Klaastroon 6: Koidutorn. Sarah J Maas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pats libises üle lihaselise õla. Luges võib-olla välja Chaoli soovi mitte hakata liikuma mööda seda konkreetset rada. „Mu isa tõepoolest soovib, et te mõlemad meiega õhtusöögil liituks. Veelgi enam, et te liituks meiega igal ööl pärast seda, kuni olete siin. Ja istuks kõrgema laua ääres.”

      See polnud veider palve, mida ühele külastavale kõrgele ametnikule esitada. Kindlasti oli au istuda kagaani enda lauas, kuid saata oma poeg seda ütlema... Chaol kaalus hoolikalt järgmisi sõnu ja valis siis lihtsalt kõige ilmselgema: „Miks?”

      Kahtlemata soovis pere ju püsida üksteise lähedal, olles kaotanud oma noorima liikme. Kutsuda enda juurde võõraid…

      Printsi lõug tõmbus pingule. Polnud selline mees, kes erinevalt kolmest vanimast õest-vennast oleks harjunud emotsioone looritama. „Arghun teatab, et meie palee on kaitstud hertsog Perringtoni vägede nuhkide eest, et tema esindajaid pole veel saabunud. Minul pole seda usku. Ja Sartaq…” Prints sai endal sõnasabast kinni, justkui poleks tahtnud segada asjasse oma venda – või võimalikku liitlast. Kashin grimassitas. „On kindel põhjus, miks ma otsustasin elada sõdurite seas. Selle õukonna keerutamine...”

      Chaolil oli kiusatus öelda, et ta mõistab. Tema ise oli tundnud seda suurema osa oma elust. Siiski küsis ta: „Kas teie arvates on Perringtoni väed sellesse õukonda tunginud?”

      Kui palju teadis Kashin või Arghun Perringtoni vägedest? Tõtt valgikuningast, kes kandis Perringtoni nahka? Või armeedest, mida ta käsutas, mis olid hullemad, kui ükskõik milline nende kujutlusvõime oleks suutnud välja mõelda? Aga see informatsioon... Selle kavatses ta enda teada jätta. Näha, kas seda sai kuidagi ära kasutada, kui Arghun ja kagaan seda ei teadnud.

      Kashin hõõrus kaela. „Mina ei tea, on see Perrington või keegi Terrasenist või Melisandest või Wendlynist. Mina tean ainult seda, et minu õde on nüüd surnud.”

      Chaoli süda jättis takti vahele. Ometi söandas ta uurida: „Kuidas see juhtus?”

      Kashini silmis väreles lein. „Tumelun oli alati veidi metsik, hoolimatu. Tavatses tujutseda. Ühel päeval rõõmus ja naeruküllane, järgmisel endassetõmbunud ja lootuse kaotanud. Nad...” Tema kõrisõlm õõtsatas. „Nad räägivad, et Tumelun kargas seepärast rõdult alla. Duva ja tema abikaasa leidsid ta pärast sel ööl.”

      Igasugune surm pereringis oli laastav, kuid enesetapp... „Mul on kahju,” pakkus Chaol vaikselt.

      Kashin raputas pead, päikesevalgus tantsiskles tema mustadel juustel. „Mina ei usu seda. Minu Tumelun poleks hüpanud.”

      Minu Tumelun. Sõnad ütlesid piisavalt printsi ja tema noorima õe läheduse kohta.

      „Te kahtlustate räpast mängu?”

      „Mina tean vaid seda, et pole vahet, millised olid Tumeluni tujud. Ma tundsin teda nagu viit sõrme. Nagu tunnen omaenda südantki.” Ta asetas käe südamele. „Tema poleks hüpanud.”

      Chaol kaalus taas hoolikalt sõnu. „Mul on küll kahju teie kaotuse pärast, kuid kas teil on mingit põhjust kahtlustada, miks seda oleks pidanud korraldama mõni võõramaine kuningriik?”

      Kashin astus paar sammu edasi. „Mitte keegi meie maadel poleks piisavalt rumal.”

      „Noh, mitte keegi ka Terrasenis või Adarlanis ei teeks iial midagi sellist. Isegi selleks, et teid sellesse sõtta manipuleerida.”

      Kashin uuris teda silmapilgu jooksul. „Isegi mitte kuninganna, kes oli kord ise palgamõrvar?”

      Chaol ei lubanud endal ilmutada ühtki emotsioonivärelust. „Aelin võis olla kord palgamõrvar, kuid on karmid piirid, millest ta üle ei lähe. Üheks neist on laste tapmine või vigastamine.”

      Kashin seisatas aiapoolse seina vastu asetatud kummuti ees ning kohendas selle poleeritud ja tumedal pinnal üht kullatud karpi. „Ma tean. Lugesin selle kohta oma venna aruannetest. Üksikasju tema tapatöödest.” Chaol võis vanduda, et prints judistas end enne, kui lisas: „Ma usun teid.”

      Kahtlemata sellepärast prints temaga üldse seda vestlust alustaski.

      Kashin jätkas: „See ei jäta alles kuigi paljusid teisi võõrvõime, kes võiks seda teha. Ja Perrington on selle lühikese nimekirja eesotsas.”

      „Ent miks võtta sihikule teie õde?”

      „Ma ei tea.” Kashin astus veel paar sammu edasi. „Ta oli noor, ilmsüütu. Ratsutas minuga Darghani, meie emaklannide seas. Tal polnud veel oma sulde’t.”

      Chaoli kipras kulmu peale selgitas prints: „See on oda, mida kannavad kõik Darghani sõdalased. Põimime oma lemmikhobuse jõhvid tera ala varre külge. Meie esivanemad uskusid, et sinnapoole, kuhu need jõhvid tuules lehvisid, jäi ka meie saatus. Osa meist usub endiselt neid asju, kuid isegi need, kes peavad seda pelgalt traditsiooniks... me võtame neid kõikjale kaasa. Siin palees leidub õu, kuhu on pistetud minu ja mu õdede-vendade sulde’d, et tuult tajuda sel ajal, kui meie püsime isa palees, kohe tema oma kõrval. Aga surma korral...” Taas see leinavari. „Surma korral on need ainus asi, mille me alles jätame. Need kannavad Darghani sõdalase hinge kogu igaviku jooksul ja need pistetakse jäädavalt meie püha maa stepimulda.” Prints sulges silmad. „Nüüd rändab tema hing tuulega.”

      Nesryn lausus ennemalt sama. Chaol kordas vaid: „Mul on kahju.”

      Kashin avas silmad. „Mõned mu õdedest-vendadest ei usu mind Tumeluni koha pealt. Mõned usuvad. Meie isa pole aga veel otsustanud. Meie ema ei lahku leina tõttu toastki ja mainida minu kahtlusi… Ma ei suuda end isegi sundida neid talle mainima.” Ta hõõrus tugevat lõuga. „Niisiis olen veennud isa, et ta lubaks diplomaatilise žestina teil liituda meiega igal õhtusöögil. Ent minule meeldiks, et te vaatleks seal võõraste silmadega. Teataks, kui midagi on lahti. Vahest näete midagi, mida meie ei näe.”

      Aidata neid... ja vahest saada vastutasuks abi. Chaol lausus varjamatult: „Kui usaldate mind piisavalt, et lasta mul seda teha, et mulle seda kõike rääkida, miks siis mitte nõustuda liituma meiega selles sõjas?”

      „Pole minu koht rääkida või oletada.” Väljaõppinud sõdur. Kashin uuris tube, justkui vaeks võimalikke vaenlasi, kes võisid seal varitseda. „Mina marsin välja alles siis, kui mu isa selleks käsu annab.”

      Kui Perringtoni väed olid juba siin, kui printsessi surma taga oli tõesti Morath... See oleks olnud liiga lihtne. Liiga lihtne mõjutada kagaani liituma Doriani ja Aeliniga. Perrington – Erawan oli sellest märksa nutikam.

      Ent kui Chaol ise suudab võita nende poolele kagaani maavägede juhataja…

      „Mina neid mänge ei mängi, isand Westfall,” lausus Kashin, lugedes välja seda, mis iganes Chaoli silmis sätendas. „Minu õed-vennad on need, keda tahaksite veenda.”

      Chaol toksis sõrmega tooli käsitoel. „On mingit nõu selles vallas?”

      Kashin turtsatas ja muigas pisut. „Enne teid on tulnud teisigi. Kuningriikidest, mis on märksa rikkamad kui teie oma. Osal läks see korda, osal mitte.” Pilk Chaoli jalgadele ning printsi silmi sugenes haletsusevälgatus. Chaol pigistas käsitugesid selle haletsuse peale, mis pärines mehelt, kes tundis temas ära sõdalase. „Soovida edu on kõik, mida saan teile pakkuda.”

      Seejärel sammus prints ukse poole, tema pikad СКАЧАТЬ