Appassionata. Märt Laur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tilkus pisaraid. Isa keerutas teda, ta tundis meeletut kergendust ja ühes sellega meeletut väsimust. Ta oli kohal!

      Mõni aeg hiljem seisid nad oma kohvrite kõrval kai ääres. Isa oli käinud juba teistelt uurimas, kust öömaja leida ning kus end tööotsijate nimekirja kanda. Lahe vastaskaldal, küljega nende poole, seisis tõrvikut hoidva naise raidkuju, vaadates otse päikesesse – nagu see opakas naabripoiss, meenus Silviale, kes jäigi poolpimedaks ja kellega ema teda vahel hirmutas. Kuldne valgus raamis naise profiili sädeleva auraga, kuid isa näis isegi sellise vaate kõrval lohutuna, kui vajutas soni sügavamale pähe ja lasi tuulel püksisääri plagistada. Ema hoidis käsi nagu palveks rinnal, nõnda totsakas oma paksus mustas seelikus ja villases kampsunis, pearäti nurgadki laperdamas. Reisi viimased päevad oli ta veetnud ühiskajuti kõval lavatsil räheldes, suutmata midagi süüa; ta laup oli olnud pidevast pühkimisest hoolimata kogu aeg niiske ning silmad püsinud vaevu lahti. Veel praegugi oli ta näotoon tavapärasest kahvatum, kui ta uudistas kauget kuju ettevaatlikul pilgul ja lausus siis otseselt ei kellelegi: „Oh, heldene aeg.”

      Isa kratsis kaela ja vaatas neid pilvisel näol: ema, kelle käed olid ikka justkui palveasendis; nooremat venda Albertot, kes oli kohvrite peale tukkuma jäänud; vanemaid õdesid Simonettat ja Simonat, kes kaipiirde ääres kivikesi vette loopisid, viivuks ka Silviat, kes tabas mureliku, peaaegu kahetseva pilgu, mis mõõtis neid viit, siis nende kohvreid, siis kõrgeid hooneid teisel pool suurt abajat.

      „Jah,” ütles isa. Ta lasi vaikushetkel veel pisut kesta ning muutus ühtäkki väga elavaks. „Võtke teie need pakid.” Ta viipas käega. „Simona! Simonetta! Tulge, aidake asju kanda. Tehke eluga, eluga.” Ta tõstis väikese Alberto turjale ja haaras mõlemasse kätte kohvri.

      Silvia sikutas teda käisest. „Kuhu me lähme?”

      „Näed seda paksu meest seal eemal vankri juures? Kõigepealt tema juurde.”

      Paksu meest kutsuti onu Beppoks ja Silviale meenus, et ta oli teda mõned korrad laeval näinud. Ta muudkui patsutas isa õlale, naeris müginal, nagu tuleksid vee alt väikesed mullikesed ja lubas Silvial hobust silitada. Ta lasi neil oma kohvrid vankrile laadida ja läks siis isaga asju ajama.

      Käratsev inimmass, mis oli immigratsioonimaja kosest alla sõitnud, oli teisel pool seda tasane ja heitunud. Oli neid, kelle sugulased või tuttavad olid varem kohale jõudnud, ja neid, kes hakkasid hinge tõmbamata astuma, varuks üksnes paberileht aadressi ja mõne ingliskeelse sõnaga. Oli neid, kes käisid ühe juurest teise juurde, küsides: „Kas teil öömaja on anda?”

      Paesano– seda kodust sõna kuulis ta palju. Ae, külamees, paesano, leidub ehk uluaset? Paesano, leidub ehk veerand dollarit? Paesano…? Pearaputused, õlakehitused, umbmäärased viiped… Oli neid, kes vinnasid koti õlale ja kõndisid linna poole, lootuses käigu pealt midagi välja mõelda. Enamik ei teadnud, mida edasi teha või kus nad järgmiseks ööbivad. Rahvahulgas siuglesid taskuvargad, kes olid värske noosi lõhna peale kohale tulnud ega pidanud kasutama pooligi oma trikkidest, et saada oma jagu rahakotte, käekelli ja sõrmuseid.

      Onu Beppo ja isa jõudsid tagasi, ühes nendega veel üks väiksem pere Cilentost, ning sättisid end ja oma kraami vankrile, mis hakkas aeglaselt linna poole liikuma. Nonno kummardus emale lähemale ja lausus vaikselt: „Ma ütlesin, et mõtlen midagi välja. Beppo sugulastel on siin väike äri, rääkisin ta laeval nõusse, et ta mind sinna tööle võtaks.”

      Vanker viis nad kuus-seitse kilomeetrit eemale kohta, mille nimeks öeldi Pelham Bay ja mis pidi asuma Bronxi linnaosas. Nende üllatuseks olid sildid poeakendel itaaliakeelsed ning tänavatelt kostis itaaliakeelset kõnet. Natuke aega jooksid mõned lapsed nende vankri kõrval, mis tegi sakke laiematelt tänavatelt järjest kitsamatele, siledamalt sillutiselt roopas munakividele. Mõni kohvipruun mammi vahtis neid silmade välkudes, mõned tänavanurgal suitsu tegevad jõnglased ehmusid korraks neid nähes ja tossutasid edasi, mehed nõjatusid aknalauale ja vahtisid neid tuimal pilgul, kaevu ümber kummargil pesu pesevad naised pöörasid hetkeks pead ja riide rutjumine vastu pesulauda jätkus. Silvia hoidis kotte ja kohvreid, mida aukudes põruv vanker maha loksutada püüdis.

      Tänav, mille ees nad peatusid, oli nii kitsas, et vanker sinna ei mahtunud ning selle ainus tähelepanuväärne omadus oli keskaegne hais. Raudjas lauk kaapis jalaga, kui onu Tomino aitas neil kraami maha tõsta. „Üks maja siit edasi,” juhatas ta. Nende uus elukoht oli kahetoalise korteri esimesel korrusel, lühikesel tupikuga lõppeval alleel, kus vastasmajade elanikud oleks saanud üksteist puudutada, oleks mõlemad oma käed välja sirutanud.

      Kuus isa sammu ühtpidi ja sama palju teistpidi, nii palju ruumi oli neil kamba peale. Hea, et uks koridori poole lahti käis. Simona-Simonetta nari ulatus käelaba jagu üle ukseava. Narialune oli nende kööginurk – praepann, kastrul, kolm plekk-kaussi ning neli paari kahvleid ja lusikaid. Kahvlite ühe külje viilis isa teravaks. Sealsamas oli teine nari, kus üleval magas väike Alberto ja all Silvia. Kummagi nari ette oli tõmmatud voodilina, pruun värv keskelt halliks kulunud. Vastu teist seina oli isa-ema madrats, mille kohta isa naljatas, et selili tuleb magada vahetuste kaupa – teine peab samal ajal külili olema. Toa otsaseinas oli suure õhuavaga, klaasruutudest laotud aken, kust võis näha teist samasugust akent üle kitsa tänava. Peaasi siiski, et valgus sealt läbi paistis, sest elektrile ei tahtnud isa kulutada. Akna kõrval oli pliit, korstnaots läbi seina väljas. See kõik pidi jääma seniks, kuni Beppo neile midagi paremat leiab.

      Kiirelt saabunud õhtuhämaruses, lamades külili naril, käsi pea all, uute lõhnade ja tajude pealetükkivas meelevallas, kesk üldist põksuvat, hüllivat häälekõma, mis tulvas lahtiste akende rivist, saatis jalaasteid tänaval ning paisus ja kustus vastavalt kõrtsiukse käimisele paar maja edasi, kuulas ja loendas Silvia oma väikeseid, väikeseid hingetõmbeid.

      III

      Pietro mõtted liikusid nagu hangunud õli. Ta oli Averones elanud üheksa aastat, neist kaks esimest linna teises otsas, kus Apenniinide üks järsemaid nõlvasid heitis majadele laia sakilist varju ning kus igal hommikul viidi koos muu rämpsuga minema ka järgmine kuhi täiskirjutatud noodilehti, mis ta oli pahuralt kokku kägardanud ja prügikasti visanud. Aegamisi oli väikesest korterist saanud tema olemise gravitatsiooniline keskpunkt ning mõtted sellest lahtirebimisele tärkasid vaid viivuks, kuni ratsionaalsuse mürk need umbrohuna hävitas. Mürk, mis oleks ammu aeg kehast välja heita.

      Kui kõrvale jätta koduukse mahalõhkumine, mille jaoks ta oli mitte üksnes liiga kaine, vaid ka liiga väsinud, ning hotell, mille jaoks tal polnud piisavalt raha, jäi kolmandaks ja viimaseks valikuks – sõita Monte dell’Angelosse.

      Ta kõndis trepist alla, lastes kohvrinurkadel vastu seinu taguda.

      Öövalvur viipas talle vastiku reipusega. Reipad inimesed võinuks Pietro meelest kuradile sõita, eriti enne kella kaheksat. Tema pea kohale oli laotatud hõredate pilvede auklik vaip, mis ennustas palavat päeva. Tegelikult polnud vahet, ka leitsak ja vihm oleks teda ühtviisi pahandanud, rääkimata pehmest õhust, mille hingamine mõjus, nagu topitaks talle alpakavilla kurku.

      „Pietro!” kuulis ta vaevalt paarikümne sammu järel hõiget. Kõigist lihava näoga meestest oli kapellmeister Rizzi viimane, keda Pietro tahtis näha ning kolmele halvale valikule lisandus kohe neljas. Mees lehvitas kätt laialt pea kohal, siis ähkis oma traagiliste valgete vuntside hüpeldes üle tee, haaras Pietrol meelekohtadest ja laksatas kiire musi otsaette.

      „Pietro! Kuidas on nii, et Averones käin ma alati konservatooriumi juurest mööda, kuid ei satu sind kunagi nägema? Ja mida tähendab see suur kohver?! Ära ütle, et sa – ei, ei ei.” Ta vehkis kätega ja raputas samaaegselt pead. „Ütle, et selle ilusa laupäeva hommikul kell.. mis ta ongi… kell pool kaheksa, oled sa selle ilmatu kohvriga kenasti oma koju minemas. No nüüd СКАЧАТЬ