Hing maanteeserval. Urmas Vadi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sest ta teadis, et selles kliinikus, kus Margit töötab, ei panda implantaate. Nad olid sellest omavahel isegi rääkinud ning Margit nentinud kerge kibedusenoodiga, et ta on sellest juba aastaid osakonnajuhatajaga juttu teinud, aga jutuks ongi see jäänud. Reaalsus oli see, et Margitil polnud vastavat võimekust, et täita Tõnu tühimik uue krooniga.

      Liis vajus kohe unne ja magas sügavalt, Tõnu aga keeras küljelt küljele ega saanud rahu, ta aimas ette haavumist ja solvumisi. Tõnu ei tahtnud pahandusi ega kellegi tundeid riivata. Kui tal midagi head öelda ei olnud, oli ta pigem vait. Aga mida nüüd? Ükskõik, mispidi ta seda asja ei vaaginud, veatut lahendust siin polnud. Korraks tundus hea mõte minna ja keerata see uus hammas kusagil teises kliinikus endale külge ja siis käia Margiti juures edasi. Aga nii kui ta suu avab, on ju kõik kohe näha! Ja selle peale haavub Margit kindlasti hingepõhjani, et ma ilma arutamata tegin selle tema seljataga ära. Tõnule tundus, et sama palju kui talle enesele, kuuluvad tema hambad ka Margitile.

      Spaast koju saabudes hakkas Tõnu arvutis guugeldama ja otsima, leidis foorumi, kus räägiti erinevatest hambaravi kabinettidest, kõik kiitsid ja soovitasid oma hambaarste, keegi uhkeldas, et tal pole olnud mitte kunagi mitte ühtegi hambaauku. Kas uskuda seda inimest? Päris palju oli seal foorumis juttu ka Margitist, kuid ei midagi head. Küll jäi ette tema vanus, arvati, et see naine võiks juba ammu oma väljateenitud pensionipõlve pidada, keegi nurises tema töövõttete ja tehnikapargi üle – hea, et hambapuuri ei pea ise jalaga ringi tallama! Ikka veel tõrkus Tõnu mõistus ja ta keeldus kahtlemast Margiti pädevuses. Tõnu ei tahtnud mitte kohe mõeldagi, et ehk üle poolte tema hambaarstil käikudest oleks võinud olla olemata!

      Viimaks valis ta välja kliiniku, milles käis ka Karmen, läks konsultatsioonile, lõuast tehti pilti, võeti vorm. Aga mingi süütunne näris Tõnu nii päeval kui ööl, justkui oleks ta Margiti reetnud, mida ta oligi. Ning ta otsustas, et ei põgene nagu viimane kaabakas ja argpüks, ei jäta teadmatusse oma hambaarsti, kes on teda pea pool elu ravinud. Ta helistas ja pani Margiti juurde viimase aja, et siis vastuvõtu jooksul nii ausalt ja otse, nii viisakalt kui võimalik, ilma inimest haavamata kõik ära rääkida. Esmalt plaanis Tõnu teha seda visiidi lõpus, ehk ulatada isegi lillekimp või šokolaadikarp, kummardada ja lahkuda. Aga ka see näis liigse kalkusena, istuda terve tund ära ja jätta tunne, et pole midagi, ja siis pärast lihtsalt öelda – no nii, hääd pääva, ela hästi! Seepärast kohe, kui ta Margiti kabinetti sisenes, jäi ta ukse kõrvale seisma ja rääkis, mis oli juhtunud ja et ega nüüd vist muud ei jäägi üle kui ikka kroon istutada. Tõnule väga ei meeldinud suuri otsuseid vastu võtta ja ka siin ootas ta veidi Margiti abi, kes sõnaski:

      „Eks ta õige on muidugi.“

      Täiesti kainelt ja rahulikult rääkis Margit hambaravikabinettidest, eks nad kõik, kel on võimekus istutada implantaate, on head, ka hinnaklass on enam-vähem sama, ei osanud ta kedagi eelistada. Huvitav, kas Margit parandab ja puurib ise enda hambaid, turgatas miskipärast Tõnule pähe, ei teagi, miks. Tekkis väike kohmetu paus, ju Margit mõtles, et mees astub kohe minema, Tõnu aga ootas, et kas tulebki nüüd lahkuda, kuidagi nagu ei tahtnud, see mõjuks liiga järsult ja lõplikult. Pealegi oli ju veel üks auk, millest nad mõlemad olid Margitiga rääkinud, aga see oli selline nii-öelda varuauk, millega andis oodata, kui suuremad ja kiiremad küsimused on lahendatud.

      „Äkki vaataks selle viimase augu veel üle?“

      „Jaa, muidugi,“ oli Margit kohe valmis. Mitte miski ei reetnud naise pettumust ega kurbust, ainult et kui muidugi rääkisid nad terve puurimise aja maast ja ilmast, või tegelikult tegi seda Margit, sest Tõnu hoidis oma suud lahti ja nii talle sobis, siis nüüd oli Margit kuidagi sõnaahtram, kordas vaid aeg-ajalt: „Ega siin tõesti midagi muud ei olegi teha kui implantaat istutada… Kui mina siin saaksin, ma paneksin teile ise selle uue hamba.“ Nii kahju, et ei saanud!

      See väike varuauk osutus siiski palju suuremaks ja sügavamaks, kui esialgu oli paistnud. Tõsi, seda oli juhtunud üsna tihti, et suht kena pealispinna all on lood suht soised, eks nii ole teinekord ka inimestega. Puurimist oli omajagu. Muidu oli ikka Margit rääkinud ja selgitanud, mida ta teeb, küsinud, kas on valus, silitanud poolriivamisi oma siidja silikoonist kindaga Tõnu põske ja öelnud, et nüüd võib korraks suu kokku panna ja puhata, kuid täna mitte. Ka ei pakkunud ta, et võib teha tuimestava süsti. See oli juba veidi imelik, justkui trööstides lausus ta uuesti, et ikka väga hea, kui Tõnu teise kohta läheb, kus osatakse kroone panna. Aga väike loperdus oli naisel käe sees, pooleldi hajameelsusest tungiski puur närvi. Tõnu kiiksatas, Margit vabandas, asetas korraks oma rahustava käe mehe lainetavale rinnale, ise aga mõtles:

      „Miks mina üksi pean olema see, kes tunneb valu!“

      Viimaks Tõnu tõusis, maksis, kummardas ja läks. Ukse peal lausus:

      „Äkki ma tulen veel tagasi. Käin seal ära, vaatan, kuidas on, ja siis tulen ehk tagasi.“

      Margit tõstis pilgu ja naeratas.

      „Ei te enam tule.“

      Ta teadis, mida ta räägib, ükski neist minejatest polnud tagasi tulnud.

      Tõnu läks õue, värske õhu kätte, hingas sisse ja välja, päike paistis otse silma, nüüd on see tehtud! Halb tunne oli küll veel sees, aga küll see vaikselt üle läheb. Elus tuleb ikka ette olukordi, kust tahaks lihtsalt minema jalutada, kõik tundub nii raske ja vastik. Siiski on kõige õigem neil hetkedel katsumustele otse vastu astuda ja kõik lahendada nii viisakalt kui võimalik. Ja Tõnu sisendas endale, et see, mida ta tegi, oli õige. Parim kõigist neist kehvadest variantidest. Kuid see halb tunne ei kadunud. Läks isegi hullemaks. Ta käis ringi, nagu oleks midagi kadunud, kuid viimaks leidis ta lahenduse ja rahu.

      Sel päeval, kui Tõnu läks uude kliinikusse, et istutada implantaat, peatus ta äkitselt keset tänavat, võttis taskust telefoni, tühistas oma aja ja helistas kohe Margitile, kelle märkmik oli täis nagu ikka, aga Tõnu jaoks leidis ta alati midagi. Nagu kivi veeres mehel südamelt:

      „Jah, elus on ka midagi muud peale hammaste!“

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQAAAQABAAD/2wBDAAMCAgMCAgMDAwMEAwMEBQgFBQQEBQoHBwYIDAoMDAsK CwsNDhIQDQ4RDgsLEBYQERMUFRUVDA8XGBYUGBIUFRT/2wBDAQMEBAUEBQkFBQkUDQsNFBQUFBQU FBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBT/wAARCAJYAaMDASIA AhEBAxEB/8QAHwAAAQUBAQEBAQEAAAAAAAAAAAECAwQFBgcICQoL/8QAtRAAAgEDAwIEAwUFBAQA AAF9AQIDAAQRBRIhMUEGE1FhByJxFDKBkaEII0KxwRVS0fAkM2JyggkKFhcYGRolJicoKSo0NTY3 ODk6Q0RFRkdISUpTVFVWV1hZWmNkZWZnaGlqc3R1dnd4eXqDhIWGh4iJipKTlJWWl5iZmqKjpKWm p6ipqrKztLW2t7i5usLDxMXGx8jJytLT1NXW19jZ2uHi4+Tl5ufo6erx8vP09fb3+Pn6/8QAHwEA AwEBAQEBAQEBAQAAAAAAAAECAwQFBgcICQoL/8QAtREAAgECBAQDBAcFBAQAAQJ3AAECAxEEBSEx BhJBUQdhcRMiMoEIFEKRobHBCSMzUvAVYnLRCh СКАЧАТЬ