Appassionata. Märt Laur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kamaka parma juustu. Antonio, kes Pietro kummastuseks polnud seni vist ühtki sõna lausunud, tolknes kaugemal ja ainult jälgis, kuidas Pietro kolistas kappides ja leidis juurde tomateid, apelsine ja leiba.

      Ta avas keldriukse, leidis kobades lüliti ja astus siis kätt seinale toetades mööda keerdtreppi alla. Ruum oli niiske ja jahe, lõhnates mulla, kopituse ja vahtrapuidu järele. Parempoolne külg oli võlvsein, mille lubivalgete kaarte alla olid paigutatud puust riiulid üksikute külili veinipudelitega; võlvkaari ja riiuleid ühendasid tolmunud ämblikuvõrgud. Ta tõmbas esimese pudeli välja, pühkis käisega üle sildi ja noogutas heakskiitvalt. Otse lambi all oli köögilaud ja üksik tool, ilmselt juhuslike veinimaitsmiste tarbeks, riiulite ees oli punutud korve tühjade pudelitega ning hoolsa tarbimise märgina vedeles pudeleid ka laua all, riiulite peal ja tagurpidi riiulitesse torgatuna.

      Ta võttis ühe punase ja ühe valge ning kõndis tagasi üles. Antonio oli istunud laua taha ja kuhjanud taldrikule kõike seal leiduvat, mis mingil moel rahustas Pietrot.

      „Valge võib kohe välja kallata, aga punane peaks veel soojenema ja õhku saama,” juhendas ta. „Ja tõsta endale oliive.”

      Antonio võttis tomateid ja juustu, kuid jättis pasta puutumata. Tomati lõikas ta neljaks viiluks, seejärel tegi sama juustuga. Veiniklaasi lükkas ta samuti tagasi.

      „Sa ei joo?” küsis Pietro.

      Antonio raputas pead, kuid tema ilmest ei saanud välja lugeda, kas see tähendas vastust või midagi muud. Söömise asemel ta niheles ja näperdas piinatud ilmel kahvlit. See ei jäänud Pietrole märkamata, aga enne kui ta jõudis küsida, võttis Antonio salvräti ja kattis sellega oma veiniklaasi. Ta vaatas seda hetke mõtlikult, tõi Pietro ilmest välja tegemata veel mõned salvrätid ja kattis nendega pastakausi ja soolatopsi.

      „Ja vein, seda sa ka ei armasta?”

      Siis kuulis ta esimest korda Antonio häält ja eneselegi üllatuseks võpatas, ei, tardus.

      „Ma armastan seda küll, mul” – paus, pingutus – „on, on oma lemmikVEIN all keldris…”

      Jeesus…! mõtles Pietro. Asi polnud sõnades. See, mida ta kuulis, oli kõhedusttekitav, ühegi tundevirveta bariton, mis väljus Antonio suust lõtvade kämpudena, nagu peaks ta iga tiisikusest nakatunud traatja lause läbi vere üles köhima. Hääles polnud ühtegi tõusu ega langust. See lihtsalt algas poole pealt ja lõppes järsu rapsakuga, nagu oleks nõel plaadilt tõstetud. Pietro polnud küllalt kiire oma jahmatust varjama ja sõitles end mõttes selle pärast. Kirevase päralt, mis sellel poisil ometi viga on?

      „Jaah. Riiul… sinine pudel ja silt on…” – jälle paus, jälle pingutus, jälle pressis ta sõnu välja – „kollane.”

      Pietro suutis end sedavõrd koguda, et küsida: „Punane vein?”

      „Jaa-ah.”

      Ta täheldas Antonio artikulatsiooni juures veel midagi kummalist. Kaugel perfektse häälduse etalonist, kõlas tema itaalia keel, nagu oleks ta selle selgeks õppinud sõnaraamatu põhjal, seda kordagi elus kuulmata.

      Pietro sundis end väga, väga rahulikuks. „Ma vist nägin seda. Tahad, et toon selle? Ei taha? Noh, võta siis juustu.”

      „Neid ei saa… loendada,” kohmas Antonio.

      Jälle see tunne, et keegi teeb tema häälega lolli nalja.

      „Mida see tähendab?”

      „Peab saama TOITU peab saama aga seda ei SAA loendada ei saa loendada.”

      Pietro hingas sügavalt ja vajutas käed lauale. „Olgu, olgu… jätame toidu. Kus sa klaverit mängima õppisid?”

      „Kodus,” ütles Antonio pärast mõttepausi.

      „Ei, kelle käe all.”

      Antonio sattus segadusse ja mõtles veel kauem.

      „Omaenda KÄTEGA,” ütles ta viimaks kõhklevalt.

      Nüüd jäi Pietro teda vahtima ja küsis siis aeglaselt: „Kes… sind… õpetas?”

      „Gregorio Capozzoli. Tema oli, oli, oli, OLI, OLI!” hüüdis Antonio, prõmmides lauda rusikaga. „Segab, ei saa! Ma ei saa! Gregorio oli kiriku orelimängija.”

      Pietro oli jahmunud ega suutnud end kokku võtta, et küsida, mis Antoniot segab. Talle tundus, et sellest momendist läks kogu vestlus allamäge – kõik õhkuvisatud teemad langesid maha ja pudenesid tolmuks. Ka isu oli järsku läinud. Ta mälus aeglaselt ja loputas suutäied raske magusa punaveiniga alla, mõeldes, kas peaks ööseks tooli ukselingi alla sättima.

      „Noh,” sõnas ta siis pärast rasvase vorstisuutäie lõpetamist, sõrmi hoolikalt valgesse käterätti pühkides, „milleks sul siis mind üldse vaja on?”

      Selle peale lahkus Antonio midagi ütlemata laua äärest ning tuli varsti paari paberilehega tagasi. Pietro pani käteräti lauaservale, kummardus lähemale, vaatas ja tõstis hämmeldunud pilgu.

      Beethoven kirjutas oma eluajal üheksa sümfooniat (mille daatumid oli Pietro võimeline esimesest viimaseni peast ette lugema – vähemalt aastaarvudes oli ta alati tugev olnud). Üheksa, millest viimase lõpetas helilooja kolm aastat enne oma surma; viimastel eluaastatel kirjutas ta ainult mõned kvartetid, kuni ühel äikesetormidest raputatud märtsiööl, pärast lõputut verist oksendamist, ta lõpuks elu endast välja hingas.

      Aga Antonio vajutas sõrme noodilehtedele, mis ta oli toonud ja ütles: „Ma tahan taastada selle siin – tema kümnenda sümfoonia.”

      V

      Aknast paistis lapike klaari hommikutaevast paari pilvesäbruga, kui Pietro end voodis küünarnukkidele püsti ajas ja kuulatas. Esmalt lasus vaikus, siis kostsid jälle korrapäratud kolksud, mütsud ja tümpsatused, mis kestsid veidi ja lakkasid. Lina kõrvale lükates ajas ta end voodiservale istuma, kratsis rinda ja haigutas, siis ajas end kätega põlvedele toetudes püsti ja vaatas välja. Läbi rähmaste silmade nägi ta Antoniot, kes kükitas lühikeste spordipükste väel maas, tumepruuniks kõrvetatud ihu tuhmilt hõõgumas, noppis väikesest kuhilast kive ja loopis neid keskendunult vastu majaseina. Pietro jälgis seda mõnda aega, kuid targemaks ei saanud. Ta riietus, jättes särgi nööpimata, ning kõndis kööki, jalge all külm kiviplaatidest põrand. Tolmustes kappides, leivapuru ja hiiremusta sees seisid karbid ja purgid jahu, tangu, kivikõvade rosinate ja hallitanud pähklitega. Seinakapi küljes rippuvad sibulakobarad paistsid see-eest küllalt värsked. Teisi topse avades tekkis kööki segunenud lõhn tüümianist, loorberist, piparmündist, pipardest, kaneelist ning muskusest. See pani teda mitu korda neelatama, kuid ta kirtsutas nina, nähes lauanurgal pesemata taldrikute ja kausside virna.

      Siis kopsimine lakkas ja ta nägi, et Antonio on tõusnud ja tuleb toa poole. Korraga tundis ta kimbatust – mida talle öelda? Peaks ta teda tervitama nagu õpilast või nagu tulevast sõpra, ulatama uuesti käe (ta mäletas, mis oli päev varem juhtunud) või üksnes põgusalt noogutama? Korraks tundis Pietro isegi tahtmist kähku oma tuppa taanduda, et seda momenti edasi lükata. Ta vaatas oma katmata rinda ja hakkas särki kähku kinni nööpima. Äärmine tobedus, mõtles ta, äärmine tobedus. Aga kui Antonio oli sisse astunud, jäi Pietro äkiline „Päevast!” vastuseta ning mees kõndis joonelt tagatuppa, heitnud talle vaevalt ühe vilksamisi pilgu. Pietro käed tardusid keskmise nööbi juurde ning talle tundus, et teise vaates oli olnud midagi sünget.

СКАЧАТЬ