Hing maanteeserval. Urmas Vadi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ samblaga, mis mind nii ühtlaselt kattis, kuid ka ema arvamus tundus korraga väga oluline.

      „Väga ilus, pehme,“ kinnitas ema.

      „On tõesti!“

      Silitasime mind mõlemad.

      „See poisi asi ei ole sul kunagi hästi välja tulnud,“ proovis ema ettevaatlikult öelda, et mitte solvata. „Minu jaoks oled sa ikka ja alati olnud Sammalhabe.“

      Ema ju tundis mind ja nägi, kui väga ma kogu aeg pingutan ja maskeerin end ruudulise särgiga poisiks ja teised inimesed jääksid seda uskuma ja ma võiks kah tunda nagu armastust, mis polnud aga minu jaoks. Aga emale pole mõtet valetada, tema saab kohe aru, ja samuti ka siis, kui asjad on hästi. Ja nüüd olid, veel kunagi varem polnud ta minuga nii rahul olnud, ei mingeid soovitusi, varjatud nõudmisi, ohkamisi, ei „aga“-puru ega lausete sees tühikuid, mida ise täita. Puhas rõõm peegeldus ta näost, kui ta avastas mu samblahabemest metsamarju, mis pärlendasid kastevees.

      „Mul on nii hea meel su pärast!“

      „Jah?“

      „Jah.“

      Korra veel tõmbas ta sõrmedega läbi mu samblapuhma ja lahkus, süda nii kerge.

      Päike oli juba kõrgel, kui ma silmad avasin. Olin magamiskoti läbi higistanud, pea huugas. Sina, mu kihlatu, olid mu kõrval, tõstsin käe sirmiks silmile ja vaatasin sind, sa naeratasid, viimaks ma küsisin:

      „Kas sa armastaksid mind ka siis, kui mu habemes kasvaksid mustikad ja pohlad?“

      „Aastaringselt?“

      „Jah.“

      „Muidugi.“

      Need read pole kirjutatud mitte vere, vaid pohlamoosiga.

      ARMASTAJAD

      See asi oli kestnud juba väga pikalt. Kui mitmeid kordi oli Tõnu mõelnud, et rohkem ta ei tule, nüüd on kõik! Aga ei läinud kuigi kaua, kui ta otsis ja helistas taas ja küsis, kas Margit leiaks talle uue aja. Ja Margit alati leidis, kuigi ta märkmik oli tihedasti täis nagu poroloonpadjake hambapuure. Just hambad olid Tõnu nõrk koht, küll pudenes ilma ette hoiatamata keset päeva hambaaugust plomm, või siis hakkas see vana ja tuim valu kusagilt lõualuu sügavusest end üles ajama, vaja oli suretada närvi, kanaleid puhastada, rohi peale panna ja oodata põletiku taandumist. Mõne hambaga käis ta edasi-tagasi üle kümne korra. Kuid lõpuks leiti alati lahendus, kõik augud said täidetud, valu möödus, rahu saabus.

      Kokku oli ta Margiti juures käinud üle kahekümne aasta. Seda on rohkem, kui ma oma Karmeniga abielus olen olnud, avastas Tõnu ühtäkki ja mõtles siit edasi, et kuidas küll täiesti võõra inimesega, kellega muidu ei kohtu ega midagi, oled sa teatud mõttes lähedasem kui kellegi teisega. See on isesorti intiimsus! Mitte keegi teine polnud ta suud ja hambaid nii lähedalt vaadanud, mitte kellegi teise jaoks polnud ta oma lõugu tunde ja tunde pärani lahti hoidnud. Mõnikord, kui tüdrukud olid veel väiksed ja kui Tõnu arstilt tuli, siis nõudsid nad, et issi, näita plommi. Tõnu oli avanud suu ja lapsed vaatasid, aga põgusalt ja eemalt ning veidi hirmunult. Kuid Margit tundis Tõnu hambaid sedavõrd hästi, et võinuks neid lausa kinnisilmi puurida, ta teadis Tõnust kõik, hambad on inimese peegel, suu hinge värav ja Margit kui hambahaldjas hoidis kõike kontrolli all ning andis endast parima, et ükski auk ei läheks liiga suureks. Aga oli ka üks väike saladus. Ta ravis mehe hambaid täpselt sinnamaani, et Tõnu varsti tagasi tuleks ja ta saaks teda aidata.

      Lapsepõlvest mäletas Tõnu oma vanaema hambaid, need olid nii katki ja inetud, kas vanaema neid üldse kunagi pesi? Käis ta hambaarsti juures? Vaevalt. Kirstus oli vanaema suu lausa kramplikult kinni, justkui oleks ta teinud meeletu jõupingutuse enne viimast hingetõmmet ja surunud lõuad kokku, et need jumala eest kõigi leinajate ees lahti ei vajuks! Tõnu oli otsustanud, et tema tahab surra tervete hammastega, hiljem oli ta aru saanud, et tegelikult on ka enne surma olla hea tervete hammastega. Aga see kõik vajas tööd ja kannatlikkust ja järjepidevat hoolt. See on nagu abielu, võrdles Tõnu mõttes oma hambumust ja kooselu Karmeniga. Ei ole nii, et nüüd oleme abielus ja siis ei pea pingutama ja kõik on korras! Kui jätad oma suhte laokile, ei too lilli, ei üllata, ei loo atmosfääri ega tekita tunnet, et su kaasa on kõige erilisem, mida Karmen ka oli, nii et see pole raske, aga sageli kipub kõik unuma, argisus ja väsimus võtab maad ja siis on kohe augud taga ja asjad lähevad aina hullemaks, kuni on püsti vaid üksikud varemekontsud. Kaduvik kisub meid paratamatult enda poole, aga midagi saame me ise ära teha, et kõik ei läheks täiskäigul allamäge. Seepärast käis ta alati korrapäraselt Margiti juurdes ja armastas oma kaasat. Iga talv veetsid nad nädala kas Alpide või Himose suusamägedel, suviti käisid nad mere ääres puhkamas, matkasid ja telkisid paar ööd metsas. See komme sai alguse lastest, neile nii meeldis, aga nüüd olid nad suured ja Tõnu Karmeniga telgis kahekesi. Esimene suvi ilma lasteta oli esiti kuidagi kurb ja veidi tühi, aga seda rohkem oli neil aega ja tähelepanu teineteisele, hakkas pihta justkui teine noorus, nad lausa armusid taas kord. Aga siis tuli hetkeks Margit nende vahele.

      Nad olid läinud nädalavahetuseks spaasse, vedelesid terve päeva basseinides, käisid hirmkülmas vees, kuumas vees, soolases vees, proovisid järgi kõik saunad, nautisid restoranis õhtusööki ja veini ning tuppa tulles olid nii rammestunud, et lausa kukkusid voodisse, aga siis tabas neid iha, väsimus taandus. Siis see juhtus – pisut enne armurõõmu kõrghetke avas Tõnu oma suu, kust pudenes üks hammas ja kukkus Karmenile otse ninna. Kirg ja nauding oli kui läbi lõigatud ja asendus ehmatuse ja aevastustega. Karmenil läks omajagu aega, et Tõnu hammas oma ninasõõrmest kätte saada. Tõnu ei saanud aru, mis oli juhtunud, Karmen oli ta alt välja lipsanud ja puhises, Tõnu oli põlvili keset voodit, riist püsti nagu ilmasammas, nii mees kui tema till justkui küsinuks: „Mis siis nüüd!?“

      Viimaks sai naine hamba ninast kätte.

      „Hammas!“

      „Mis?“

      Karmen asetas hamba Tõnu peopesale, mees tundis vana tuttava kohe ära.

      „Tagumine purihammas.“

      Tõnu teadis isegi selle hamba teaduslikku nimetust – molaar. Seda hammast oli Margit ikka aeg-ajalt üles ehitanud, aga iga korraga jäi kinnituskohta aina vähemaks, viimane kord oli ta lausa kahtlev.

      „Aga no proovime, ehk jääb pidama,“ lootis Margit nii väga ja samuti ka Tõnu.

      Kuid nüüd oli hammas taas murdunud ja oli Karmeni kord tulla Margiti ja Tõnu vahele. Ta pani voodipeatsis lambid põlema ja palus, et mees avaks suu. See oli esimest korda, kui ta nii põhjalikult ja koos valgustusega Tõnu hambaid uuris. Ta leidis koha, kust hammas oli ära kukkunud, ja vaatas üle nii alumise kui ülemise hambakaare. See vaatepilt ei meeldinud talle. On hea, et Karmen ei teadnud, et suu on hinge värav. Küll aga teadis ta seda, et Margit olevat üks vanema kooli naine, väga lahke ja kena ja alati aitab. Ometi näeb Tõnu suu välja, nagu oleks ta ise oma mehe hambaid parandanud.

      „Äkki ma võtangi tulevikus selle asja enda kätte ja avame koduse hambaravi kabineti?“ pakkus Karmen.

      „Raha jääks perekonda!“ proovis mees kaasa naerda.

      Tõnu pani ärakukkunud hambatüki rahakoti vahele justkui saaks selle liimiga tagasi kleepida, ja proovis oma leebel moel Margitit kaitsta.

      „Küll ta ehitab selle hamba uuesti СКАЧАТЬ