Klaastroon 6: Koidutorn. Sarah J Maas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rakkus pihku. „Au olla teie palees on minu elu suurim.”

      Vahest koguni tõsi.

      Kui ta oleks leidnud aega külastada oma suguvõsa vaikses, aedadega täidetud Runni kvartalis, mis olid peamiselt koduks kauplejatele ja vahendajatele nagu tema onu, arvaks nemad seda kindlasti.

      Kagaan vaid muigas õige pisut. „Siis lubage mind tervitada teie tõelises kodus, kapten.”

      Nesryn pigem tajus, kui nägi Chaoli ärritusevärelust. Ta polnud päris kindel, mis selle põhjustas: Nesryni kodumaa vaidlustamine või ametlik tiitel, mis nüüd naisele edasi kandus.

      Ent Nesryn kummardas taas tänutäheks.

      Kagaan lausus Chaolile: „Eeldatavasti olete siin selleks, et keelitada mind liituma selle teie sõjaga.”

      Chaol vastas väheke järsult: „Oleme siin, sest seda palus mu kuningas.” Uhkusenoot selle sõna juures. „Et algatada seda, mis meie lootuse järgi võiks osutuda uueks, külluslikuks kaubanduse ja rahu ajastuks.”

      Üks kagaani võsukestest – noor naine, kelle juuksed olid kui voogav öö ja silmad kui tume leek – vahetas mõru pilgu temast vasakul oleva vennaga, temast vahest kolm aastat vanema mehega.

      Niisiis Hasar ja Sartaq. Vastavalt kolmandana ja teisena sündinu. Kumbki kandis sarnaseid lohvakaid pükse ja tikitud tuunikaid ning põlvedeni kerkivaid peeneid nahksaapaid. Hasar polnud mingi kaunitar, aga need silmad... Leek, mis neis tantsiskles, kui ta vanema venna poole kiikas, tegi selle tasa.

      Ja Sartaq – väejuht, kes käsutas isa rukiväelasi. Rukiine.

      See siinse rahva põhjamaine õhuvägi elas ammu kõrguvates Tavani mägedes koos oma rukkidega: hiiglaslike lindudega, kes olid kotkakujulised ja piisavalt suured, et viia minema kariloomi ja hobuseid. Ehkki neil polnud Raudhamba nõidade lohemadude kopsakust ja hävitavat kaalu, olid nad nobedad ja nõtked ning kavalad kui rebased. Täiuslikud ratsud legendaarsetele vibuküttidele, kes nendega lahingusse lendasid.

      Sartaqi nägu oli tõsine, laiad õlad taha lükatud. Mees, kes vahest tundis end peentes riietes sama ebamugavalt kui Chaol. Nesryn mõtiskles, kas mehe rukk Kadara istus parajasti ühel palee kolmekümne kuuest minaretist, silmitses hirmust kössitavaid teenreid ja valvureid ning ootas kärsitult isanda tagasitulekut.

      Et Sartaq oli siin... Järelikult nad siis teadsid. Ammu enne. Et tema ja Chaol on teel.

      Sartaqi ja Hasari vahel käiv teadlik pilk ütles Nesrynile piisavalt: nad vähemalt arutasid selle visiidi võimalikkuse üle.

      Sartaqi pilk libises õelt Nesrynile.

      Too loovutas ühe silmapilgutuse. Mehe pruun nahk näis teistest tumedam – võib-olla kogu selle taevalaotuses ja päikesevalguse käes veedetud aja tõttu –, silmad puhas eebenipuu. Põhjatud ja loetamatud. Mustad juuksed lebasid lahtiselt, ainult üks väike palmik kaardus üle kõrva. Ülejäänud juuksed langesid napilt üle lihaselise rinna ja kõikusid pisut, kui Nesryn oleks võinud vanduda, et ta kummardas talle pilkavalt.

      Oli see üks rapitud, alandatud paarike, kelle Adarlan saatis. Endine vigastatud kapten ja lihtsureliku verd praegune kapten. Võib-olla olid kagaani esimesed sõnad au kohta varjatud viide sellele, et ta pidas seda solvanguks.

      Nesryn tiris tähelepanu printsilt eemale, ehkki tundis, kuidas Sartaqi vahe pilk jäi püsima justkui tontlik puude.

      „Oleme tulnud kingitustega Tema Majesteedilt, Adarlani kuningalt,” teatas Chaol parajasti ja käänas end toolil, et viibata nende taga seisvaid teenreid lähemale astuma.

      Kuninganna Georgina ja tema õukond olid peaaegu et rüüstanud kuninglikke varakirste enne, kui nad sel kevadel mägimõisasse pagesid. Ja endine kuningas smugeldas suurema osa allesjäänust neil viimastel kuudel minema. Ent enne siia seilamist käis Dorian arvukates varakambrites lossi all. Nesryn kuulis kõrvus ikka veel tema kaikuvaid needusi. Rõvedamaid kui neid, mida oli iial kuulnud teda ütlemas, kui Dorian ei leidnud sealt eest suurt muud kui kuldmünte.

      Nagu alati, oli Aelinil plaan.

      Nesryn seisis uue kuninga kõrval, kui Aelin keeras lahti kambris olnud kahe kirstu kaaned. Sees sätendanud juveelid väärisid ehtima kuningannat – palgamõrvarite kuningannat.

      Mul on praeguseks piisavalt vara, ütles Aelin vaid Dorianile, kui too alustas protestimist. Mine ja anna kagaanile natuke Adarlani parimat.

      Möödunud nädalatel hakkas Nesryn mõtisklema, kas Aelinil polnud äkki heameel vabaneda sellest, mida ta oma vererahaga ostis. Tundus, et Adarlani vääriskivid ei pidanudki Terraseni reisima.

      Ja nüüd, kui teenrid asetasid ette neli väiksemat kirstu – algsed kaks olid Aelini soovitusel jaotatud neljaks, et mõjuks rohkemana. Ja kui nad kaaned lahti keerasid, trügis endiselt vaikiv õukond vaatama.

      Neid läbistas ümin, nähes läikivaid juveele ja kulda ja hõbedat.

      „Kink,” kuulutas Chaol, kui kagaan ise kummardus samuti ettepoole aardeid uurima. „Adarlani kuningalt Dorian Havilliardilt ja Terraseni kuningannalt Aelin Galathyniuselt.”

      Teise nime peale nähvasid printsess Hasari silmad Chaolile.

      Prints Sartaq vaid kiikas isa poole. Vanim poeg Arghun kortsutas vääriskivide peale kulmu.

      Arghun – see poliitik nende seas, keda armastasid siinse mandri kauplejad ja võimu üle otsustajad. Pikk ja sale mees, õpetlane, kes ei kaubelnud müntide ning luksuse, vaid teadmistega.

      Nuhkide prints, nagu nad Arghuni kutsusid. Tema kaks venda said parimateks sõdalateks, Arghun ihus aga samal ajal mõistust ja vaatas nüüd isa kolmekümne kuue vesiiri järele. Nii et kortsutada sedamoodi kulmu varanduse peale...

      Teemantidega ja rubiinidega kaelakeed. Kullast ja smaragdidest käevõrud. Safiiridest ja ametüstidest kõrvarõngad – pigem lausa lühtrikesed. Oivaliselt valmistatud sõrmused, millest mõnda kroonisid pääsumunasuurused juveelid. Ehiskammid ja sõled ja prossid. Verega võidetud, verega ostetud.

      Noorim kohale kogunenud kuninglikest lastest kummardus kõige lähemale. Peene kondiga nägus naine – Duva. Paks hõbesõrmus peaaegu riivatu suurusega safiiriga kaunistas saledat kätt, mis surus õrnalt märgatavalt paisunud kõhule.

      Võib-olla kuus kuud, kuigi voogavad riided – ta eelistas purpurit ning roosivärve – ja õbluke kehaehitus võisid seda moonutada. Kindlasti tema esimene laps sobitatud abielust printsiga, kes pärines kaugelt idast. Üle mere asuvast riigist ehk Doranelle’i lõunanaabrist, mis märkas haldjakuninganna urinat ja soovis endale teisel pool ookeani oleva lõunaimpeeriumi kaitset tagada. Nesryn mõtiskles koos teistega, et vahest oli see esimene katse, millega kaganaat kavatses suurel määral oma niigi märkimisväärset ala laiendada.

      Nesryn ei lubanud endal liiga kaua silmitseda elu, mis kasvas selle vääriskividega ehitud käe all.

      Sest kui mõni Duva õdedest või vendadest oleks kroonitud kagaaniks, oli uue valitseja esimene ülesanne – pärast endale sobivate võsukeste hankimist – hävitada kõik ülejäänud nõudlused troonile. Alustades lihaste õdede või vendade võsukestega, kui need kavatsesid kinnitada oma õigust valitseda.

      Ta imestas, kui kaua Duva suudab seda taluda. Kas ta oli hakanud armastama üsas kasvavat last СКАЧАТЬ