Aloise. Eve Laur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastuolus, piidles mu nägu, mida ehtisid Wieshofeni meeste kingitud sinikad, ning lausus lõpuks: „Kuule, Andi, räägi nüüd ausalt ära, millega sa hakkama oled saanud.”

      „Ma varastasin selle tüdruku krahvi juurest ära,” pomises mu teekaaslane oma nina alla.

      „Mis asja?!”Vanamees vahtis talle otsa. „Oled sa hulluks läinud?”

      „Vist küll.”

      Pealtvaatajate hulgas oli tõusnud ägedam sumin, justkui kahtleksid nemadki oma kõrvakuulmises. Keegi lopsakam naisterahvas hõikas Andreasele: „Sa käisid päris krahvilossis sees või?”

      „Käisin jah.”

      „Sa issa ristike, kuidas sa julgesid?! Krahv oleks sul naha päris maha nülgind, kui ta oleks su kätte saand!”

      „Mul oli sinine mantel seljas ja kiiver peas.”

      Inimesed vaatasid üksteisele otsa. „Kiiver?” „Aga see ei varja ju nägu ära!” „Ninakaitse on olemas.” „Jah, aga põsed ja silmad paistavad ikka välja”

      „Kuule, mees, sa oled püsti hull!” teatas üks jahuse möldripõllega sell.

      „Või ülepeakaela armund,” täiendas keegi vanem emand tema kõrvalt. „Mis teeb ühe välja.”

      Rahvas jäi vait ja vaatas jälle minu otsa. Nihkusin kaitset otsides Andreasele lähemale. Juhuks, kui nad peaksid arvama, et Steinbrück on minu pärast ilmaasjata oma elu kaalule pannud.

      „Trine on juba meelest läinud või?” uratas keegi kerekam vanamees, käed risti rinnal.

      Üks kiitsakas eit andis talle küünarnukiga obaduse ribide vahele. „Ah, mis sa lorad! Sest on juba nii palju aega mööda. Poisil ammu aeg endale uut naist vaadata. Muidu tuleb hundihais juurde.”

      „Kuulge, teie!” ütles Andreas, silmad välkumas. „Lõpetage oma lõksutamine ära ja minge koju! Siin pole teil rohkem midagi vahtimist.”

      Keegi ei mõelnudki ennast liigutada.

      „Millal sa pulmad teed?” hõikas mölder.

      „Kas meid ka kutsutakse?” tahtis keegi noorem näitsik teada.

      Meie kõrval seisev puusepp lõi käed puusa ja käratas teistele: „Te oinakari! Kas te aru ei saa, et mingeid pulmi ei tule? Kui see plika on krahvi käest ära varastatud, siis hakkab krahv teda taga otsima. Ja kui ta aru saab, et see oli Steinbrück, kes tüdruku viluks lõi, ja talle siia järele tuleb… Siis me oleme kõik pigis!”

      Selle peale jäi rahvasumm väga vaikseks.

      „Nii, ja nüüd kaduge kõik koju!” käskis vanamees. „Meil on vaja Steinbrückiga üks sõjanõu maha pidada.”

      Ja külainimesed läksidki.Vahetades isekeskis kartlikke pilke, pistes päid kokku ja sosistades – aga mitte enam lõbusalt nagu algul, vaid pigem ohtu aimates.

      Meie jätsime Cunneware sepa ja tema sellide hoole alla ning läksime köögiuksest sisse. Perenaine juba ootas meid.Ta oli tüdrukutega suure toobri keset kööki tõstnud, selle kuuma vett täis kallanud ning vanni äärde kaks kolmejalgset järi sättinud. Me võtsime püksid jalast, istusime järidele ja pistsime jalad vette. See peaaegu kõrvetas. Minu palve peale lisati sinna pisut külma juurde. Perenaine puistas toobrisse veel männiokkaid, mis köögis väga mõnusat lõhna levitama hakkasid, ning andis meile kummalegi kätte savikruusi aurava pärnaõieteega. Ja siis palus puusepp emandal koos oma tüdrukutega natukeseks välja minna. Perenaine oli selle üle nähtavalt nördinud, aga ei hakanud vastu vaidlema. Mul oli küll kuri kahtlus, et kogu see naistevägi, mis kuulekalt kambriukse taha kadus, jääb nüüd ukseprao vastu liibudes meie juttu pealt kuulama.

      Esialgu ei rääkinud me midagi. Puusepp istus meie kõrvale pingiotsale maha ning vaatas, kuidas me teed rüüpame. Meie leotasime oma külmunud jalgu – see oli väga naljakas tunne, kui meie varbad vee all kokku puutusid – ja lasime kuumal joogil end seestpoolt soojendada. Hunt kõhutas samuti meie juures maas ning näris üht hoolega paljaks kaabitud konti, mille perenaine oli talle lahkest südamest andnud.

      „Mis sott sul selle tüdrukuga siis on?” küsis vanamees viimaks.

      „Ei ole mingit sotti,” kostis Andreas.

      „Mis sa tast siis ära varastasid?”

      Mu teekaaslane vaikis.Vaatas ainiti oma auravat teekruusi, ilma et oleks pilku minu või puusepa poole tõstnud, ja oli vait.

      „Ah soo, või sedasi on lood,” tähendas vanamees, justkui oleks ta noorema mehe sõnatust vastusest midagi olulist välja lugenud.

      Mida küll? Mina ei osanud Andrease langetatud pilgust ja mornivõitu ilmest midagi järeldada. Ent puuseppmeister ajas selja sirgu, nagu oleks talle korraga kõik klaar, toetas ühe käe vastu põlve ja vaatas minu otsa.

      „Ja kes sina, lapsuke, siis oled?” küsis ta naeratades. „Mõni kõrget sugu neitsi?”

      „Miks sa seda arvad?” küsisin vastu.

      Papi silitas sõrmega mu kätt – nimelt sealt, kuhu sõrmused olid kauasest kandmisest oma jäljed sisse kulutanud.

      „Jah,” pidin tunnistama, „ma olen kõrget sugu neitsi.”

      „Vist mitte siit kandist?”

      „Ei, ma olen kaugemalt.”

      Puusepp noogutas. „Su keelepruuk on nii võõras.”

      See oli tõsi. Nemad siin lõunas rääkisid hoopis teistmoodi – kuidagi laulvamalt, lahtisemalt, sõnu rohkem venitades. Ma sain neist suurepäraselt aru ja nemad minust ka, aga vahe oli ikkagi kõrvaga kuulda.Wieshofen muide rääkis samasugust lõunapoolset murrakut, ja teda tögati sellepärast õukonnas päris tublisti. Mõistagi tagaselja, sest keegi ei julgenud teda otse näkku metsaotiks nimetada.

      „Mis sel krahvihärral sinuga asja oli?”

      „Tahtis mind naiseks võtta.”

      „Tohoh?”Vanamees kergitas kulme ja silitas oma käharat habet. „Või et kohe päris laulatatud naiseks?”

      „Jah.”

      „Ja sina ei tahtnud?”

      „Mitte põrmugi.”

      „Hmh. Seda ei saa sulle küll pahaks panna,” pomises ta oma nina alla. „Aga su isa? On ta sind krahvile lubanud?”

      „Ei ole.Wieshofen on mind mitu korda kosinud, aga talle on alati ära öeldud.”

      Meister sügas kukalt, mõtlik korts kulmude vahel. „Ära pane pahaks, lapsuke, aga kuipaljukest sul kaasavara on?”

      „Palju.”

      „Suured valdused?”

      „Väga suured.”

      „Selles see konks ongi,” pistis Andreas meie jutu vahele. „Tüdruk on oma isa ainuke pärija. Ja krahv tahab teda endale kosida ja kogu kremplile käppa peale panna.”

      „Soh?” СКАЧАТЬ