodriga või?”

      Nad kõndisid paar tänavavahet, kuni vestiga mees peatus nurkadest mõlgitud auto juures, mille parema küljepeegli oli nähtavasti mõni teine sõiduk kaasa viinud. Sisse istudes ajas Pietro kilinal laiali istme ette visatud tühjad veinipudelid.

      „Ee…” tegi ta arusaamatuses.

      „Pillu need taha või kuhugi. Ma käin Scalost kaupa toomas ja aeg-ajalt tuleb selle kvaliteeti kontrollida, mõistad?” Auto jõudis maanteele ja hakkas kiirust koguma ning Pietro üritas mõistatada, kui põhjaliku „kontrolli” on mees selleks hetkeks juba teinud. Teine jätkas: „Mul on vürtspood Via Biscigliettal, kahekümne teist aastat juba. Küsi Claudiot, kui muidu üles ei leia. Varem sai kõike ümberkaudsetest küladest, aga praegu on odavam osa kaupa linnast tuua. Kehv lugu, mis? Keri aken alla, kui sul palav on… Tegelikult on ka Scalo hinnad nii kalliks läinud, et varsti polegi mul sinna muud asja, kui et Tomasoga paar partiid teha.” Ta heitis Pietrole vilksamisi hindavaid pilke. „Sa pole ju matemaatik, ega?”

      Pietro meenutas sõpra, kes oli kord tema kohta öelnud, et tal on geomeetriline mõtlemine. Kui nii, siis haakus harmooniate matemaatika sellega igatahes paremini kui teoreemide tõestamine. Ta raputas pead. „Minu tugevaim külg see pole.”

      „Noh, Tomasol jällegi on, ega ta mind ilmaasjata kogu aeg ei võida. Miskipärast arvab ta, et kuna ta on nii pagana tark, siis see annab talle õiguse mind kõiges õpetada. Varsti hakkab ta seda ka ütlema, kummas käes kusemisel hoida tuleb, pane tähele.”

      Ta СКАЧАТЬ