Aloise. Eve Laur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tüdrukut kõige krempliga endale saada?”

      Andreas raputas pead. „Pole lootustki.”

      „Nojah, kes sind näljarotti ikka jutule võtaks,” irvitas vanamees habemesse. „Aga mis sa selle piigaga siis teha mõtled?”

      „Viin isale tagasi. Kui enam on, kellele viia.”

      „Mis see tähendab?”

      „Tähendab seda, et krahv tahab oma tulevast äiapapat enne pulmi maha lüüa. Et asi kindel oleks ja rohkem sekeldusi ei tuleks.”

      Puusepp silus oma vuntse. „Ah et kohe niiviisi?”

      „Niiviisi jah.”

      See võttis vanema mehe mõtlema.Ta pidas tükk aega endamisi aru, piieldes mind altkulmu, ning venitas lõpuks: „Sa ütlesid vist, et sa oled põhja poolt pärit?”

      Ma polnud seda öelnud, aga mu keelemurre andis talle igati alust seda arvata. „Jah, olen küll.”

      „Mida te siis siin teete?”Ta kiikas Andrease poole. „Kui sa tahtsid teda koju viia, miks te’s lõuna poole tulite?”

      „Sellepärast, et tüdruku isa on siin.”

      „Siin? Kus siin?”

      Noorem mees viipas pöidlaga tollesse kööginurka, mis jäi minu arusaamist mööda kuhugi edela- või läänekaarde.

      Puusepp mõtles veel hetke, kulm kortsus. Siis läksid tema silmad järsku väga suureks.Ta vaatas mind, vaatas Andreast, jälle mind ja jälle Andreast, ja lõpuks ei teadnud ta enam isegi, kuhu vaadata või mida teha.Ta laiutas käsi, lõi need laksuga vastu põlvi, vangutas pead ja lausus lõpuks: „No nüüd on kuradi lugu lahti!”

      „On jah,” kinnitas Andreas.

      „Mis sa’s nüüd teha mõtled?”

      „Noh, ma mõtlesin, et vaatame kõigepealt järele, kas vanamehel on veel eluvaim sees. Ja kui ta elus on, siis katsume ta sealt kuidagi tulema aidata.”

      „Ja kui ei ole?”

      „Siis ma viin tüdruku koju tagasi. Ja vaatan, et ta seal oma kosilastega kuidagi hakkama saaks. Ja et ta peast ilma ei jääks, kui seal löömaks läheb.”

      Ma vaatasin oma teekaaslast imestusega, tundes, kuidas kerge naeratus mu suunurkades võbeleb. „Te tahate minuga kuningalinna kaasa tulla?”

      „Nojah,” kostis Andreas ning lisas kähku: „Kui teil just midagi muud plaanis ei ole.”

      „Ei, mul ei ole praegu muid plaane.”

      „Noh, siis ma tulen.”

      Ma naeratasin laialt ja uputasin oma pilgu teekruusi, suutmata talle järsku enam otsa vaadata. Millegipärast oli see mõte mulle meeltmööda, et ta minuga kaasa tuleb. Aga seda oli kuidagi liiga palju.Ta ei oleks pruukinud seda teha. Ma oleksin kindlasti ka omal jõul kuningalinna välja jõudnud. Kuigi mul oli kahtlemata julgem minna, kui säärane väljaõppinud salakütist saatja kõrval oli. Koos oma teravaninalise ja teravahambalise hundiga. Piidlesin toda elukat silmanurgast, kui ta seal laua all konti järas, ning hõõrusin tasakesi puretud rannet. See oli tänagi veel paistes, kuigi mitte enam nii valus kui eile.

      „Kuule, poiss,” ütles vana puusepp mu kõrvalt kaunis iseäralikul toonil, „sa vaata ette, et sa ise peast ilma ei jää! Kui sa tüdrukuga tee peal miskit sehvti tegema hakkad…”

      Andreas raputas pead. „Sehvti ei ole ja ei tule!”

      Papi kergitas kulmu, nagu ei usuks ta ühtegi sõna, mida noorem mees ütleb.

      „Ausalt!” kinnitas Andreas. „Ma ei taha isale järele minna.”

      „Nonoh.” Puuseppmeister tõusis püsti, sirutas äginal selga ja ringutas, nagu oleks tema vägev kere paigalistumisest kangeks jäänud. „Eks me näe, palju sul seda va arunatukest peas on.”Ta läks kambriukse juurde ja lükkas selle lahti, nii et naised kiljatades laiali pudenesid. „Kulla perenaine, noorpaaril on vesi jahtunud – ehk sa aitad neil ennast nüüd ära kuivatada ja riide panna? Ja annad võibolla mõne tera hamba alla? Neil pikk tee ees.”

      SÖÖGILAUAS PIDASID ANDREAS JA PUUSEPPMEISTER TÕESTI KORRALIKU sõjanõu maha. Arutasid, millistesse suundadesse tuleb vahimehed välja panna, kuidas need peaksid külarahvale märku andma, kuhu oleks kõige targem ammuküttidest varitsus üles seada ja mismoodi krahvi mehed maha lasta, kui need välja ilmuvad. Laibad tuli kiiresti ära koristada ja tee verest puhtaks teha, et jälgi ei jääks, ning meeste sõjavarustus hoolega tallele panna. Juhuks, kui peaks edaspidi vaja minema.

      Ma kuulasin neid, kui nad seal omavahel arutasid, ning mulle hakkas tunduma, et see ei ole neil vist esimene kord säärastest asjadest kõnelda. Ma kujutasin ette, et paljas mõtegi krahvi sõjasulaste tapmisest oleks pidanud üht tavalist külameest heidutama – aga puusepa jaoks oli küsimus pigem selles, kuidas seda teha, ilma et oleks vaja oma nahka turule tuua. Ja see, et siin külas oskas vist iga mees ammuga ümber käia…Võib-olla olid nad kõik siin hakkajad salakütid, kes kuninga hirvekarju korrapäraselt harvendasid?

      Oli sellega kuidas oli, aga meie lahkumise ajaks sebis küla nagu sipelgapesa. Ma sain aru, et maju kindlustati võimaliku rünnaku vastu – lükati kappe ja laudu uste ja akende ette, aeti loomi ulualla, veeti tuppa vett ja toiduvarusid ning kasteti katuseid, et ründajad ei saaks tuld räästasse pista.

      Meile hangiti küla pealt kaks hobust – ergumat sorti ja kergema jalaga, nagu puuseppmeister kinnitas. Kuigi minu meelest nägid need välja niisama masajad ja nässakad nagu kõik ülejäänudki. Cunneware turi oli kohalike setukate omast vähemalt kolme kämbla jagu kõrgem. Ja kui ma ühele pulstunud lakaga raudjale selga istusin, siis pidin hoolega ette vaatama, et jalad mööda maad järele ei lohiseks.

      Lahke sepaemand pani meile kaasa kotitäie toidukraami ning väikese õllelähkri, et me ei peaks tee peal janu kannatama. Ja kui puusepp oli meile sõnad peale lugenud ja Andreast veel kord manitsenud, et too oma varsaaruga mingeid lollusi ei teeks, siis võisimegi lõpuks teele asuda.

      Lasime oma uutel hobustel tasapisi mööda üht põlluvaheteed lõuna poole kõmpsida. Soe päike paistis meile vastu, ilm oli ilus, kõht täis ja tuju hea. Ka Cunneware tundis end oma uute jalavarjudega hästi ning lonkas rõõmsalt ainult ühte jalga, näpsides tee kõrvalt ajaviiteks noort rukkiorast. Hunt oli orasepõllult huvitavad jäljed leidnud ja pidanud tarvilikuks neid ajama hakata, ning kadus meil peagi sabaga vehkides silmist.

      Meie tee viis metsase künka poole. See kerkis ümbritsevatest lainjatest põldudest tublisti kõrgemale ning künka tipus kullendavate puude vahelt vaatas meile vastu kaks musta katuseviilu. Sedamööda, kuidas vankriroopad järve poole keerasid – sest nüüd nägin ma puude vahelt ka järvevett läikimas – ja meie künkale lähemale jõudsime, pöördus aegamisi ka vaade tollele mustendavale majavaremele, kuni lõpuks olin ma päris kindel, et tunnen selle koha ära. Me polnudki jahilossist kuigi kaugel! See oli mulle tuttav pilt: nägin neid kahte kõrget viilu iga kord, kui lossi järvepoolsetest akendest välja vaatasin.

      Aga nii lähedalt polnud ma neid varem kunagi näinud. Ja nüüd, kus me päris künkajalamile välja jõudsime ning lisaks viiludele ka tühjade aknaavadega seinad puuvõrade vahelt paistma hakkasid, tundus too majavare mulle hirmuäratavalt suur.Võib-olla mitte päris nii suur kui meie jahiloss, aga võimsam. Paksemate müüridega.Vanem.

СКАЧАТЬ