Aloise. Eve Laur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ta istus trepiastmetele maha ja toetas näo kätesse. Istusin tema kõrvale samblavaibale ja panin käe talle turja ümber.Tundsin, kuidas selg üksikute nuuksatuste taktis vappub, ja soovisin, et võiksin midagi öelda või teha, mis teda lohutaks, aga midagi ei tulnud pähe.

      See oli nii paratamatu. Nii lootusetu.

      „Te peaksite mind vihkama,” sosistasin lõpuks.

      „Ma tean,” pomises tema oma pihkude varjust.

      „Miks te siis ei vihka?”

      Ta võttis käed näo eest ära ja vaatas mulle otsa, silmad punased. „Mis mõttega?”

      Jah, tõepoolest – mis mõttega? See ei teeks ju midagi paremaks. Ta oleks võinud mind aastaid vihata, lihtsalt sellepärast, et ma oma olemasoluga tema perekonna hävitasin, ja sellest poleks midagi kasu olnud.

      „See on nii kurb,” sosistasin ma, toetades pea tema õla najale.

      „On jah,” kostis mehe hääl kusagilt käsivarte varjust.

      „Ma tahaksin teie käest andeks paluda, aga…”

      „…aga teie pole selles süüdi, mida need kaks kõrilõikajat tegid.”

      Tõmbasin sügavalt hinge. See oli kergendus, et Andreas mind süüdlaseks ei pidanud. Ja et ta mulle seda ütles. Sest mina ise tundsin end küll üsna abitult ja süüdlaslikult, kuigi ma olin kuritööst alles eile teada saanud.

      „Kui ma saaksin seda kuidagi heaks teha…”

      „See pole võimalik.”

      „Arvate?” Ma pidasin veidi aru. „Jah, muidugi, ma ei saa teie perekonda uuesti ellu äratada, aga ma võiksin näiteks isaga rääkida, et ta teile teie maad tagasi annaks.”

      „Oi, jumala eest, ärge te seda küll tehke!”

      „Miks mitte?”

      „Kui te tahate mind tappa, siis selleks on ka lihtsamaid mooduseid!”

      Piidlesin teda altkulmu. „Karlil pole ju mingit põhjust teie peale viha kanda.Te olite alles laps, kui…”

      „Ei!”

      „Ei?”

      Ta tõstis pea ja vaatas mind sellisel ilmel, nagu oleksin ma viimane tohman. „Ma palun teid, armuline kuningatütar, kui te tahate mulle midagi head teha, siis ärge kuningale minu kohta kõssake!”

      „Miks siis mitte?”

      „Sest kui kuningas sellest kuuleb, siis kuuleb ka Wieshofen, ja kui see juba teab, et ma elus olen… Noh, siis ma võin niisama hästi ise ennast oksa tõmmata. Saab lihtsamini hakkama.”

      „Ah nii?” Ma muigasin. „Teil on krahviga mingid omad arved, nagu ma aru saan.”

      „On jah. Ja kui te tõesti tahate minu vastu armuline olla…”

      „Siis ma ei ütle kellelegi ühtegi sõna,” lubasin ma, kerge muhelus suunurgas. Ei, see ei tähendanud, et ma talle valetasin. Mul ei olnud mingit kavatsust teda ei krahvile ega kellelegi teisele reeta. Mulle oli hoopis pähe turgatanud üks teine mõte, mida ma võiksin tema heaks teha – ühtaegu hüvituseks ja tänutäheks.

      „Andreas, ma tahan, et te mulle edaspidi „sina” ütleksite. Ja kutsuksite mind lihtsalt Aloiseks, ilma tiitliteta.”

      Ta vahtis mind suuril silmil. „Tohoh?”

      „Jah.”

      „Mispärast?”

      „Sellepärast, et see on niisugune asi, mida ma saan teile anda. Midagi muud mul praegu anda ei ole. Ja see on mõnes mõttes hinnalisem kui kuld või maatükid.”

      Tema silmad läksid lõbusalt pilukile ning habemetüüka varjust ilmus üle hulga aja jälle päris ehtne naeratus. „Jah, eks ta ole,” lausus ta pöidlanukiga vuntsi sügades. „Noh, kui te seda just pahaks ei pane…”

      „Sina. Ma ei pane seda pahaks.”

      „Jah.Vabandust. Harjumuse asi.”

      „Pole midagi.”

      Me jäime vait ja istusime teineteise kõrval edasi, justkui oleksid kõik jutud järsku räägitud. Korraga tekkis mul väga kummaline tunne, et ma ei oleks pidanud seda pakkuma. Ma ei oleks pidanud Andreast endaga võrdseks tegema. Maailmas oli olemas ainult kolm inimest, kes tohtisid mind eesnime pidi kõnetada: üks oli mu isa, teine oli mu vanaema ja kolmas oli mu onupoeg Konrad. Onu Josef oleks seda ilmselt samuti teha tohtinud, aga ta ei tahtnud. Ja et ma nüüd Andreasele samasuguse õiguse andsin – see oli natuke liiga erakordne.

      Ma vilksasin ripsmete varjust tema poole vaadata. Andreasel oli ikka veel naeratus näol.Ta silmitses kaevu juures rohtu söövaid hobuseid, lõug kätele toetatud, ning muheles. See tegi teda kuidagi ilusaks. Mul oli hea meel näha, et temal on hea meel, ja ma olin selle üle rõõmus, et mul läks korda nii vähese vaevaga teda õnnelikuks teha, aga too veider kripeldus mu sisimas ei andnud mulle ikkagi asu.

      Hea küll, ma arvasin, et ta on mu vend. Poolvend.Võib-olla onu, juhul kui mu tegelik isa oli üks tema vanematest vendadest. Igal juhul väga lähedane sugulane. Sellisel juhul oleks tal täielik õigus mind lihtsalt Aloiseks kutsuda.

      Aga mis siis, kui ta ei olnud mu vend? Mis siis, kui mu tegelikku isa tuli otsida hoopis kusagilt mujalt, mitte Steinbrücki perekonnast?

      Sellisel juhul olin ma andnud talle õiguse kõnetada mind nagu oma pruuti.Või abikaasat.

      Ja see oli liig mis liig. See tähendas, et ma panin Andrease Konradiga samasse seisusesse. Mind polnud küll veel Konradile lubatud, aga üldine arvamus pidas just tema väljavaateid kõige tõenäolisemaks, ja mulle tundus, et mu isa kaldub samuti tema kasuks otsustama, kui ükskord oma jaa-sõna ütleb. Ja nüüd olin ma ise…Taevake, ma olin hoopis võõra inimese asjasse seganud! Ei, ei, ma ei mõelnud seda ju üldsegi niimoodi. Ma tahtsin lihtsalt Andreasele tänulik olla ja oma hea tahte märgiks… Oh-hoh. Ma lootsin, et isand Steinbrück ei saa asjast nüüd samamoodi aru nagu mina!

      Isand Steinbrück vaatas kissis silmil minu poole, naerukurrud silmanurgas, ning ma taipasin, et ta on asjast just täpselt niimoodi aru saanud.

      Lahvatasin näost punaseks ja tõusin püsti, teadmata äkki, mida käte-jalgadega peale hakata.

      „Kui armuline kuningatütar soovib ümber mõelda…”

      Peitsin käed kaenla alla, justkui oleks mul siin müüri varjus korraga külm hakanud, ning astusin temast paar sammu eemale. Sinna, kus päike kuivanud lehed kuldselt särama pani.

      Ümber mõelda? Jah, see oleks muidugi võimalik. Ja mõistlik. Andreas ei paneks seda pahaks, ta saaks aru küll, et ma kogemata tema vastu eksinud olen, ja ma mõtleksin kindlasti välja midagi, millega talle oma tänulikkust ilmutada. Ainult et mida? Mul ei olnud tõesti hetkel midagi muud väärtuslikku pakkuda, ainult oma sõrmuseid. Aga neid ta võib-olla ei tahaks. Oh, ma tobu! Sõrmuse kinkimine teeks ju asja ainult hullemaks!

      Ei, parem oli jääda selle juurde, mida ma olin otsustanud. Oma sõnade tagasivõtmine ei olnud kuigi СКАЧАТЬ